Rollimäng "Hunt-kiskja"

Saskia hiilis rahutult metsas hundi kujul ringi. Ta oli jälle masendusse vajunud, kuna oli aales jälle deemoniks muutunud ning enesevalitseuse kaotanud. Tal oli piinlik, sest ta oli metsa ikka päris korralikult rüstanud. Võtnud julguse kokku ja riskinud, et ta ära tundakse muutus hunt-kiskja jälle inimeseks.

Hazlakee viskas koju saabudes koolikoti kapi alumisse riiulisse.
"Kuule, ma pean ratsutama minema, saame hiljem kokku? Majakeses?" tahtis ta Sheilalt teada saada.
Kiire ampsu nahka pistnud, hakkas ta oma ratsasaapaid jalga sikutama.

"Ahhjahh, ma õpin ennem ära, hiljem näeme," vastas ta mõtlikult.
Ta kuulis kuidas Hazlacee teise tuppa läks.
"Mina ja jään siia õppima, looda sa," mõtles ta vaikselt ning ronis osavalt aknast välja, nagu ta juba aastaid teinud oli.

Olles kõik ratsutamiseks vajalikud riided selga saanud, sörkis Hazlacee metsa. Olles veendunud, et kedagi läheduses pole, muutus ta jooksu pealt nooreks hundiks. Veidi edasi kihutanud, nägi ta üht hunti, kes muutus inimeseks. Sellest ehmunud, jäi ta seisma ja et end võõra eest varjata, võttis ta kiiresti sisse lamava asendi.

Välja saades läks ta ühe viiekordse kortermaja ette, kus ta pidi Ryaniga kokku saama. Ryan on ta poiss olnud mitu kuud.
"Hei," ütles Sheila kui poiss viimaks tuli.
"Hei sullegi," vastas poiss ja kallistas tüdrukut.
"Noh, kas teeme ära juba?" sosistas Sheila Ryanile vaikselt kõrva.
"Olgu, kui sul nii kiire on," vastas Ryan muiates

OT: Ryan näeb välja muidu selline: http://2.bp.blogspot.com/_-_kecsr6w_I/SfniP65bdXI/AAAAAAAAAjA/SpXpNv-Wvwc/s320/adam_brody_981.jpg[img]

Cecilia kõmpis jõe ääres ja silmitses kiiresti liikuvat veekogu armastusega.Tumedad päikseprillid peegeldasid valgust ja neiu hõbedased juuksed läikisid kergelt kui deemon ennast pööras.

OT: Cazzu, proovi kolme lauset. Eks

Saskia märkas hunti ja naeratas.
"Ilmselt on see muunduja. Hundiks..." Mõtles neiu ja naeratas. Ta oli õnnelik, et keegi teda veel deemonina polnud näinud.

„Ilmselt on ta hea,“ otsustas Hazlacee ja tõusis püsti.
„Eeeee... tere! Mina olen Hazlacee, ma ei teadnudki, et ka teistel on sellised võimed, kui meie perel...“

"Tere! Saskia." Tüdruk sirutas käe ja silmitses teist uvitatult.
"Noh, jah. meil on peaaegu samad võimed, ainult paar asja on teisiti ja naeratas." Tüdruk ei osanud oodata, et keegi teine veel deemon, hunt ja inimene saab olla ning ohkas. Ta oli koletis.

OT:Okkkk:D

Aeglaselt minema kõmpides niisutas neiu oma kuivi huuli ja kirus kui üks kivi ta koperdama pani.Pulgakommi ühest suunurgast teise vedades silmitses deemon päikeseprillide varjust tänavat.Cecilia tõmbas tagihõlmad koomale ja lonkis kõige rahvarikkamasse kohta mida nooruk teadis, et pisut raha varastada.Tal oli kõht tühi.

Jackie ohkas ja kohendas mütsi. Ta vaatas ringi ja suundus tänaval oleva jäätisekohviku poole. Tal oli vajadus midagi näksimiseks saada.

"Noh, ma pean minema. Kahjuks."
Hazlacee jooksis oma tavalises tempos minema.

Endale inimeste vahel teed tehes toppis ta käe vargsi kellegi taskusse ja tiris sealt välja paar rahatähte mille ta kiiresti teksade tasku pani ja kiiremini edasi liikus lootes endale veel paar pulgakommi ning paar pakki makarone osta.Ka pesta oli vaja, ju hiljem peab endale mingit moodi ujula raha kokku ajama kuna pööningul kus ta parasjagu elab pesemisvõimalusi pole.

Kõndisime rahulikult metsani ja jäime seisma.
"Kas sa oled ikka valmis?" küsis Bryan närveldades.
"Ainult kui sa tahad seda, ega ma niisama nii hull ei oleks," vastas Sheila tavaliselt
"Olgu," ütles ta vaikselt ja hakkas edasi liikuma.

Enda vana pulgakommi pulga maha visanud otsis neiu pilguga mõnda kioskit kus oma kasinaid toidu ja magusa tagavarasid täiendada.Lõpuks ühte silmanud sörkis neiu sinnani ja palus viis pulgakommi ja paar pakki makarone koos pudeli naturaalse(ja kõige odavama) veega.

“Hei!” hüüdis Hazlacee, taas inimene, hobusekasvanduse omanikule. Seejärel jooksis ta talli oma lemmikhobuse, raudja ruuna Fidelo juurde. Kuigi kiusatus lemmikhobusega sõita oli suur, teadis Hazlacee, et kõigepealt peab ta ka teistega tegelema. Alustuseks viis ta ühe varsa jalutama, siis tegeles varsa emaga, seejärel sõitis kahe jonnaka poniga. Ja lõpuks jõudiski kätte aeg oma kalli lemmikuga sõita. Täna oli hüppetrenn. Kui hobune puhastatud ja saduldatud, viis Hazlacee ta välja platsile ja hüppas sadulasse. Algas trenn.

Andnud vajaliku rahasumma toppis neiu kogu toidu oma kulunud õlakotti ja lonkis taas tänavale.Uue pulgakommi paberi imekiirelt lahti harutanud pistis deemon selle ilmse mõnuga suhu ja lasi magusal õunamaitsel suus ringi käia.Ühe naise taskust veel paar kasulikku rahatähte leidnud jooksis neiu oma pööningu poole kus haarata ujumisriided millega ujulasse minna saaks.

Sheila Liikus Ryanile lähemale ja hakkas rääkima:
"Jää seisma palun, sa ei tohi enam edasi tulla."
"Miks?" küsis ta kiirelt vastu.
"Sest ma ei taha et sa näed kuidas ma seda teen, või noh, sa ei
tohi näha," vastas Sheila peaaegu sosistades, sest keegi võib kuulda.
"Ma ei tea, mis siis kui see ei õnnestu, ma pean ju aitama," üritas Ryan end kaasa lunida.
"Ma saan ise hakkama, Tsauki" vastas Sheila rõõmsalt ja hakkas järjest kiiremini jooksma.

Tuhlates läbi sahtleid ja kappe otsis neiu oma pööningult trikood ja pesemisvahendeid mille ta peagi voodialt avastas.Kõik tolmusesse kilekotti pannud tormas neiu samakoorelt alla nagu ennem üless ja silkas tulistjalu ujula poole.

Saskia otsustas end taas hundiks muuta ja võttis siis suuna sügavamale metsa.
"Aih," Lõrises ta ja nägi eemal ühte kitse. Hunt-kiskja ei suutnud enam oma instinkte maha suruda ja tegi hüppe kitse poole ise hüppe pealt deemoniks muutudes. Jõudes kitse juurde naeratas ta lahkelt ja tegi loomale saatusliku hoobi...

Mõnust ohates libises tütarlaps kuuma vette ja lülitas tööle inimtühja mullivanni mulli masina ning lambi.Seal mõnuledes oli neiu vahetanud oma tavapärased päikeseprillid ujumisprillide vastu ning vaatas läbi prilli tumedate klaaside ujulat.Kõik paistis nõnda rahulik.

Sheila jooksis läbi paksu metsa mitu miili enne kui jõudis oma sihtpaika, villasse mäe nõlval. Ta muutis end pantriks ja hiilis hiiglaslikule majale lähemale. Hüpates üle kõrge heki ja libistades käpaga lahti maja-taga oleva klaasist ukse pääses panter lõpuks sisse. Ta kuulis kuidas keegi teisel korrusel telefoniga rääkis ja liikus nõtkelt trepist üles.

Lõpuks sammud pesuruumi poole seadnud vaatas Cecilia lihtsalt hetkeks suure passeini poole ja lipsas siis sisse pesuruumi uksest.Oma drikoo nagisse pannud haaras neiu punase, armsate koertega saunalina ja läks kekseldes leilisauna.

Ta kõndis vaikselt ühe paksema keskealise kiilaka mehe seljataha, ning hammustas teda tugevalt vasakust säärest. Mees hakkas karjuma, aga õnneks oli Sheila varem välja-uurinud et mees on majas hetkel üksi. Panter hüppas mehele käpad ees peale ja lükkas ta vastu lauda, ning hammustas teda veel õlast ja rindkerest. Nähes et ta on mehelt mitu suurt tükki ära hammustanud ja mees peaks juba surnud olema hüppas ta lauale ja lükkas talle suure vaasi kindluse mõttes peale.

End külmast judistades astus juba riides neiu välja värske õhu kätte ning alustas sörki linna, et enne õhtut täissaagile minna ning pihta panna mõned rahakotid.Ennast valmis seadnud märkas nooruk otsekohe esimest tulijat ning kui mees tast möödus libistas Cecilia talle käe taskusse ja võttis sealt välja raske, nahast rahakoti

Villast välja saades jooksis ta tagasi metsa ja muutus inimeseks.
"Ta on ära koristatud, kõik on korras," ütles Sheila rõõmsalt Ryani juurde tagasi jõudes.
"Ja see ongi kõik? Kas sa oled ikka kindel et keegi ei saa teada?" küsis Ryan natuke üllatunult.
"Muidugi olen ma kindel, kui sina ei ütle ei saa keegi teada, isegi sina ei tea kuidas ma seda tegin," ütles tüdruk naeratades.
"Olgu, peaasi et ta mind enam ära ei saa tappa," ütles Ryan tõsiselt.
"Jahh," vastas Sheila vaikselt ja kallistas poissi.

tunnustavalt muiates silmitses neiu pungil rahakotti kust pasitsid juba prageu välja kulutamist vajavad rahatähed.Rõõmsalt pöördus deemon kodupoole kus asjad ära panna ja siis metsa, normaalset sööki otsima minna.

Kui Hazlacee oma abistamistega valmis sai, jooksis ta hundina suvilamajakesse. Lahtisest aknast sisse roninud, vaatas ta, vahepeal inimeseks muutununa, veidi telekat. Siis muundus ta uuesti hundiks.

odusa vahetas neiu oma tavapärased teksad ja tagi mugavama nahkkeebi ning painuvast nahast saabaste vastu.Veel korra kleidi esist kontrollides viskas neiu oma päikeseprillid kus seda ja teist ning hüppas aknalauale kus puitraamiga aknapooled ühe ropsuga lahti lõi ning siis tühjusesse kadus kareldes linna katustel nagu tõeline dooman, kes ta loomulikult oligi.

Jinx kundis mööda tolmavat maanteed juba mitmendat päeva ta vesi oli otsakorral ja niigi hall mantel kuivast tolmust laiguline. Ta surus oma käed tasku ja kõndis edasi irve näos kuid see oli pigem jälkust väljendav kui tema tavapärase ülbuse tõttu. Ta kõndis paisates õhku tolmupahvakaid, kui ta kuulis mootori häält. Ta pööras end, et näha seljataha. Kaugusest oli näha vaid tohutut tolmupilve, tolmupilve lähenedes tõstis Jinx käe, et peatada autot. Ta ohkas kergendunult kui auto peatus ja juht akna alla keris.
"Kuhu teel?" küsis juht. Jinx naeratas säravalt ja vastas:
"Lähimasse asulasse." Juht vaatas talle suurte silmadega otsa kuid lubas ta siiski kohale viia. Jinx kiirustas kiiresti teisele poole autot ja istus juhi kõrvale. Kui autotaas käivitus tundis Jinx kergendust, et ei pidanud enam kõndima.

Sheila saatis Ryani metsast välja ning jooksis ise läbi metsa ja kaljude majakesse. Öelnud parooli sai ta majja sisse ja läks väsinult külmkappi juurde. Leidnud sealt suure jäätise ja võtnud lusika liikus Sheila oma toa poole, kus ootas teda pehme voodi ja tema "52" tolline telekas.

Hazlacee hiilis akna kaudu õe selja taha ja hüppas, asetades käpad Sheila õlgadele. Ruttu muundus ta taas inimeseks. Krahmanud õe käest jäätise, hakkas ta seda mõnuga sööma.
“Kuidas sul selle kutiga läheb ka?”

Jinx istus vaikides juhi kõrval kui see gaasi vajutas. Ta vaatas teeed ja ootas kuni on märgata linna tulesid. Terve sõidu aja ei laususunud Jinx sõnagi. Ta oli uinunud kui nad linna jõudsid. Ta ärkas auto peatumise peale.
"Tänan," ütles ta ja ronis autost välja. Peagi oli auto tee äärest läinud. Nüüd tõstis Jinx pilgu ja nägi, et ta oli mingi võõraste maja ees. Ah? mõtles ta ja kõndis minema. Ta tundis oma tühja kõhtu ja teadis, et tal oli vaja raha.

"Mets" lausus neiu õndsalt kui oli esimesed puud juba seljataha jätnud.Paari hüppega oli deemon juba metsa keskel ning vaatas jahisaaki otsides ringi.Äkitselt ilmus tema seljale punane verelaik.pagana pärast noh mõtles ta ja kratsis verd tilkuvad tatood.

"Sa tead? igastahes hästi läheb," vastas Sheila õele õrnalt punastades, sest ta ei arvanud et Hazlacee võib teada.
"Ma lähen kaljudele jooksma, kui tahad tule ka," ütles Sheila muiates, ning akna ääre peal olles pantriks muutudes. Ta hüppas nõtkelt ning maandus hääletult murule. Heites hetkeks pilgu juba madalal olevale päikesele ja kuldset peegeldavale ookeanile hüppas ta üle heki kaljurahnudel allapoole.

“Oota mind ka!” hüüdis Hazlacee. Ta seisis aknalaual ja hüppas siis välja, ise samas hundiks muutudes. Kiiresti kappas ta õele järele.

"Tee rutem, või oled liiga aeglane et järgi jõuda?" narris Sheila õde, ning jooksis ise osavalt rahnudel hüpates aina lähemale ookeanile.

Hazlacee sai vihaseks. Ta teadis, et õde on temast kiirem, samas aga oli tema palju nutikam. Valinud lühema tee, jooksis ta õest mööda.

Sheila üritas järgi jõuda, aga hüpates üle kahe rahnu, et kiiremini jõuda, ei suutnud ta õigel hetkel pidurdada ning veeres üle selja rahnudest alla. Lõpuks ühe suurema kalju peal seisma jäädes muundus ta inimeseks.

Tema deemoni tunnus oli veritsenud juba mitmendat päeva.Lõpuks alla andnud tuiskas nüüd juba kergelt pahur Cecilia edasi.Ilm oli kaunis ja peagi võttis ta seljast keebi mille enda kõrvale puujuurtele maha asetas.

“Heh, kes nüüd luuser on? Tead, Sheila, see su kutt on isegi päris normaalne ju. Erinevalt MÕNEST,” plärises Hazlacee.

"Msasja, ma ei kuule sind, pagana valus on," pomises Sheila tundes kuidas tal pea ringi käib ja ta end liigutada ei suuda.

“Mhhh, jälle sa virised!” Hazlacee turnis pomisedes õe juurde. “Noooh, kuidas on?”

Tukastama jäädes ühtlustus Cecilia hingamine ning peagi oli nooruk sügavas unes.Nohinal hingates unistas neiu elust tavalise inimesena.Rind vaikselt tõusmas ja langemas vajus deemoni pea keebile ja mustad päikeseprillid kukkusid magava nooruki kleidile.

"Muidugi ma virisen kui mul valus on, mida enamat sa mult ikka ootad," ütles Sheila irooniliselt, kuid siiski õrnalt naeratades.
"Sa võid ees minna, ma praegu ei jaksa eriti liigutada, aga ma tulen hiljem järgi," lausus ta veel õele ja sulges silmad.

“Ei, ma jään parem siia, ma tahan sinult tegelikult midagi küsida. Vaata… Kuidas sa… omale selle poisi said? Ta võiks ju kellegi kenamaga ka käia…” arutles Hazlacee teemast välja mines.

"No ega ma ei tea ju miks ta minuga käia tahab, ta ise hakkas mulle alguses külge lööma," vastas Sheila muiates.
"Kuule, aga kuidas sa üldse teada said?" Küsis ta Hazlaceelt

Hazlacee virutas omale käega vastu pead. “HALLOOOO, terve kool teab. Sest sa käid nii popi inimesega ju. Tegelikult… ah, ei midagi.” Hazlacee muutus näost valgeks. Ta ei olnud märganudki, millal temast inimene sai.

"Ta on popp? okei minuarust küll eriti ei ole ja ma arvasin et sa üldse ei tea seda sest sa oled ju põhikooli osas ma gümna osas," ütles ta natuke vihaselt, sest tta ei uskunud et terve kool sellest teab või et üldse kedagi see huvitab.

“No ta meeldib meie klassist paljudele tüdrukutele. Aga see Jangr kümnendast klassist kiusab mind koguaeg, see tähendab, jälitab ja hüppab mulle ette ja istub lõuna ajal minu lauda, kuigi ta peaks tegelikult seal sinu gümnaasiumi osas olema, kuidas ta sellest aru ei saa??? Ja siis…” Hazlacee tõmbas hinge,”kutsus ta mu reedel kinno.”