Sigatüüka rollikas

Alustuseks kordaksin üle veel need põhilised reeglid, millest võiksite kinni pidada.

* Postituse pikkus peab olema vähemalt kolm rida. Postituses, mitte kastis, kuhu kirjutad. Ning arvestan täisridu, mitte kolme rida, kus igas reas on üks otsekõne sõna.
* Õigekiri!
* Kasutage OT'i siis, kui väga vaja.
* Keegi ei ole kõikvõimas.
* Juhtida võite ainult enda tegelast ja tegelasi, keda keegi teine ei mängi.
* Postitused, mis on lühemad kui kolm rida, kustutatakse, samuti ka need, mis on muude reeglitega tugevalt vastuolus.

Lisaksin veel seda, et Lord Voldemorti juhin mina, kui te satute temaga kokku ja soovite rääkida, andke mulle teada. Kui kohtute mõne tühisema surmasööjaga, juhite teda ise, kui te just ei soovi, et keegi teine teda juhiks. Kui keegi teine teda juhib, mainige see ka OT'is ära.

Alustame siis!

*****

See oli esimene kord, kui Nathaniel üksinda platvormile üheksa ja kolmveerand saabus. Tema ema oli Sandraga kodus, tüdruk oli haige, ning isa oli Sigatüükas. Väga ebameeldiv Nathaniel'i arvates, aga noh, selle ühe aasta elab ta ikka üle. Tema ju saab nagunii koju peale kooli lõpetamist, erinevalt näiteks... sopaverelistest. Praegu pidi Nathaniel tõesti õnne tänama, et ta teadis surmasööjate plaanist. Well, ta ise oli ka ju üks nendest. Aga kuigi ta oli nende plaani pühendatud, ei kavatsenud ta sellest kellelegi teisele rääkida. Miks ta peakski? Ta on pigem rahul, et lõpuks ometi on Sigatüügas kellegi normaalse valduses.

Nathaniel võttis kohvrist kindlamini kinni ning tõstis selle rongi. Seda enda järel tõmmates suundus ta mööda vahekäiku edasi, otsides tühja kupeed. Lõpuks ta selle ka leidis. Hajameelselt tõstis slytherinlane suure kohvri pagasiriiulile ning võttis siis korvist, mis tema ees oli hõljunud, välja enda kassi. Korvi pistis ta samuti pagasiriiulile.

Jah, Nathaniel oli endaga kaasa võtnud oma musta-valge kirju kassi, kelle nimeks oli Hazor. Eelnevatel aastatel oli ta kaasa võtnud öökulli, aga leidis, et tal ei ole teda siiski nii palju vaja. Mitte, et tal kassi nüüd nii väga vaja oleks, aga ikkagi. Ta võib ka kooli öökulli kasutada, ning kui keegi peaks talle ka perekonnast kirjutama, siis saab ta vastuse saata sama öökulliga. Kuigi vaevalt, et keegi talle peale Cecilia kirjutaks. Isa on tal ju Sigatüükas ning varem või hiljem tuleb sinna ka tema ema koos Sandraga. Kui lõbus.

Nathaniel istus akna juurde, kohver ja korv asusid tema pea kohal, ning silmitses Hazorit. Armas kass. Hajameelselt teda paitades viis ta nüüd enda erksiniste silmade pilgu aknast välja ja silmitses platvormi, mis üha tühjemaks jäi. Jah, varsti algab sõit Sigatüükasse, mis jääb nii mõnelegi õpilasele viimaseks.

"Jamielee!"
"Jah, isa?"
Jamielee peatus trepil ja vaatas isa poole. Isa tuli kiiresti trepist alla tema juurde.
"Kullake, võta see endale. See kuulus su emale."
Tüdruk imetles ilusat kaelakeed. See oli medaljon. Ta avas selle ja nägi selle sees pilti endast ja Jamesist, kui nad olid alles väikesed.
"Aitäh isa. Ma pean nüüd minema hakkama! Kas Alfons on valmis?"
Samal hetkel avanes mõisa peauks ja sisse astus Alfons.
"Preili, teie kaarik on valmis. Ma võtan teie kohvrid."
"Ma tänan. Tsau isa!"
Jamielee kiirustas õue.

...

"Kas see koht on vaba?" küsis Jamielee, olles rongis ühe kupeeukse avanud. Ta märkas, et kupees istus kena poiss, Slytherinlane.

Jeanette ohkas ja lükanud kohvi üles pagasiriiulile, istus ta ja võttis sülle oma kassi ning vana raamatu.
Kuigi ta ei lugenud ühtki rida, ei pannud Jeanette raamatut käest ära. Ta hoopis mõtles suvest ja ka uuest kooliaastast.
Jeanette ohkas veelkord ja hakkas Cleo'd paitama. Seejärel üritas ta raamatule keskenduda, ise soovides, et rong juba sõitma hakkaks.

Nathaniel vedas pilgu igavlevalt kupee uksele. "Kas sulle tundub, et seal istub keegi?" küsis poiss igavlevalt kulmu kergitades. Inimene, kellel oli väga vähe tõenäosust taas koju jõuda. Võib-olla see tüdruk ei näegi enda vanemaid enam? Aga ei, Nathaniel'i ei huvitanud ka see eriti. Nate viis enda erksiniste silmade pilgu taaskord kassile enda süles ning jätkas tema aeglast paitamist. Hazor nurrus vaikselt, roheliste silmade pilk hufflepuffi tüdrukul.

Ashley seisatas veel viivuks madalas kivimüüris asuva puust väravakese juures ja silmitses nukra pilguga majaket, milles ta viimased kaks nädalat elanud oli. Kui tüdruk end siia sisse sättis, siis oli hoone olnud üpriski kahetsusväärses korras. Keegi oli kiiruga lahkunud ning peal seda oli majast midagi otsides selle sisustus laiali pekstud. Ta krahmas maast oma vana seljakoti, mille ema kunagi ammu ära loitsinud oli, et sinna kõik vajalik sisse mahuks. Nüüd oli see talle vägagi kasulik, kuna liikuva eluviisi tõttu oleks kohvritega väga tüütu liikuda. Ashely ei mäletanudki enam, mis kõik kusagil koti soppides peidus võis olla. Kontrollinud, et kotilukud kindlalt kinni oleks, viipas tüdruk võlukepiga kaitseloitsude mahavõtmiseks ning ohkas sügavalt ning seadis ta sammud mööda mudast külateed poekese poole.
Kelluke helises, kui Ashley poodi sisse astus. Müüja tõstis korra ristsõnalt pilgu, midagi huvitavat nägemata jätkas ta lahendamist. Neiu haaras külmikust kaks külma Sprite ning asetas need letile. Leti taga istuv naine ignoreeris ted endiselt. Ashley kehitas õlgu, jättis kaks münti letile ning väljus poest.
Ta seisatas hetkeks kivimaja ees ning järele mõelnud sirutas ta parema käe võlukepiga üles. Erklilla buss ilmus eikusagilt ja peatus poe ees. Ashley ronis peale ja naeratas bussijuhile. "Londonisse, palun," ütles ta. "Mul oleks vaja rongile jõuda." Mees roolis nogutas mõistvalt ning kasseeris piletiraha. Ashley tänas teda ja valis endale istumiseks ühe plastiktooli sealtsamast, esimeselt korruselt. Ta silitas õrnalt parema nimetissõrmega Nosferatut, eks ta taskus rahutuks oli läinud.
Kümne minuti pärast jõudis buss King's Crossi ette. Ashley naeratas veelkord bussijuhile ning välus bussist, astudes sombusesse sügisesse Londonisse. Ta tõmbas ninaga sisse linna tuttavat aroomi, mis meenutas talle kodu. Mantlihõlmu koomale tõmmates astus ta jaamahoonesse sisse. Neiu seadis sammud kindlalt platformi 9 poole ning läbis sealse kaitsebarjääri. Tuttav sarlakpunane rong seisis oma vanal kohal. Ashley naeratas, ta oli teel kõige lähedasemasse kohta, mis tal kodule oli.

"Nii et... eee, ma olen Jamielee, Hufflepuffist. Ja sina oled...?"
Jamielee vaatas närviliselt poisi poole, keda ta kõnetas. Poiss vaatas pingsalt kassi.
"Oota, sa oled see... Nathaniel, onju, sa oled lendluudpalli võistkonnas? Ja see on sinu kass?"
Jamielee üritas meeleheitlikult vestlust arendada, aga ta kartis, et käib poisile närvidele. Pealegi tundis tüdruk end ebameeldivalt, sest poisi kass jõllitas teda. Jamielee võttis seljakotist oma märkmiku ja asus poisi kohta märkmeid tegema.

Nathaniel vidutas vaevumärgatavalt silmi. See huff nagu pidi temaga rääkima? "Jah, ma olen see Nathaniel. Ning jah, see on minu kass, muidu ta vist minu süles ei oleks," vastas ta varjamatu pilkega. Poiss silmitses tüdruku käes olevat märkmikku kuid ei öelnud enam midagi, vaid viis pilgu kassile, kes nüüd silmad sulgenud oli ning rahulolevalt poisi kätt, millele tema esikäpad toetusid, sõtkus. Nate ei teinud sellest välja, vaid viis pilgu jälle aknast välja.

Ashley hingas sügavalt välja, paisates õhku valge pahvaku soojast õhust. Ta vaatas ühelt rongi aknaklaasilt oma peegelpilti ning sellega rahule jäädes otsis ta välja oma pileti ning astus rongile. Sees oli mõnus soe ning neiu võttis kindad käest ning toppis need Nosferatu juurde taskusse. Tüdruk hakkas mööda koridori minema, kiigates igasse kupeesse, et endale meeldiv istekoht leida.

"Tead, ma mõtlen ka see aasta lendluudpalli meeskond kandideerida. Ma arvan, et ma saaksin päris hästi hakkama. Terve suve mängisin venna ja isaga. Kas sa mu venda tead? ta lõpetas kahe aasta eest, aga ta oli ka Slytherinis. Ta oli isegi meeskonnas tõrjuja. James Jamieson? Tuleb tuttav ette? Muide, mis klassis sa oled? Ma olen viiendas."
Kogu selle jutu ajal joonistas ta poissi ja tema kassi.

Nathaniel hingas sügavalt ning järsult sisse. "Jah, ma tean su venda," ütles ta lõpuks. Enda klassi ta sellegipoolest ei avaldanud, vaid küsis. "Kas sul on mingi lobapidamatuse haigus või niisama käid inimestele närvidele?" Teda ei huvitanud, et kas ta solvab sellega tüdrukut kuidagi või ei, ta lihtsalt ei tahtnud selle pufflasega rääkida. Nate'i absoluutselt ei huvitanud, kas tüdruk tahab enda maja lendluudpalli võistkonda kandideerida või ei.

"No sorry, ma maandan pingeid, vähemalt üritan. Mu vend ütles, et sellel aastal on Sigatüügas muutunud. Ta on nimelt väga hea ennustaja. Ta oli Trelawney lemmikõpilane. Ja ma usun täiesti, et midagi on muutunud. Vuhh," ütles tüdruk ja judistas ennast.
"Okei, ma pean muust mõtlema. Kuidas sul muidu koolis läheb kah?"

Nathaniel ei vastanud tüdrukule enam, vaid keskendus Hazorile, kes endiselt vaikselt nurrus, kuid kelle roheliste silmade pilk oli taas tüdrukult ja saba aeglaselt liikumas. Nate tundis kassi küüsi enda kätte tungimas, kuid see ei olnud kohutavalt valus, seega ta ei teinud midagi, et kassi asendit muuta. Ta vahtis nüüd kupee ukse poole, pooleldi oodates, et keegi ta selle hufflase käest päästaks. Ausalt, slytherinlase ärritamine polnud hea mõte.

Ashley jõudis vaguni eelviimae kupeeni. Viimaks nägi ta ka üht tuttavat nägu. Ta avas ukse ja sõnas: "Tere Nathaniel!" Seejärel märkas ta ka tüdrukut, kes poisi vastas istus. Too tundus ähmaselt tuttav, kuid Ashley polnud kindel isegi selles, mis majas tüdruk olla võiks. "Ja sina oled?" lisas ta.

Nathaniel võpatas vaevumärgatavalt, kui kupee uks avati ning sisenejaks oli järjekordne tüdruk. Mis toimub? Aga siis tundis ta blondis tüdrukus ära Ashley ning hingas kergendatult, kuigi hakkas juba kaaluma kupee vahetamist. "Tere, Ashley," ütles ta vaiksel toonil. Hazor oli samuti pilgu blondile ravenclawlasele viinud, ning nurrus rahulikult edasi. Tundus, et talle meeldis Ashley rohkem, kui too pufflane. Ashley vähemalt ei jutustanud kakskümmend neli seitse mingil kahtlasel teemal.

"Jaimelee. Hufflepuffist," ütles Jamielee enda sallile osutades. Ta oli kodus leidnud, et see on kena sall ja otsustanud selle kaela siduda. Äkki tundis tüdruk kuidas rong hakkas liikuma.
"Lõpuks ometi! Ma loodan, et varsti tuleb see tädike käruga. Mul on kõht tühi. Oi, vabandust, ma kohe tõstan oma kohvri üles."
Jamielee üritas ja üritas, aga ta ei suutnud kohvrit üles upitada, et uuele tüdrukule ruumi teha.

Ashley vaatas endale omase muigega Jaimelee ponitusi kohvri kergitamiseks. Ta turtsatas korra ning viipas võlukepiga, kohver kerkis kui oleks ta sulgkerge. Kuid nii lahke tüdruk polnud, et teiste kohvreid pagasiriiulile tõsta. Sama kergelt nagu kohver kerkinud oli laskus ta tagasi maha. Ashley kergitas vasaku kulmu ja kallutas pea viltu ning vaatas Jamielee'le mesimagusa naeratusega otsa. "Ma arvan, et ma mahun Nathanieli kõrvale ka ära," ütles ta.

Jeanette hakkas vaikselt kahetsema, et oli kupees üksinda. Tal oli kohutavalt igav ning kassiga polnud mõtet mingit erilist vestlust aretada.
Ta vaatas läbi kupee ukseklaasi teise kupeesse ja nägi seal mustade juustega kaunist poissi ja veel kahte tüdrukut. Teda imestas, et Nathaniel oli nendega koos, sest kumbki tüdrukutest ei olnud Slytherinis, nagu tema ja Nathaniel. Ta oli üsnagi kindel, et temal oleks poisiga küll nii mõnestki asjast rääkida. Kasvõi kassidest..
Endamisi kihistades silmitses Jeanette poissi veel tükk aega.

Nathaniel muigas kergelt. "Muidugi mahud," ütles ta rahulikult, kui Hazorit paitades mõlemat tüdrukut silmitses. Õnneks oli nüüd Ashley seal, kuna see hufflepufflane käis ikka tõsiselt närvidele. Nate teadis, et Ashley võluks tüdrukul lõpuks suu kinni või midagi, kui tlale närvidele hakatakse käima. Nathaniel teeks ka seda, kui viitsiks ennast liigutada, et võlukepp rüü taskust välja võtta. Aga vot... ei viitsi. Küll ta koolis nõiub neid nii palju, kui isu on. Vaevalt, et ta eriti tundides hakkab käima. Tema omad olid ju siiski nüüdsest valitsev jõud.

Ashley muigas samuti ning potsatas Nathanieli kõrvale. Neiu ei vaevunud oma seljakoti üles panema, vaid viskas selle Jamielee kõrvale. Ka tema mantel ning müts leidsid seal endale koha. Nosferatu oli juba taskust välja roninud, ning asunud usinalt kupeenurka võrku punuma. Ashley jälgis teda võlutult.

Jeanette pööras pilgu Nathanielilt ja vahtis tülpinult aknast välja.
Veidi aega hiljem avas ta kupee ukse, et näha, kas toidukäru on juba tulemas.
Enne ukse sulgemist lipsas tema süsimust kass Cleo kupeest välja ja avas käpaga vastas asuva kupee ukse, milles oli väike pragu.
"Cleo!" hüüatas Jeanette ja tormas teise kupeesse, kus istusid kaks tüdrukut ja Nathaniel.
"Kuhu mu kass läks?" küsis ta, silmitsedes poissi.

Nathaniel libistas sõrmedega läbi enda kassi karvastiku, kui ämblikut jälgis. Ta ei pannud tähele, et nende kupeesse oli veel mingi kass lipsanud. Ta tõstis pilgu alles siis, kui keegi küsis enda kassi kohta. "Kas ma näen välja, nagu ma teaks?" küsis poiss, kuna slytherini tüdruk vaatas just talle otsa. Nathanieli huulil oli vaevumärgatav pilkav muie, kui ta pilguga üle blondi neiu libistas ja siis selle taas enda kassile suunas.

Jeanette pani käed puusa.
"Noh kuna sul silmad peas on, siis ma ikka eeldan jah, et sa tead."
Seejärel nägi ta oma kassi brüneti neiu istme all kükitamas.
"Kss-kss, Cleo," kutsus ta kassi. Kass sammus nõtkeil sammul Jeanette'i poole, kollased silmad Nathanieli süles olevat kassi jälgimas. Jeanette võttis kassi sülle. Cleo vahtis ikka veel teist kassi ja tõi siis kuuldavale järsu sisina.
"Tänan abi eest!" lausus Jeanette ülbelt ja sammus kupeest välja, visates oma ilusad blondid juuksed seljale.
Milline vastik ülbe poiss! mõtles Jeanette, Aga ilus on ta sellegipoolest.

Ashley võpatas, kui slytherinlane nende kupeesse prahvatas. Ta pööras kahetsusega pilgu oma kullakeselt ja vaatas blondile tüdrukule oma tavalise kallutatud näoga otsa, kulm jälle juuksepiirini kerkinult kuni tüdruk koos oma kassiga lahkus. "Kui ebameeldiv," ütles ta pigem endale kui kellegile teisele ning pöörs pilgu uuesti Nosferatule, kes juba üle poole nurgast oma siidise kunstitööga katnud oli.

Nathaniel'ile jäi praegu täpselt selline mulje, et see tüdruk arvas, et Nate peaks enda iga liigutuse juures jälgima, et ega seal tema kassi pole. No sorri, Nate'l on oma elu ja ta ei pidanud mingite võõraste kasside järgi valvet pidama. Poiss silitas rahustavalt enda kassi, kes küüned tugevalt poisi kätte surunud oli, ning viis pilgu ämblikule. "Mis tema nimi on?" küsis ta lõpuks Ashely'lt. Ämblikud polnud just Nathaniel'i lemmikud loomad, aga ta oli nendega harjunud, kuna madu, kes tal esimesest klassist saadik olnud oli, sõi neid.

"Kas sinu juures kupees on koht vaba?" küsis Jamielee uuelt tüdrukult, hõisates hästi kõvasti. Ta ei tahtnud enam sinna kupeesse jääda, sest ilmselgelt teda ei tahetud sinna ja ta ei tahtnud olla eemaletõugatud, kui kaks vana sõpra koos on. Mõistes, et teda ei kuuldud, võttis Jamielee oma kohvrid.
Pealegi, mõtles ta, on see tüdruk kuidagi meeldivam.

Jeanette paitas Cleo'd ja sulges silmad. Kui aus olla, ei tahtnudki ta enam niiväga Sigatüükasse jõuda. Suvi polnud just möödunud nii, nagu Jeanette'le oleks meeldinud. Javier polnud kodus ja kuigi ta sai oma sõpradega suurepäraselt läbi, tundis ta end siiski üksikuna.
Salamisi oli ta lootnud, et teel Sigatüükasse saab ta rääkida Nathanieliga, kelle kohta oli ta suvel midagi mitte nii väga rõõmsat teada saanud. Nüüd aga istus poiss kahe tüdrukuga vastas kupees ja ei kavatsenudki Jeanette'st välja teha.
Neiu rahustas end sellega, et varsti jõuab ta aga Sigatüükasse ja seal on tal tervelt 9 kuud aega, et teada saada tõde.

Ashley vaatas korra Jamilee poole, kui tüdruk end minema asutas, leides et see pole just kõige huvitavam vaatepilt liikus ta pilk Nathanielile. "Tema nimi on Nosferatu," vastas ta poisile. "See nimi tähendab mingitpidi vampiiri. Kas ta pole mitte kõige võrratum olevus?" Ashley pööras pilgu heldinult tagasi korraks ämbliku poole ning seejärel vaatas uuesti poisi poole, oodates vastust.

"Hei!" ütles Jamielee uuele katsele minnes. "Tohin ma siia istuda? Seal on natuke ebameeldiv janii," ütles ta ja seisis õnnetult kupeeuksel.
"Ma olen Jamielee. Jamielee Teagan Jamieson."
Jamielee pakkus tervituseks oma käe. "Ma olen Hufflepuffist.

OT: Forgotten, mida ta Nate'i kohta teab? *kergitab kulmu*

Nathaniel kehitas õlgu. "Kunagi mulle ämblikud ei meeldinud, aga ma olen nendega juba harjunud, kuna mu madu sööb neid pidevalt," ütles ta vaevumärgatava lõbususega, kui pilgu hetkeks tüdruku silmadele viis ja siis tagasi enda kassile suunas. See info võib-olla ei meeldinud tüdrukule, aga noh... see on tõde ju. Nähes, et hufflepufflane läks välja, hingas Nathaniel vaikselt välja ning oli rahul, et tüüp minema läks.

Jeanette avas silmad ja silmitses tüdrukut.
"No võib ju kah. Mina olen Jeanette Rhiannon, Slytherinist."
Ta lükkas kassi oma sülest maha ja uuris Jamielee'd.
"Ma kutsun sind ainult Jamielee'ks. Kahe nimega kutsuda on tüütav," lausus Jeanette. Ta kiikas korra vastaskupeesse ja tundus, et nii Nathaniel kui ka teine tüdruk tundsid kergendust, et hufflepufflane nende juurest oli lahkunud.

OT: Ei midagi erilist, aga tal on su karakteri vastu väike crush ja ta kuulis Kolmes Luuas, kuidas keegi rääkis, et sind kuskile kampa võeti.

Ashley kulm püsis endiselt pooleldi tuka varjus, tahtmatagi sealt vist alla tulla. "Ma loodan, et minu Nossust talle õhtusööki ei saa," teatas ta. Ämblik oli võrgu peaaegu lõpetanud. Tüdruk vilistas, tema suust tulev vile oli ülimalt kõrge. Nosferatu laskus niidi abil nurgast tüdruku õlale. Tema karvased koivad kõditasid tüdruku nahka. Ashly silitas oma lemmikut.

Jeanette võdistas end, vahtides ämblikku, kes laskus blondi tüdruku õlale.
"Kas sa ei arva, et ämblikud on rõvedad?" küsis ta Jamielee'lt.
Cleo lasi kuuldava lühikese mjäu. Jeanette otsis oma väikesest kohvrist, mis oli istme all, kassitoitu. Selle leidnud avas ta väikese paki ja valas selle sisu väikesesse kuldsesse kausikesse.
"Tule nüüd siia, pisi," lausus ta hoolitsevalt.

OT: Ahsoo. *naerab*

Nathaniel muigas. "Noh, kui nad kusagil kokku peaksid sattuma, siis on väga vähe tõenäoline, et ämblik ellu jääb, kui madu just söönud pole..." ütles poiss rahulikult. "Aga vaevalt, et nad kusagil kokku saavad." Siiski oli väga tõenäoline, et tema ema võtab mao kaasa, kui ta lõpuks Sigatüükasse tuleb, selle pärast, et majja ei jääks peaaegu kedagi, kes tema eest hoolitseda saaks. Välja arvatud majahaldjad. Mõnes mõttes Nate pigem tahtis, et madu koju jääks.

"See poiss on ülbe. Aga see tüdruk... Mulle ei meeldi ta. Ja ma ei tea üldse, miks. Ta ei olnud mu vastu eriti kuri või midagi, aga ta lihtsalt ei meeldi mulle," ütles Jamielee ennast ukse poole jõllitama unustades. "Muide, sa võid mulle Jamie ka öelda. Lihtsalt kodus mind nii ei kutsuta, muidu oleks kogu aeg segadus. Mu vennad on nimelt James ja Jaime."

Jeanette naeratas: "Jah, Nathaniel on ilu.. ee.. ülbe. Seda tüdrukut ma justkui näeksin esimest korda. Noh Slytherinis ta ei ole ja mul on tavaliselt muud ka teha, kui teisi jälgida."
Jamie tundus olevat üsna tore ja Jeanette ei hakanud teda norima ka, nagu ta tavaliselt võõraste ja enamasti ka mitte-Slytherinlaste puhul tegi.
"Mul on ka vend. Tema nimi on Javier, aga ma pole teda umbes aasta juba näinud, sest ta on maailmareisil. Ma igatsen teda väga."

"Mu vend on ennustaja. Ta muideks ennustas, et Sigatüükas on sellel aastal jamad. Ei tea... Mulle ennustamine ei meeldi."
Jamielee võttis oma ripatsi riiete alt välja ja tegi selle lahti.
"Need oleme meie vennaga, ma olen siin seitsmene ja sel päeval läks ta esimest korda Sigatüükasse. Ta oli muide teie majas."

Ashley vaatas Nate'le otsa. "Parem oleks," ütles ta kuidagi kalgilt. Neiu oli oma ämblikku väga kiindunud, ta oli selle saanud oma emalt. Tüdruk märkas, et Nosferatu võrku oli kinni jäänud kärbes, kes vaikselt sumises. Väike must tömp keset seda hõbevalget kunstiteost tundus kuidagi kohatu. "Söögiaeg," sosistas ta ämblikule. Nosferatu keris ennast uuesti lae alla ja asus kärbest oma siidiniidi sisse keerama. Sellega ühelepoole saanud tõmbus ta laenurka ning jäi uut saaki varitsema.

Nathaniel muigas lõbustatult, ning koondas enda tähelepanu siis tagasi enda kassile, kes ämblikku jälgis. Ta sõtkus endiselt noormehe kätt, kuid ei teinud ühtegi liigutust, mis näitaks, et ta tahab ämblikule kallale minna. Pealegi, Nathaniel ei oleks seda lubanud. Oleks see mõni tavaline ämblik, siis lubaks, aga see oli Ashley oma, seega... ta ei tahaks tüdrukuga selle pärast tülli minna.

Ashley naeratas Nosferatule ja otsustas siis, et ämblik on juba küllalt tähelepanu saanud, ei tasu teda liiga ära hellitada. Ka tema tähelepanu koondus Nathanieli kassile. "Ja mis sinu lemmiku nimeks siis on?" tundis tüdruk huvi vaadates kiisu kohevat karva. Vastust ootamata lisas ta julgelt: "Kas sa arvad, et ma tohiks ka teda silitada?"

Nathaniel tõstis taas enda helesiniste silmade pilgu. "Tema nimi on Hazor..." ütles ta aeglaselt. Ta eemaldas enda käe kassi seljalt ja muigas. "Mina ei ole selles ütleja. Kui sa talle meeldid, siis võid. Kui sa ei meeldi talle..." lisas noormees rahuliku muige saatel. Hazor oli üsnagi valiv, kuid miski temas ei andnud kunagi välja, kas talle meeldis teatud isik või ei.

Ashley vaatas otsustusvõimetult kordamööda Nathanieli ja seejärel kassi poole. Umbes kakskümmend korda pilku tõstes-langetades jäi see viimaks kassile pidama. Tüdruk sirutas ettevaatlikult käe kassi poole, aeglaselt ning rahulikult. Viimaks puutusid ta sõrmeotsad kassi pehmet karva. See oli siidisem kui Nosferatu karm kehapind.

Nathaniel jälgis, kuidas tüdruk lõpuks käe sirutas ning kassi paitas. Hazor hakkas sügavalt nurruma ning hõõrus kergelt enda pead vastu tüdruku kätt. Hazor oli tihti rohkem slytherinlane, kui Nathaniel ise, aga mõnikord oli ta nagu kassipoeg, kes hellitamist igati nautis. Nate muigas ja tõstis siis pilgu Ashley'le. Vedas tal, et Hazor talle kallale ei läinud.

"Hmm. Su vend on päris ilus," lausus Jeanette, "Aga mis jamad? Sigatüükas? Sigatüügas on ju täiesti kaitstud koht, seal ei saaks mingeid jamasid olla. Ainult õpilaste vahel,"
Seda öeldes meenus Jeanette'le, kuidas ta vanemad olid mõned päevad tagasi omavahel rääkinud. See, et nad nii salatsenud olid, ei meeldinud Jeanette'le.
Cleo hüppas järsult talle sülle. Jeanette võpatas ja paitas hajameelselt kassi. Vaadanud veelkord Jamie venda, pööras ta pilgu taas aknast välja ja mõtles jamadele, mis võisid Sigatüükas aset leida.

Nurrumisest julgustatuna jätkas Ashley loomakese paitamist. Talle meeldis see kass. Ashley naeratas, ta kulmud olid hetkel ühe kõrguse saavutanud. Seda juhtus üsnagi harva, tüdruk viibis järelikult täielikult seal, kus ta oli, mitte kusagil unistustes. Ashley tõstis nüüd pilgu Hazorilt Nathanielile. Kassi järele küünitudes oli ta endalegi märkamatult veidi poisile lähemale nihkunud.

Jeanette vaatas jälle Nathanieli poole. Ta ei saanud sinna midagi parata. Õnnetuseks tundus aga, et see võõras tüdruk ja Nathaniel saavad ikka vääääääga hästi läbi. Nad istusid väga lähestikku. Jeanette kortsutas kulmu, talle ei meeldinud see. Kuigi ta pold tüdrukuga mitte ühtki sõna rääkind, tundis ta tema vastu põlgust.

Tyler tõusis püsti, võttis oma asjad ja lahkus kupeest kus istusid kaks tema klassikaaslast. Nad rääkisid lakkamatult mugudest ja nende asjadest ning Tyleril viskas üle. Mitte et tal mugude vastu otseselt midagi oleks olnud aga sellegi eest pidas poiss neid üsna ebameeldivateks. Tyler otsis tuttavaid nägusid. Varsti nägi ta ühes kupees Jamieleed kes innuga rääkis. Tyler astus kupeesse ning küsis kas ta võib nendega liituda.

Jeanette vaatas veidi kõrgilt poissi, kes oli nende kupeesse sisenenud. Tundus, et tema ja Jamie olid tuttavad.
Jeanette kehitas õlgu ja noogutas siis. Ta haaras oma kassi sülle, et poiss saaks istuda.
"Ja mis sinu nimi on?" küsis ta. Cleo vaatas poissi ja sisises, "Vabandust, talle eriti ei meeldi võõrad."

Tyler vaatas blondida uurivalt blondide juustega tüdrukut. Tyler oli teda vist paar korda märganud koolipeal. "Ma olen Tyler. Viies klass, Hufflepuff." Tyler pühkis käega ära paar kassikarva mis tüdruku kassist maha oli jäänud ning istus siis. "Ja mis sinu nimi on?" küsis ta tüdrukult mitte just kõige suurima huviga.

"Jeanette. Slytherin ja 6.klass," vastas Jeanette. Ta ei mõistnud miks poiss oli just nende kupeesse tulnud, aga tal ei olnud tuju sellel teemal rääkida.
Hmm, huvitav mitu hufflepufflast VEEL siia kupeesse enne Sigatüükasse jõudmist tuleb? mõtles neiu. See oli küll Jeanette'st veidi isekas, kuid ta ei olnud tegelikult algul kumbagi enda kupeesse oodanud.