Sigatüüka rollikas

"Meeldiv tutvuda." ütles Tyler. Tüdruk tundus natuke üleolev aga see ei valmistanud Tylerile mingit probleemi. "Ma olen kuulnud, et Sigatüükas pidid toimuma mingid muudatused. Vähemalt mõned räägivad seda. Mis arvad sellest?" küsis Tyler. Ta ise ei uskunud seda kuna midagi kindlat pole õeldud ning Tyler uskus enamasti ainult fakte.

Charlotte oli hilja ärganud ja rongist mahajäämisehirmust isal kiirustada palunud. Kui nad lõpuks platvormile jõudsid tundis ta tuttavat tunnet. Ta mäletas kuidas ta eelmine kord rongi nähes oli pabistanud. Kuid nüüd ootas ta uut kooliaastat.
"Tsau issi!" ütles ta isa kallistades. "Toredat aastat," soovis Charlotte isa naeratades."Kirjuta meile!" "Jah, Headaega!!"hüüdis Charlotte ja hüppas rongile.
Isa oli teda ära saatnud kuna ema oli eile ära sõitnud. Rootsi. Ta ütles, et see oli tööasjus ja ta kirjutab Charlottele.
Charlottel olid vanematega head suhted ja ka vanemad olid väga armastavad ja hoolivad. Sigatüükas oli ta paljudega suhtlema hakkanud, kuid ta ei teadnud kuidas on lellel aastal.
Ta otsis tühja kupeed, kuigi mõtles, et ta peaks sõpru otsima. Leidnud tühja kupee tagapool otsustas ta siiski sinna jääda. "Tegelen sellega pärastpoole," mõtles ta ja võttis välja oma sodivihiku nagu ta seda kutsus. Charlotte joonistas ilusti ja tal oli selle peale annet.
Jätkates joonist ühest rebasest nõjatus ta tahapoole.

"Hm, olen ise ka nendest muudatusest kuulnud. Või noh, pigem, et Sigatüükas on sel aastal jamad.. Aga ma ei tea mida uskuda. Kui aus olla, siis ma väga ei hooli ka sellest," ütles Jeanette, "Kui me kooli jõuame, küll me siis näeme."
Neiu vaatas aknast välja, otse Tylerist mööda. Lagedad põllud möödusid neist kiirelt.
"Oeh, ma olen juba täiesti tüdinenud sellest rongist. Tahaks juba kooli jõuda ja magama minna."

OT: Harry't ei ole olemas, aga kas muidu Ron, Hermione ja Ginny ja teised on olemas? Ja kui on, siis mis vanuses?

"Tyler! HEI!" hüüdis Jamielee, kes oli mõtisklema jäänud, oma parima sõbra häält kuuldes.
"Me pole nii ammu näinud!"
Jamielee kallistas Tylerit. "Kuidas su vanaemal läheb? Kas ta sai selle oma lühijutukogu lõpetatud?"
Siis pöördus ta tüdruku poole. "Mul on vendadest uuem pilt ka."

Jeanette naeratas ja vaatas uuemat pilti vendadest.
"Nagu ma ütlesin, siis su vennad on väga kenad." Siis pöördus ta Tyleri poole: "Su vanaema on kirjanik?"
Endamisi mõtles neiu, millest võis küll Tyleri vanaema kirjutada. Seejärel mõtles ka, kas on ehk mõnda tema kirjutatud raamatut lugenud.
Kindlasti olen, ma olen ju nii palju raamatuid lugenud. mõtles Jeanette.

"Ta vanaema on täiega kuulus, ta kirjutas poole "Imelisi lugusid" sarja raamatutest." Jamielee oli alati väga õnnelik, kui ta Tyleri perest rääkis, sest Tyleril oli tore pere, eriti tema vanaema.
"Tyler, tead, Bonnie'l olid suvel jälle kutsikad, ja isa lubas ühe meile jätta." Jaime mängib temaga päevad läbi, kui ta just oma jänestega ei tegele."
"Jaime on jänestehull," lisas ta Jeanette'ile.

"Mulle meeldivad ainult kassid," sõnas Jeanette," või noh, teised loomad meeldiad ka ikka, aga kasse eelistan ma alati teistele. Ma olen lugenud seda. See oli üsna hea raamat."
Jeanette naeratas korraks ja tegi heldinult oma kassi peapeale musi. Cleo'd armastas ta selles maailmas kõige rohkem. Ja siis oma venda Javieri. Ja siis oma vanemaid.

"Milline su vend on?" küsis Jamielee, kui ta kadedalt tüdrukut ja ta kassi vaatas. Ta oleks ka kassi tahtnud, aga ta vennal oli kassiallergia. Tegelikult tahtis ta ükskõik millist looma, keda saaks kooli kaasa võtta. Tal olid ainult koerad, hobused ja jänesed, keda ta kooli võtta ei saanud, aga ta oleks seda ometigi nii väga teha tahtnud. Ta lootis, et saab varsti öökulli.

Tyler kallistas Jamieleed. Tüdruk polnud suvega palju muutunud. Tyler naeratas kui Jamie Tyleri perest rääkis. Tyler vajus mõttesse. Tyler ei suutnud ära oodata kuna nad kohale jõuvavad, et näha kas need jutud kõik ka tõele vastavad.. Poisi jalad olid istumisest kanged. Kui poiss jälle oma mõtetega kohal oli küsis ta: "Muidu, mitu kutsikat oli ja kellele te ülejäänud anda kavatsete?"

"Kuus kutsikat, ainus tüdruk jääb meile. Me pole veel otsustanud, mis ülejäänutega teha... Kas sa tahad ühte endale? Sa saaks tasuta, aga me müüme neid muidu 1300 eurot/kutsikas," vastas Jamielee.
"Kuule, kas sa oled omale muskleid kasvatanud? Said sa omale selle trennimasina mis sa tahtsid?"

"Sa tead küll mida mu ema koertest arvab. Võib-olla saaks kuidagi moodi ära rääkida." vastas Tyler. "Eip. Põhimõtteliselt ei ole mul seda vaja. Ma pole nii kui nii enamusajast kodus."
"Kuidas su vennal läheb? Mu isa ütles, et ta sai suvel su isaga kokku." Tyler oli endaarust kõik küsimused ära küsinud mis teda huvitasid ning ta ootan nüüd juba kohalejõudmist. "Kuule, ega sa ei tea kui kaua me veel sõidame?"

"James läks oma sellest tüdrukust lahku. Nad tülitsesid niikuinii kogu aeg. Niisiis, vend jooksis saba jalge vahel koju tagasi," naeris Jamielee. Õnneks polnud Tyler seda maininud. Emast mõtlemine tegi Jamielee õige kurvaks, ta ema oli kaks aastat tagasi surnud. "Pagana surmasööjad!"
Jamie vajus hetkeks mõttesse, aga märkas siis toidukäru tulemas.

"Hmmm..." lausus Jeanette peale mitme-minutilist mõtisklust oma vennast.
"Ta on üsna minu moodi. Tal on lühikesed blondid juuksed ja ta on kõhn. Ta on pikka kasvu. Tal on samasugused silmad, nagu minul. Ta on väga ilus," vastas ta lõpuks Jamie küsimusele, "Surmasööjate kohapealt ütleksin ma aga, et minule nad väga ei meeldi, kuid mu isa on nendega ühel nõul, et sopaverelised meie hulka ei sobi. Ja noh, kui aus olla, siis olen ka mina sellega päri." See kõlas küll halvasti, kuid oli tõsi.
"Kas toidukäru on tulemas? Ma tahaks väga nätsu,"
Jeanette avas kupee ukse ja vaatas koridori. Ka teised õpilased ootasid toidukäru. Huviga mõtles ta, kas ehk puutub Nathanieliga kokku, kui toidukäru nendeni jõuab.

TikaaniSaiko kirjutas:

"Kuus kutsikat, ainus tüdruk jääb meile. Me pole veel otsustanud, mis ülejäänutega teha... Kas sa tahad ühte endale? Sa saaks tasuta, aga me müüme neid muidu 1300 eurot/kutsikas," vastas Jamielee.
"Kuule, kas sa oled omale muskleid kasvatanud? Said sa omale selle trennimasina mis sa tahtsid?"

OT: ma muideks kikael, aga, miks ta neid eurodes müüb? inglismaal on naelad juuh.

OT: Goddammet, te EI TEA, et Sigatüükas jamad on. Piisab sellest ennustavast tüübist, kes kellegi vend on. Kui kõik teaksid, et Sigatüükas sel aastal jamad on, siis lihtsalt keegi EI TULEKS kooli.
Ning ei, ka Hermionet ja selliseid ei ole. Ühtegi õpilast, keda raamatus mainitud on, pole. On vaid need, kes on õpetajatest alles jäänud, vbla mingid Siganurme tüübid ja muu selline tähtusetu rahvas.

Nathaniel libistas hajameelselt sõrmedega läbi kassi karvastiku ning silmitses vastasseina. "Sa oled ka seitsmendas klassis, eksole?" küsis ta, et veidike ebamugavat vaikust murda. Üllatavalt ei olnud tal tüdruku lähedal olemise vastu midagi, kuna tavaliselt ta hoidus inimestest eemale. Praegu aga sellist refleksi ei tulnud. Noormees vedas nüüd pilgu tagasi Ashley'le, kui vastust ootas.

OT: Ma küll ei usuks mingit ennustavat hullu.

Tyler tundis end ebamugavalt kui Jamie oma ema teema üles võttis. "Mugud on igavad ja täiesti mõtetud. Ma ei saa aru miks surmasööjad üldse oma aega nendele raiskavad." ütles poiss. Tal polnud otseselt midagi tavakate vastu aga tal polnud ka selle vastu midagi, et surmasööjad neid hävitasid, kui mõned erandid välja jätta.

Jeanette silmitses Tylerit ja lausus siis: "Nojah, aga minu meelest siiski on mugude koht ainult mugudemaal! Noh, ega ma muidugi neid ise taga ei kiusa, aga minu jaoks on nad siiski vaid tühi koht!"
Jeanette oli sügavalt kindel, et vaid puhtaverelised ja segaverelised peaksid võlukunsti õppima. Ja sellest seisukohast polnud ta loobunud.
Nojah, kui mu isa sellest räägib ja ka mu ülejäänud suguvõsa on selles kindel, siis ega kuidagi teisiti ei saakski ma mõelda. mõtles Jeanette õlgu võdistades ja otsis välja rahakoti, et saaks osta vajaliku nätsu lähenevalt toidukärult.

OT: Jossu/kikael, sest nad on väga heast liinist ja neid müüakse üle euroopa(sest ma ei viitsi naelades mõelda )

"Mul on üsna suva, aga Tyler, Mike on ju ka muguverd..."
Toidukäru jõudiski nendeni.
"Mulle palun hääääääästi palju. Ma võtan neid ja neid ja neid ka, ja neid ja neid ja.... OOH; MINU LEMMIKUD! Neid palun 10. Palun, siin on raha. Aitäääh!"
Jamielee, saades kätte oma magusahunniku, mis nägi välja, nagu annaks kokku umbes 20 000 kcal, vedas kõik maiustused vaevaliselt oma istmeni. Neid pudenes igale poole terves kupees.
"Oi jumal, see küll tervislik pole," ohkas kärutädi.

Jeanette vaatas veidi põlglikult kogu seda toiduhunnikut, mis Jamie kupeesse vedas.
"Palun mulle üks suhkruvaba nätsupakk!" ulatanud naisele vajaliku raha, istus Jeanette oma istmele ja pani 2 nätsu omale suhu
Seejärel jälgis ta oma kassi, kes oli Jamie hiiglaslikku magusakuhja nuusutama läinud.
"Jamie kas sa ikka tead, kui kahjulik kogu see kraam on?" küsis Jeanette, osutades kuhjale.

"Nojah, aga ta on ka veits väärastunud mõttemaailmaga." ütles Tyler.
"Kullakene, kas sa soovid ka midagi?" küsis tädikene koos suure käruga kuhu oli pealekuhjatud igasugust jama millest Tyler väga ei hoolinud.
"Um... vist mitte... või tegelt... ee... kolm shokolaadikonna." jõudis ta lõpuks otsusele. Samal ajal vaatas Tyler Jamie kuhja ning mõtles, et ta ei ostaks elusees nii palju räpmsu kokku aga eks sõpru tuleb armastada sellisena nagu nad on.

"On natuke ebatervislik... aga... Njh, ma võin teile ka anda... võtke mida tahate!"
Jamielee ostis tavaliselt hästi palju asju korraga. Nii tehti ka tema mõisas, ta kuulis seda oma sõbralt, koka pojalt Tristanilt. Vähemalt rahustas suur suhkrukogus Jamieleed, sest ta kartis, et Sigatüügas võis olla tundmatuseni muutunud.

Jeanette muigas ja raputas pead.
"Ei, aitäh. Ma rahuldun täiesti oma suhkru- ja kalorivaba nätsuga."
Jeanette polnud kunagi suur magusasõber olnud, aga seda oli näha ka tema veatult figuurilt. Neiu oli alati korralikult toitunud ja ainult vahel harva veidike magusat söönud. Ja kuigi tal oli alati võimalus süüa seda, mida ta tahtis, rahuldus ta ka sellega, mida tema vanemad lasid nende kokal teha.
"Cleo, ksskss," kutsus Jeanette oma kassi Jamie toidu juurest nüüd ära. Kass jalutas graatsiliste sammudega tüdruku juurde ja hüppas talle sülle, kollaste silmade pilk Tyleri šokolaadikonnadel püsimas.

"Oled dieedil?" uuris Jamielee, sest tundus, et sellel tüdrukul küll seda vaja ei olnud. Samal ajal toppis ta endale šhokolaadi sisse. "Tyler, sina ka ei taha? Mõtle, kui ma kõik selle ära söön!" Jamielee toppis umbes pooled kommid oma suurde rohelisse seljakotti, mille ta just selleks otstarbeks kaasa oli vedanud.

"Ei, ei ole. Ma lihtsalt söön väga harva magusat. Ei ole magusasõber," naeratas Jeanette, "Oh jumal küll, see tobe rong võiks kiiremini kohale jõuda, ma tahan juba kooli jõuda."
Esimesel, teisel ja kolmandal sõidul Sigatüükasse oli tüdruk rongisõitu nautinud, aga siis oli see ta ära tüüdanud. Tema meelest oli nii tobe loksuda tunde rongis ja igavleda. Jeanette ihkas juba kooli jõuda, et lõpuks ometi saaks õppetööga alustada.

"Kui sa kõik need ära sööd oled sa juba mõne päevaga ülekaaluline." muigas Tyler. Ta tegi lahti ühe shokolaadi kommi ja vaatas igavusega seal sees olevat kaarti. Tal oli neid juba viis. Siis võtis ta lahti ka ülejäänud kaks. Midagi uut ta seal ei leidnud. "Need on ikka üsna mõtetud." pomises poiss omaette. Ta ulatas ühe kaardi Jamiele ja küsis: "Tahad? Mul on need kõik olemas."

"Okei, ma viin Jaime'ile. Ja ma ei lähe paksuks, ma ei usu." Mõnda aega mugis ta vaikides küpsiseid. "Akhl Tyr kaass ssa," alustas Jaimelee, aga otsustas siis suu enne tühjaks süüa. Seejärel jätkas ta oma küsimusega:"Kas sa siis saad omale õe või venna?" Tyler ja ta vanemad nimelt tahtsid Tylerile õde või venda.

"Okei." ütles Tyler. "Ma loodan, et mitte." vastas poiss. Ta tõesti ei tahtnud endale mingit väikest titte majja. "Ma tõsiselt loodan, et see on mu vanematel lihtsalt mingi keskea kriis."
Tyler võttis Jamielt ühe küpsise kuna tal oli kõht tühi ning küsis siis: "Ega sa Thomasest midagi kuulnud pole? Ma saatsin talle suvel mitu kirja aga ta ei kirjutanud tagasi."

Jeanette kuulatas hetke ja otsustas siis vahele segada: "Miks sa omale õde või venda ei taha? On sul üldse õdesid või vendi?"
Tüdrukut pani imestama, et keegi võis mitte tahta omale õde või venda, sest tema ise oli Javieri väga kiindunud. Muidugi ei saanud ta vanemat ja nooremat venda omavahel võrrelda.

"Nojah, ma tahaks õde aga ma niikuinii ei saa, ema ju pole..."
Siis hakkas ta mõtlema, mis Thomasest sai.
"Kuule, ta isa suri ju ära!" hüüatas Jamielee. "Ta saadeti Austriasse oma vanaema juurde. Ei teagi, kas ta sellel aastal kooli tuleb... Ta väike vend läks sellel aastal Durmstrangi, esimesse klassi. Täitsa huvitav, mis Thomasest nüüd saab. Peame lootma, et ta ikka meie kooli saab jääda. Ojaa, elu on ikka ebaõiglane," ohkas tüdruk ja põrnitses oma kinganinasid.

"Võib-olla kunagi hiljem. Mitte praegu. Ja pealegi, ma ei usu, et mu vanemad tegelikult uut last tahavad. Ja ei, mul pole õdesid ega vendi. Mul oli kunagi... kunagi ammu aga enam mitte." Tyler oigas mitte märgatavalt ja ütles: "Tegelikult, ma tahan, et mul oleks vend või õde aga minust vanem kuna pisikesed käivad pinda ja on niisama tüütud."

"Oli. Mis temaga juhtus siis?" ei suutnud Jeanette oma uudishimu talitseda, "Jah võib-olla tõesti on nooremad vennad ja õed tüütud, aga vanemad.. Mu elu oleks palju halvem, kui Javieri ei oleks, sest ta tõesti on parim. Ma igatsen teda väga.." Jeanette jäi vait ja küsis siis vaiksema häälega: "Sulle vist ei meeldi, kui ma oma vennast nii räägin?"

"Maeitea, minu vennad on küll hullult tüütud, eriti vanem vend. Ta on megalollakas. Pluss, tal on vist ikka veel puberteet käimas. Ja üldse on ta hästi lapsik ja jobu. Ja ta on juba peaaegu 20-aastane. Täielik lasteaed! Tyleri vend oli palju normaalsem, ja ma usun, et ka sinu vend on normaalsem," ütles Jamielee ja võttis veel ühe šokolaadi ette.

"Ta..." Tyler jäi vait ning hakkas mõtlema mida õelda, igatahes tõtt ei saanud ta rääkida. "Ta pani luuaga vastu puud." saades isegi aru kui ebaloogisena see kõlas ütles ta: "mitte otseselt vastu puud. Lendluudpalli õnnetus, muud midagi." Tyler mõtles oma vennast mõndaaega ning vastas siis tüdruku teisele küsimusele: "Ei, pole midagi. Tore, kui te hästi läbi saate." Tyler ei mäletanud oma vennast väga midagi. Ta ei teaks isegi milline ta välja näeks kui majas ta pilte poleks. Talle tundus imelik, et Jamie ta venda mäletas.

Jeanette naeratas. Ta oli selle rongisõidu ajal naeratanud rohkem, kui viimaste päevade jooksul kodus.
"Kahju kuulda, aga tore, et sind ei häiri see. Kas su vend oli sinu moodi?"
Jeanette pidi tunnistama, et ka Tyler oli üsna nägus ja sellepärast mõtles ta Tyleri vennast, kui tema vanemast versioonist.

"Ma ei tea. Ta suri kui ma üsna väike olin. Ega ta ise ka just kõige vanem polnud. Ta oleks praegu 17." ütles Tyler. "Su vennad on normaalsed. Võib-olla mitte normaalsed aga nendega on vähemalt huvitav ja nad ajavad head teksti." Tyler vaatas aknast välja, ta arvutas peas kui kaua sõit veel kestab ning tema arvutuste kohaselt peaks nad varsti kohale jõudma.

"Nii toredad nad nüüd ka ei ole. Jason oli väga tore. Alati andis mulle kommi, kui ma teie juures olin. Ja temaga sai nii palju nalja. Ja ta ei öelnud meile kunagi, et "tited laske jalga" või muud sellist, nagu James mulle siiani ütleb. Oh kuidas ma nutsin peale tema surma, ja ma kartsin veel vanatüdrukuks jääda, sest Jason ju lubas minuga abielluda, kui me suureks saame..." see mälestus ajas Jamielee naerma.

Tyler kortsutas selle peale kulmu. "Ta lubas sinuga abielluda?" küsis ta naerdes. "Ma arvan, et ta oli liiga noor, et õelda "tited laske jalga" ning ta polnud meist ju väga palju vanem. Ainult mõned aastad." Tyler proovis Jasonit meenutada aga ei suutnud. "Ma ei saa aru kuidas sa teda mäletad? Ma ei mäleta temast midagi. See on veits imelik."

"Tjaah, sellepärast vist mäletangi, et ma olin temasse niiöelda armunud. Ta oli nii ilus... Tal olid kenad rohelised silmad, sellised tumedad juuksed... Ja ta oli... Issand, kui titt ta veel oli, mingi 7-aastane ju! Ei tea, milline ta nüüd välja näeks?"
Jamielee võttis oma märkmiku ja hakkas joonistama oma kujutluspilti 17-aastasest Jasonist. Ta ei tunnistanud seda, aga see pilt oli üsna Tyleri moodi.

"Jamie," lausus Jeanette veidi nõudlikul häälel, "mida sa joonistad?"
Cleo vajutas oma küüned Jeanette seelikusse ja sirutas end.
"Cleoooo," lausus Jeanette ja tõmbas kassi oma seeliku küljest ära. Ta tahtis kassi enda kõrvale panna, kuid see hüppas hoopis Tylerile sülle.

Jeanette kass hppas Tylerile sülle. Poiss silitas kassi ning vaatas kuidas Jamie ruudulisse märkmiku joonistama hakkas. Juba varsti sai pilt valmis. See oli natuke lohakas aga viie minuti töö kohta oli see super kena. "Oh, nojah. Võib-olla ta isegi näeks midagi selle taolist välja." ütles Tyler. "Muideks, sa oled suvel joonistamist harjutanud? See on tõsiselt kena." Tyler proovis vaikselt teemat muuta.

"Sa meeldid talle," ütles Jeanette. Siis vaatas ta Jamie tehtud pilt. Pildil olev poiss oli vägagi Tyleri moodi.
Tundub, et nende vahel on midagi. mõtles Jeanette. Aga noh, nad head sõbrad ja sobiksid ka kokku.
"Pimedaks hakkab juba minema. Ma arvan, et me hakkame varsti kohale jõudma."

OT: Kannatage nüüd palun veidike enda kohale jõudmise ja asjadega, meil on siin veel tegelasi. : )

"Tyler meeldib mulle? Nääh! Tegelikult ma ei usu, et ta selline välja näeks, sest ta oli ikka kõvasti kenam kui Tyler!" Jamie naeris, aga tegelikult oli ta täiega närvis, sest Jeanette tahtis tema salajase armumise avalikustada. "kuule, ma joonistan ju kogu aeg, mul on isegi üks pilt kutsikatest."
Jamielee otsis oma märkmikust õiget pilti ja lõpuks leidis selle. "Näe, see on meie preili, Echo Sky Brava."


OT: Ootame-ootame

"Vauu! Jamie see on tõesti kena!" hüüatas Jeanette rõõmsalt. Salamisi tegi ta tüdrukule silma, mis tähendas, et ei reeda tüdruku saladust välja.
"Minul on terve elu ainult kassid olnud, Cleo on kolmas kass. Esimene oli Stinktus, teine oli Bartemis ja nüüd on Cleo. Ja kõik on olnud Siiami tõugu," lausus tüdruk. Seda öeldes, viskas ta vana nätsu minema ja võttis pakist uue.

"Mul on hetkel 5 jänest, 10 koera ja need kuus kutsikat. Aga meie omad on minu elu jooksul olnud vist umbes 20 koera. Hetkel on 2 dobermani, Big ja Killer- valvurid, siis kuus šoti terjerit- Eden, Bonnie, Nate, Caroline XII, Robbie ja Jessy Lulu noh pluss Echo ka, seega 7 meie oma koera, need on meie aretuskoerad, ning kaks labradori, kes on lihtsalt laisad. Nende nimed on Thor ja Xenius. Ega sa kutsikat ei taha? Nad on puhtad šotikad, ja väga heast soost ka."
Kogu selle jutu ajal oli Jamielee oma väikest kutsikat joonistanud ja kirjutas sina ilukirjas alla "Echo Sky Brava".

"Ei, ei, kindlasti mitte. Meil pole kunagi koerasid olnud ja ei ole ka. Kogu meie pere on kassiinimesed. Ja alati ka kindel kassitõug. Meil on läbi aegade olnud siiamikassid," keeldus Jeanette koheselt pakkumisest.
"Pead kellelegi teisele pakkuma."
Nende sõnadega võttis ta Tyleri sülest Cleo ja hakkas teda nunnutama.

"Ma ei saa aru kuidas on võimalik nii palju loomi korraga pidada." ütles Tyler kogu selle jutu peale. Tyler vaatas Jamiet kes joonistas. Tüdruk oskas üsna hästi joonistada. Igatahes Tyleri oskusetega ei andnud võrreldagi kuna ta oskas vaid kriipsujukusid. "Jamie, räägi mis veel toimunud on suve jooksul." ütles poiss ning süvenes jälle vestlusesse.

"Ah, ei midagi erilist, sa pole ka eriti muutunud, kui jah, need musklid välja arvata." Jamielee vaatas hetkeks poisile otsa ja punastas. Ta peitis näo salli sisse ja teeskles, et tal hakkas külm.
Siis pöördus ta Jeanette'i poole.
"Tahad, ma joonistan sind ka?"
Vastust ootama jäämata hakkas ta hoolega joonistama pilti unistavalt rongiaknast välja vaatavast Jeanette'st, kass süles. See hakkas kohe alguses hästi välja tulema.

Charlotte oli peaaegu tukastama jäänud kui ta kupee ette tuli käruga tädi ja pakkus talle maiustusi."Ei, mul on kõht väga täis" Ütles Charlotte ja nõustunud natuke imeliku vastusega läks tädi järgmisesse kupeese. Charlotte ajas end püsti ja otsustas minna vaatama kus on ta sõbrad. Lähedamal asuvates kupeedes olid ainult suuremad õpilased, aga siis märkas ta tuttavat nägu ja sisenes kupeese. "Tsau!" ütles ta "Ma pole sind ammu näinud ja sa ei kirjutanud ka," "Tsauuuuu!!! Mul lihtsalt ei olnud aega ja üleüldse olin pool suve hispaanias, me sõitsime sinna puhkusele" ütles Serena. Serena oli Charlotte klassiõde ja temaga oli Charlotte ka eelmisel aastal kõige lähedasemaks saanud. "Aga mis sina siis ka teinud oled?" küsis Serena. Peale seda kui Charlotte oli talle seletanud, et ta tõesti ei teinud midagi ega käinud kogu suve jooksul eriti kuskil, tõi Charlotte oma asjad ka Serena kupeese. Selle juurde käis ka see, et Charlotte kohver ei mahtunud kuidagi kupee uksest sisse, kuidagi selle nad sinna punnisid. "Varsti peaksime juba sigatüükas olema," märkis Charlotte."Miks sa siin üksi istusid kogu selle aja? Kas sa klassikaaslaseid ei tahtnud otsima minna?" küsis ta siis. "Ma mõtlesin, et pärastpoole." vastas Serena."Nagu minagi..." ütles Charlotte."Mis me teeme siis niikaua?". Serena kehitas õlgu. Ta ei olnud just kõige jutukam kaaslane võrreldes Charlottega.