Sigatüüka rollikas

Tyleril vajus suu lahti. "Mida hekki te ajate? Miks ma peaks armukade olema? Ja kelle peale? Carli, et ta sinu suguse endale leidis? Tegelt ka, sa oled mulle terve elu pinda käinud oma suure suuga ja nüüd peaksin ma selle pärast kade olema? Sebige elu endale!" ütles Tyler vihaselt. Ta vaatas kõikide üllatunuid nägusid ning marssis vihaselt magamistuppa nagu kolma aastane kellele õeldi, et ta ei saa tahetud mänguasja.

"Irw, mõni läks küll päris hulluks," ütles Jamie lõbustatult. Ta kallistas Carli.
"Hakkame siis minema?"
"Just, tooge oma luuad!"
Nad läksid kõik enda tubadesse luudasid tooma.
"Pagan, ma ei leia oma luuda üles!" hädaldas Jamie, kui ta enda tuppa saabus.
"See on voodi all," ütles tema majakaaslane.
"Ah, okei."

OT: Magic, 3 TÄISrida, kullake.
Seekord ei kustuta.
Ja page 16, hell yeah.

OT: Tuleb ju 3 täisrida! Täpselt, kui neid lühikesi kokku liita

OT: Tuleb ta jee.
*teeb proovi*
"Irw, mõni läks küll päris hulluks," ütles Jamie lõbustatult. Ta kallistas Carli. "Hakkame siis minema?" "Just, tooge oma luuad!" Nad läksid kõik enda tubadesse luudasid tooma. "Pagan, ma ei leia oma luuda üles!" hädaldas Jamie, kui ta enda tuppa saabus. "See on voodi all," ütles tema majakaaslane. "Ah, okei."

Peaaegu. Aga ürita ikkagi read täis kirjutada. Kirjeldusi! Ainult otsekõnes postid lähevad ka muidu reeglite rikkumisena kirja.

Ashley vastas naeratusega. Mõnikord polegi sõnu vaja ju? Nagu näites, kui sul mõni vägalähedane inimene ära sureb, siis ei kannatata ju lohutamist. sõnad nagu oi, mul on kahju, ei tee meelt paremaks. Tegelikult on mitteverbaalne vestlus palju olulisem kui sõnaline. Palju raskem on midagi teeselda. Ashley silmitses silmapiiri, tahtes hetkel lihtsalt olla.

Nathaniel vaatas samuti eemale, üpriski oma mõtetes. Paistab, et Ashley harjumused on nakatavad, sest tõesti, Nate oli päris sügaval enda segi paisatud mõtetes, pilk tardunult kusagil kaugel, tühi. Ta mõtles praegu enda lapsepõlve peale, ning nägi metsapiiri asemel hoopis mälestuspilte silme eest läbi jooksmas. Vähesed neist olid meeldivad.

Kerge tuuleiilike puhus läbi torni ning neiu värises hetke ajel. Enne ligitõmbav paistev vaade tundus järsku külm, kalk ning eemaletõukav. Õhutemperatuur polnud muutunud, kuid Ashley ei suutnud siiski enam sisemist külmustunnet eemale peletada. Midagi oleks justkui tema kontidesse imbunud. Kasvõi kunagi ammu ja nüüd näris see teda seestpoolt.

Nathaniel võpatas mõtetest välja, kui ka tema tuult tundis. "Lähme sisse?" küsis ta siis, oletades, et tüdrukul on külm. Tal küll oli, ning tal ometi oli dressikas seljas. Viimasel ajal oli ta veidi külmakartlik olnud. Huvitav, kas ta hakkab haigeks jääma? Eriti huvitav see nüüd ei oleks aga... noh, mis siis ikka. Nüüd vaatas Nate tüdruku poole ja ootas tema vastust.

"Jah, okei," sõnas Ashley, kui poiss vaikuse katkestanud oli. "Mul hakkaski.. külm." Tüdruk oli tahtnud öelda kõhe, kuid mõtles viimasel hetkel ümber. Võib-olla oli see lihtsalt veider sisetunne, kõik see külm. Küllap läheb varsti üle. Samas ilusaid päikselisi päevi oli viimasel ajal väga vähe esinenud. Needki olid lühikesd olnud. Maailm oli muutumas.

Nathaniel naeratas põgusalt, ja juhatas Ashley trepi juurde. Varsti olid nad juba selles pikast trepist all, ning Nate suunas pilgu jälle tüdruku näole. "Kindel, et sa ei soovi puhketoas ööbida?" küsis ta siis. Noh, sellest ju oleneb, kas ta viib Ashley tarvilikku tuppa või saadab ta puhketoani. Mõni hetk peale seda, kui Nate oli küsimuse esitanud, tajus poiss, nagu teda jälgitaks, aga ringi vaadates ei näinud ta kedagi, ebameeldiv tunne siiski ei kadnunud.

"Kindel, kedagi ei huvita niikuinii, kus ma ööbin," vastas Ashley veidi ninakalt. Ta kratsis paremat õlga, mis äkitselt sügelema oli hakanud. Imelik tunne, mis teda valdas polnud siiani üle läinud. Kui Nathanieli poleks seal olnud, oleks neiu pealaest jalatallani värisenud arvatavasi. Poiss suutis kuidagi seda külma maandada. Ashley oli kergelt mures.

"Kui sa nii arvad," ütles Nathaniel naeratades, ning juhatas siis tüdruku treppide juurde, et korruse võrra allapoole minna. Seal, jõudnud vastava pildini, kõndis ta kiirelt seal ees kolm korda ning siis tekkis sinna uks. "Ole lahke," ütles ta ust avades, et Ashley sisse läheks. Sealt paistis üks voodi ning mitmed kapid, laud ja tugitoolid. Mõnus koht, kus ööd veeta.

Tyler võttis kapi pealt raamatu ja viis selle tagasi raamatukokku. Seal nägi ta ühte kuuenda klassi tüdrukut. "Tere." ütles ta tüdrukule, kes temast välja ei teinud. "Ma olen Tyler. Sa oled üsna kena." Tüdruk jõllitas Tylerit. "Üsna?" küsis ta. "Jah, üsna." kordas Tyler. Tüdruk pani vihaselt raamatu kinni ja kõndis minema. "Üsna." ütles Tyler, mõeldes mis sellel sõnal viga on ja istus siis maha.

Jamie istus Carliga puhkeruumis. Nad hoidsid üksteisel käest kinni ja rääkisid maailmaasjadest.
"Ma arvan, et Tyler on hullult armukade," ütles Carl.
"On jah, ma ei tea, tegelikult ta väidab ju hoopis vastupidist," ütles Jamielee.
"Tegelikult on ta juba mitu aastat rääkinud, kui ilus sa oled ja nii edasi, aga me utsitasime teda kogu aeg, et ta seda sulle ka ütleks ja noh... Siis mõtlesin ma, et äkki ta polegi eriti huvitatud ja noh... Siis ma tulingi sinu juurde ise hoopis," jätkas poiss.

Pärast raamatukogu läks Tyler tagasi puhketuppa, ta nägi kuidas Carl ja Jane diivanil kudrutasid. Ta kõndis rahulikult nede juurde. "Ma tahtsin vabandada selle pärast mis ennem oli. Asi polnud üldse selles. Või noh, ma tahan õelda, et ma ei läinud teie pärast endast välja. Nii, et jah, vabandust ja palju õnne teile või midagi taolist." ütles Tyler neile vabandavalt ja istus nende kõrvale. Ta hakkas mõtlema, et võib-olla segab neid: "Tegelt, ma peaksin minema. Ei taha siin teid segada."

"Pole midagi, me just rääkisime siin, et sa oled armukade ja nii, ära muretse, me mõistame sind!" teatas Jamie rõõmsalt.
"Jah, just," ütles Carl ja suudles Jamiet, lootes samas sisimas, et Tyleril on vähemalt natukene valus seda vaatada. Ta ei saanudki aru, miks ta seda tahtis, kuid teda eriti ei huvitanud ka. Ta mõtles juba hoopis muudele asjadele.

Tyler kortsutas kulmu: "Jah, ma pole kade. Nagu ma juba ütlesin siis see asi pole üldse teis." Tyler tõusid püsti ja kõndis minema kui Carl Jamiet suudles. Tyler naeris vaikselt Carli üle kes proovis teda kadedaks teha. Kahjuks või õnneks see ei õnnestunud. Tyler vaatas kella ja jooksis välja järve äärde. Seal ootas teda Brenda. "Hei. Ma arvan, et sul on õigus. Me peaksime sellest rääkima." Brenda vaatas Tylerit oma suurte siniste silmadega ja naeratas siis. "Kindel, et sa seda teha tahad? Me ei pea ju. Ma lihtsalt arvasin, et see võib hea olla aga siis sa läksid täiesti endast välja ja..." Tyler katkestas ta: "Vabandust, poleks pidanud."

Jamie suudles Carli uuesti ja ütles siis, et ta läheb nüüd. Ta otsustas Tylerit jälitada. Jõudnud alla järve äärde, märkas ta, et Tyler räägib mingi tüdrukuga. Jamie vaatas tüdrukut kadedalt ja mõtles, et niikuinii proovib poiss talle tagasi teha. Tegelikult oli Jamiel Carlist kahju, sest ta oli nii pahaaimamatu ja ei osanud Jamiet üldse kahtlustada. Jamie aga teadis, et varsti tuleb tal Carl maha jätta.

"Sa ikka tead, et see polnud sinu süü?" ütles Tyler. Brenda noogutas, kuid Tyler teadis, et tüdruk süüdistab ikkagi ennast. "Sa mõtled ikka seda mida minagi? Me räägime meist, mitte sellest mis suvel juhtus, eks?" küsis Brenda, et kindel olla, et nad mõistavad teineteist. "Ee... jah, meist." Brenda naeratas ja suudles Tylerit. "Ära kellegile räägi mis suvel juhtus." lausus tüdruk ja tõusis püsti ning hakkas minema kõndima. "See polnud sinu süü!" karjus Tyler talle ja viskas end murule pikali.

Jamie oli seda juttu pealt kuulanud. Ta üritas seda lahti mõtestada, kuid nähes, et Brendal ja Tyleril ikka mingi suhe on, voolasid mööda ta põski alla pisarad. Kõige hullem oli see, et ta oli ise selles süüdi. Aga ega tal midagi üle ei jäänud. Ta hakkas mõtlema kavalat plaani, kuidas neid kahte tülli ajada. Seda lihtsalt oli vaja teha, et poiss endale saada.

Tyler sulges silmad ja ta peas käis läbi kõik mis juhtus 22. juulil. Tal polnud õrna aimugi kui kaua ta seal lamanud oli, kui ta lõpuks oma silmad avas. Tyler istus veel natuke ja vaatas järve, kuid tõusis püsti kui nägi puu taga Jamiet, pisarad voolamas. Ta jooksis Jamie juurde. "On kõik korras? Mis juhtus?"

"Mine minema!" karjus Jamie. Ta oli nimelt üsna masendunud, kurb ja tundis ennast juhtunus süüdi.
"Vähemalt Tyler muretseb mu pärast," mõtles ta lootusrikkalt. Äkki tuleks hoopis haiget teeselda või midagi muud ette võtta, mis poisi veel rohkem muretsema paneks? Ta veenis ennast, et seda võib teha küll ja hakkas lõugama, justkui oleks tal väga valus.

Wanda jalustas lossis ringi. Tüdruk tahtis puhketuppa minna kuid jalutas sellest mööda ja läks siis vestilpüüli. Wa mõtles korra metsa minna kuid siis meenus talle, et see mets on k e e l a t u d. Tüdruk jalutas selle asemel metsa äärde ja pikki seda edasi järve suunas. Wandere oli oma mõtetesse süvenenud ja kõmpis juba järves kui ta avastas äkki, et on juba vööst saadki vees. "Uh." pomises ta kuultavalt teisi märkamatta ja kahlas veest välja.

"Jamie, tegelt ka, mis juhtus?" küsis Tyler vaadates teisi õpilasi kes mööda kõndides vahtisid. Ta proovis neist mitte välja teha. "Tahad kutsun Carli või kellegi taolise?" Tyler vaatas tüdrukut ja proovis aru saada mis tal juhtus. "Ma ei saa midagi teha kui sa ei ütle mis juhtus." Tyler kortsutas kulmu. "Okei, rahune maha, eks?"

"Tead..."
Jamie lõpetas ulgumise ja vaatas Tylerile armsalt otsa.
"Pole hullu, kõik on okei minuga. Ma lihtsalt tahtsin teada kas sa ikka hoolid minust janii..." ütles ta.
"Mida paganat teie seal vahite, mis see teie asi on??? Tehke oma asju edasi, no tõesti..." käratas Jamie kambale tüdrukutele, kes teda jõllitama olid jäänud.
Kaks sinisilmset blondiini vaatasid teda väga imelikult. Nad suunasid Tylerile kaastundlikud pilgud.

Tyler vahtis Jamiet pilguga nagu tüdruk oleks hull. "Sa pistsid selle pärast kisama, et näha kas ma hoolin sinust?" ütles ta ja proovis maha rahuneda, sest oli vahepeal üsna endast välja läinud kui ta teada sai miks Jamie lõugas. "Sa oled mu sõber. Miks sulle see nii väga korda läheb kas ma hoolin või mitte? Sul on Carl." Tyler ootas, et Jamie midagi ütleks, kuid pärast lühikest pausi otsustas ta edasi rääkida. "Sul on vist ikka tõsiselt midagi viga, päriselt."

"Nojaaaaaaaaaaah," venitas Jamie, "mul võib ju Carl olla, aga midagi on ikkagi puudu. Ma vajan meessoost sõpra ka, kes saaks õpetada mind ja seletada, mida kutid tahavad ja mida ma peaks tegema ja nii edasi. Sina aga tõrjud mind. See ei ole üldse tore ja mulle ei meeldi see. Said nüüd aru, mis mul viga on? Ma olen sind terve elu tundnud ja sa ei ole minu vastu erilist huvi tundnud, niiet... Ma ei saa aru, miks sa niimoodi käitud..." õigustas Jamie ennast.

Tyler pööritas Jamie jutu peale silmi. "Mida ma sulle õpetama peaks? Mis huvi?" Ühtäkki oli Tyler vägagi segaduses. "Oota, mis sul Carliga puudu on?" Tyler hakkas mõtlema, et võib-olla Jamiel pole Carli vastu mingeid tundeid, kuid sai sellest mõttest üsna kiiresti üle. "Okei kuula, sul on Carl, temaga olles pole sul midagi puudu. Ma tõesti loodan, et teil õnnestub kogu see asi. Ma pean nüüd minema. Seda kõige on ühe päeva kohta päris palju." ütles Tyler ja kiirustas minema.

"Tyler, oota, sa ei saa aru. Noh, mul on vaja igasugust nõu poiste kohta. Arghhhh."
Tyler tõttas minema. Jamielee kaalus talle järele jooksimist, kuid mida tal veel öelda oleks olnud?
"Kuule, sa tõesti ei saa aru... Palun, ära jäta mind maha!"
Jamie viskus jonnakalt murule ja hakkas värisema. Ta tegi seda meelega. Ta karjus ja kitkus muru ja nuttis, justkui oleks midagi kohutavat juhtunud.

Tyler vaatas korra Jamiet, kuid otsustas, et ei lähe tagasi. Selle asemel ruttas ta puhketuppa. "Carl!" karjus ta üle toa. "Carl!" Teise korra järel ilmus Carl välja: "Mis sul viga on? Ära pöörasid?"
"Mina? Ei. Su tüdruk? Jah, täiega." ütles Tyler vihaselt.
"Mida? Mida sa ajad? Kus ta on?" Carl muutus näost punaseks. "Mida sa talle tegid?"
"Ma pole teda puutunud. Ta tuli minu juurde ja hakkas karjuma ja värki. Nagu oleks mingi närvivapusutse saanud või midagi. Ja siis hakkas ajama, et ma ei hooli temast ja talle ei piisa sinust ja ma ei tea. Siis viskas pikali ja hakkas lõugama. Jube. Sa peaksid järve juurde minema." Carl vahtis Tylerit ning ta näost oli näha, et ta ei usu Tylerit. "Mine, lollakas!" ütles Tyler talle.

Carl vaatas, et asi on vist ikkagi tõsine ja ruttas järve äärde. Jamie nuuksus puu najal.
"Issake, mis sinuga juhtus?" küsis poiss murelikult.
"See Tyler..."
Jamie ei teadnud, mida öelda ning ta lihtsalt nuuksus natuke.
"Tyler... Ta hakkas mind ahistama ja... Ma ei julgenud sellest kellelegi rääkida ka, aga see on juba mõnda aega kestnud. Ma ei julge midagi ette võtta."

Wa oli seda kõike kivistunult pealt vaatanud ja avastas äkki, et võiks ennast liigutama hakkata ja kõmpis lossi. Sealt edasi puhketuppa kus polnud ka ilmselt normaalsem seis. "Normaalne." pomises ta ja postatas ühte togi tooli kamina ees ja jäi sihitult puhketoas ringi vaatama lastes pilgu üle kõigist kes seal viibisid. Bella vaatas natuke aega hufflepuf'i vappi ja pööras siis pilgu kaminasse ja mõtles mis edasi teha.

Tyler läks magamistuppa ja viskas voodisse pikali. Tema kõrval voodis istus John. "Ma käin Brendaga." ütles Tyler. "Mida? Millise? Selle kena?" Johnil vajus sõna otseses mõttes suu lahti ."Jah, tundub nii." vastas Tyler. "Kui kaua?" uuris John. "Üks kuu vist." John vaatas Tylerit suurte silmadega: "Ja sa ütled seda alles nüüd?"

Carl, nähes Tylerit Johniga rääkimas, jooksis kohe nende juurde. Ta kees vihast ja virutas Tylerile mitmeid hoope.
"SÄH SULLE! MIS SUL VIGA ON, SA OLED JU TÄIESTI HAIGE INIMENE! MA TAPAN SU ÄRA! KÄI MINEMA SIIT JA ÄRA ENAM KUNAGI TEMA JUURDE MINE. VASTASEL JUHUL KAHETSED SEDA ELU LÕPUNI! UPS, SELLISEL JUHUL OLED SA JUBA SURNUD MEES!" märatses poiss.

"Mis sul viga on? Täiesti värdjas oled." karjus Tyler Carlile. "Te kõik siin ikka täiesti ära pööranud." Tyler tõusis maast püsti ning hakkas minema kõndima, kuid siis tuli Brenda joostes Tyleri juurde. "Appi, mis juhtus?" uuris Brenda närviliselt. "Midagi, Carlil vajus mõistus lihtsalt per'se" ütles Tyler. "Sa peaksid haiglatiiba minema." ütles Brenda saates Carlile vihaseid pilke.

"MIDA TA SIIS VÄGISTAB JAMIE'T!!!!!!!" karjus Carl ja jooksis uuesti Tylerile kallale. Teda ei huvitanud enam mitte miski ja ta oli väga närvis. Nüüd hakkas Tyler oma tegu eitama ja väitis, et hoopis tema on hulluks läinud. Carli ei huvitanud, et kõik neid vahtisid ja nende poole näpuga näitasid, ta tahtis lihtsalt kätte maksta, Tyler vääris oma tegude eest kõikvõimalikke karistusi.

Tyler lükkas Carli maha enda pealt. "Mis asja?" küsis ta selle peale. "Kedagi ma ei vägista, otsi elu endale, räige maun oled peast." Tyler tõusis järjekordselt püsti, vaatas korraks kõiki nn. pealtvaatajaid ja läks siis Brenda juurde. "See ei ole tõsi, eks?" küsis Brenda. "Ei, muidugi mitte." vastas Tyler. "Miks siis Carl arvab, et on?" Tylerit hakkas Brenda uudishimu vaikselt närvi ajama. "Kust ma seda teadma pean?."

Carl ajas ennast püsti ja vaatas segase näoga ringi. Paistis, et Tyler oli tõesti üllatunud.
"Noh, Jamie ütles mulle nii, ma leidsin ta nutmast ja... Siis ma arvasingi, et ongi nii!" püüdis Carl ennast õigustada, kuigi tal oli piinlik. Kõik veel vahtisid teda ka imelikult.
"Lähme küsime, mida ta enda õigustuseks öelda tahab!"

Tyler vaatas Carli mõnda aega ja ütles siis: "Seda oleks võinud teha juba enne kui sa mulle kallale tulid." Siis kõndis Tyler Carli juurde "Jamie ütles sulle seda?" küsis Tyler pettunult. "Ma läksin teda otsima pärast seda kui sa ütlesid, et tal viga midagi. Ja siis ta nuttis seal maas ja siis ütleski, et sa ahistad teda. Noh ja ma uskusin teda vist. Ma arvan, et sa oleks sama teinud kui su tüdruk sulle seda räägiks." Carl rääkis enda kohta üllatavalt palju sest tavaliselt tegi ta lihtsalt lühilauseid.

Carl oli punastama hakanud, sest tal oli suhteliselt piinlik. Kõik vahtsisid teda nagu ta oleks ikka päris segane peast.
Nad läksid Jamie juurde.
"Miks sa mulle valetasid? Nüüd on tulemus selline, et nii minul kui ka Tyleril on lihtsalt paar sinikat juures ja me ei tea enam, kas sind tasub uskuda..." Carl vaatas Jamiet väga tigeda näoga.
"Nooh..."
"Mis noooh? Nüüd arvab veerand kooli, et ma olen mingi opakas."

Tyler jõllitas vihaselt Jamiet. "Rohkem nagu kümme mitte paar. Ja seda, et sa opakas oled on inimesed juba väga kaua teadnud. Mäletad mida sa eelmine talv tegid?" ütles Tyler. "Me ei pea sellest praegu rääkima ja me ei räägigi." vastas Carl. "Asume nüüd asja kallale. Miks, Jamie? Miks sa valetasid?." Järjekordselt rääkis Carl üllatavalt palju. "Jah," nõustus Tyler "väga hea jutt Carl, tõesti. Aga ma vist lähen nüüd. See on vist tohkem teie vaheline jutt ja pealegi pean ma haiglatiiba minema. Nii, et ma siis lähen. Ma tõesti ei taha siia ennast enam segada." ütles Tyler ning astus mõned sammud tahapoole.

"Noooh... ausalt öeldes seda et..... Ma eiteaaaaaaa kuidas seda sulle öelda..." keerutas Jamie.
"Mul on idee... vaatame... ahjaa, LIHTSALT ÜTLE!"
Carl oli silmnähtavalt ärritunud. Ta vaatas närviliselt oma sinikates käsi.
"Ma lihtsalt..."
Jamie põrnitses oma kulunud ketse.
"Ühesõnaga, okei, tead Carl, ma olen sind kogu see aeg ära kasutanud. Tegelikult mulle meeldib Tyler, aga ma tahtsin, et ta armukade oleks! Palun vabandust!"
Jamie hakkas jälle nutma.

Tyler kõndis vihaselt puhketuppa. Mõned jooksid Tyleri juurde ja hakkasid teda haletsema ja uurima kuidas tal on. "Hei, Tyler." See oli John kes tervitas Tylerit nagu midagi poleks juhtunud. "Brenda läks kusagile. Tahad tulen sinuga kaasa?" Tyler noogutas. "Mis värk siis on sellega?" uuris John koridoris. "Ma ei tea, ma tulin ära." vastas Tyler. "Mis asja? Loll oled?" Tyler katsus oma nina ja ütles siis: "Usu mind, kui sa oleksid samas seisus kui mina ei tahaks sa ka seal olla." John noogutas "Tead, madam Pomfrey saab su näo mõne sekundiga korda." Tyler tõesti lootis, et Johnil on õigus.

Kui mõlemad poisid olid vihaselt lahkunud, hakkas Jamiel endast hale. Ta istus üksinda puu all ja nuuksus. Ta pomises omaette, kui loll ja rumal ja tobe ta ikka olnud oli. Tema pärast olid poisid sinikaid täis ja üldse oli ta neile haiget teinud ja... Tal oli valus oma lollusele mõeldagi. Ta mõtles, et ta on ikka nii palju jama korda saatnud, ehk ei väärigi ta enam midagi.

Varsti jõudsin poisid Pomfrey juurde. "Oh jumal, mu kullakene, mis sinuga juhtus?" küsis Madam Pomfrey ehmunult ning läks Tyleri juurde ta nägu uurima. "Mitte midagi hullu." vastas ta küsimusele. "Tead lapsuke, ma ei saa sind aidata kui sa ei räägi mis juhtus. "Ta jooksis peaga vastu seina." ütles John muigega. Madam Pomfrey pööritas selle peale silmi. "Noh, ise tead. Sellega peaks kiiresti minema. Võib-olla jääb mõni pisem arm mõneks päevaks sest sa oled ikka päris kõvasti klobida saanud. Ja tundub, et sul on ninaluu paigast. Oota siin, ma tulen kohe tagasi." ütles ta ja lippas siis pisikeste sammudega kusagile.

Jamie otsustas Tylerilt vabandust paluda. Ta mõtles, kuhu poiss minna võis. Jõudnud otsusele, et Tyler nägi ikka üsna jube välja, pidi ta minema haiglatiiba. Jamie tõusis vaevaliselt püsti ja hakkas sinnapoole jooksma.
"Mida ma talle ütlema peaks?" mõtles ta. "Näiteks et ma palun vabandust ja ta tõesti meeldib mulle ja mul on väga kahju," otsustas ta.
Peagi nägigi ta Tylerit ja Johni ning ta lausus oma sõnad.

Tyler vahtis lakke. John oli ära läinud kuna pidi õppima hakkama. Pomfrey oli ära olnud juba umbes kakskümmend minutit. Mõne aja pärast kuulis Tyler kiireid samme, kuid need polnud Pomfrey omad vaid Jamie. Tüdruk hakkas rääkima ja seletama miks ta nii tegi. Tyleril vajus suu lihtsalt lahti. "Sa teed nalja, eks? Palun ütle, et sa teed nalja!" ütles Tyler. Siis tuli madam Pomfrey. "Nonii, lapsuke. Joo nüüd see ära, varsti peaks parem hakkama." Madam Pomfrey andis Tylerile mingit kollast lõga mis ei maitsenud üldse hästi.

"Ma ei tee nalja!"
Tyler tundus Jamiele ükskõikne ja see tegi tüdruku kurvaks. Ta hakkas vaikselt nutma. Madam Pomfrey nägi seda ja läks tema juurde.
"Mis juhtus?"
"Mul on... muresid ja üldse... kõik on nii sassis ja..."
"Oota, ma lähen otsin sulle ka midagi. Äkki istuksid maha, ehk hakkab parem!"
Madam Pomfrey kiirustas minema.
"Noh, kuule, ütle ka midagi," ütles Jamie, kui Tyler pikka aega vaikis.

Tyler vaikis edasi ja ei teainud Jamiest välja. Varsti oli Pomfrey tagasi, andis Jamiele mingit asja ja liikus siis Tyleri juurde. "Nii, sinuga peaks nüüd varsti kõik korras olema aga jää veel natukeseks siia. Ning mul oleks siiski vaja teada mis juhtus. Ma saan täiesti aru, et see võib piinlik olla aga sa pead ütlema." Tyler kortsutas kulmu ja proovis kiiresti midagi välja mõelda. "No, need liikuvad trepid. Ma jäin vist liiga kauaks mõtlema." Tyler vaatas Madam Pomfrey poole kes teda ilmselgelt uskuma ei jäänud. "Oh okei, väike kaklus." ütles Tyler. "Väike?" küsis Pomfrey selle peale.