Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

"Jah, aitäh Ayanna, natukene sooviksin süüa küll." ütles vanir ja vaatas, mis Ayannal süüa on. Vanirile tuli meelde, et ta polnud juba mitu päeva söönud.

Myrthel,orkid ja tumehaldjas hakkasid edasi liikuma. Myrthel oli otsustanud,et ta ei tohi paanikasse sattuda,kuna see teeb asja hullemaks. Ta jälgis ikka veel ümbritsevat loodust ja imelike väikseid kühmusid maapinnal. Orkid reisisid üldiselt vaikselt,kuid nüüd vaidlesid orkid tuliselt millegi üle. Aga kuna Myrthel orkikeelt ei osanud,ei saanud ta jutust aru. Umbes 5 minuti pärast orkid rahunesid ja liikusid edasi hiirvaikselt. Kuna loodus oli igalpool ühesugune,tüdines Myrthel looduse uurimisest ära ja hakkas nuputama plaani põgenemiseks. Kas orkidel on nõrku kohti? Kindlasti on,tuleb need lihtsalt teada saada. Ma pean neid nüüd tähelepanelikumalt jälgima! mõtles Myrthel.

Ayanna pakkus Vanirile ka süüa.
"See pole küll midagi erilist, kuid praegu pole midagi leida," ütles ta ja hakkas ka sööma.
"Muide, kuhu me edasi läheme?" Siis tuli talle meelde Gümnastika pakkumine minna Cloudhawenisse.
"Gümnastika? Räägi meile, palun, Cloudhawenist. Ma pole sellest eriti palju kuulnud."

Kidaia oli lõpetanud varude täiendamise. Ta lahkus Imantost ja hakkas kusagile Sogrina lahe pooole minema. Lootes seal kedagi kohata. Ta oli otsustanud, et kui ta peaks kohtuma orkidega tapab ta neid võimalikult palju. Ta ei olnud varem orkide vastu vaenulik vaid lihtsalt ükskõikne aga see, et orgid ta kinne võtsid ja mõnitasid ajas Kidal kosu üle maksa. Kida tahtis ületada Endlaka jõe ja sealt edasi mööda jõe äärt ratsutades minna.

Apple kuulis Mirdiaeli ning jooksis tagasi. Mirdiael hüppas tema selga kuid Apple oli ikkagi arg. Ta kartis orke väga.

(Ot kus ma nüüd olen? Kas koor Myrtheli orkidega?)

(Ma ei saa ise ka aru. Olin pikka aega ära.)
Brietha mõtles:Kas mul on piisavalt jõudu
Ta hüppas sammuti enda hobuse selga ja jäi ootama, mida orgid teevad.

(Ta on selle salgaga kes nümfimetsas on)

(Muide te ei pea Gümnastikaga mõtetes rääkima. Ma ütlesin seda selle
pärast et iga kord kui minu poole pöörtudakse siis ikka mõtetes.)

Gümnastika vaatas mõtlikult Ayanna poole ja vastas: "Ma usun et ma tean
täpselt sama palju Cloudhawnist kui sina. Ma tean ainult seda mida
mulle on räägitud maapeal. Ma
lahkusin sealt nii väiksena et ma peaaegu mäleta midagi. Pealegi kui ma
peaksin sulle kirjeldama milline on Cloudhawen, siis ma ilmselgelt ei
saaks sellega hakkama. Seda tuleb oma silmaga näha."

Kidaia ratsutas rahulikult jõe poole. Ta peatus enne jõge, et süüa ja puhata. Seth sõi kaera ja natuke rõhtu, ta oli rahutu. Kida patsutas Sethi ja kiitis teda tubli töö eest. Kida armastas Sethi ülekõige oma elus, sest tal ei olnud kedagi teist. Nad olid kui head sõbrad. Seth oli enamuse oma elust Kidaia juures elanud. Nii ratsutasid nad tükk aega aga äkki komistas Seth, Kida vaatas ta jalga, seth oli jala välja väänanud. Kida käristas oma jaki katki ja sidus Sethi jala kinni kuid Seth'il oli valus kõndida. Kida ja Seth jäid sinna samma laagrisse et mõelda mida teha.

Mirdaliel võttis kapuutsi peast ja ratsutas orkide ette. "Palun lahkuge siit metsast," ütles haldjas. "Või ma olen sunnitud karmimaid meetodeid kasutama. Mind ootab siin metsas teisi haldjaid, nümfe ja inimesi. Enne kui ründate, mõelge järgi. Minu elu on kestnud lõputult läbi tolmuste aastate ja minu vägi on aina suurenenud. Lahkuge, enne kui hilja!" "Mis jura ma suust välja ajan?" mõtles Tarnalion endamisi.

Brietha toetus Tarnalionile ja jätkas:
"Te ei taha meiega tüli norida. Meid võib olla vähem, aga me suudame rohkem asju kui teie. " 
(Äkki teeme nii, et libahunt räägib orkide eest?)

"Me anname teile aega pool tundi, et siit lahkuda," võttis haldjas jutujärje Briethalt üle. "Me oleme võimelised võlujõudu kasutama. Pidage meeles, pool tundi. Me jälgime teid. Kui selle aja jooksul pole ära mindud, ootab teid hukk või heal juhul rasked vigastused."

"Rasked ja jäädavad" lõpetas Brietha. Siis ta ütles Tarnalionile mõttes:"Näed sa seda inimest? Minu arvates on ta transis või midagi sellist."

( Mirdalielil ja Briethal on head jutud. )

(KSaphira, mitte orgid vaid orkid! Orgid on pikad teravad pulgad!)

(Hermione, ma tean jah, et ei pea, aga meeldib.)

Ayanna vastas mõtlikult:
"Kas me siis lähme sinna?" ja lõpetas oma söögi. Ta sammus allika juurde ja pesi seal kausi puhtaks. Ta täitis kausi veel korraks veega, tagasi lõkke juurde jõudes kallas ta vee lõkkele, nii et tuli kustus. Ta kuivatas kausi ära ja pistis selle koos muude asjadega kotti. Ta istus koti kõrvale ja ütles:
"Igatahes, kuhugi me minema peame. Kas jääb siis Cloudhawen?"

"Kui keegi ei taha kuskile mujale minna?" ütles ta ja vaatas küsiva pilguga Vaniri ning Ayanna poole. Siis ajas ta ennast madalaks et neil oleks hea selga istuda ja ootas et nad selga istuvad.

Ayanna viskas koti selga ja hüppas kergelt pegasuse turjale.
"Kui kaugel see umbes on? Mul pole kaarti kaasas," ütles haldjas ja vaatas ringi. Äkki nägi ta kaugemal üht orkipunti neile joostes lähenemas.
"Ruttu!" hüüatas ta. "Orkid tulevad!" hüüdis ta, osutades käega orkide poole. Kui nad kiiruga õhku tõusid, hakkasid orkid vibudega laskma. Nad olid üllatavalt täpsed, tavaliselt orkid ei osanud nii hästi lasta. Ayanna kummardus küljele, kui üks nool oleks teda peaaegu tabanud. Teine vihises napilt mööda Gümnastika tiivast. Nooli tuli nagu rahet... Ayanna haaras oma vibu, pani kähku noole nöörile, tõmbas ja lasi. Üks ork kukkus. Ta lasi veel paar lasku ja mõned orkide vibukütid kukkusid, kuid siis said Ayannal nooled otsa. Üks must orkinool möödus jälle napilt. Teine tuli otse Ayanna poole, haldjas kallutas end küljele, kuid mitte piisavalt ja nool tabas teda rindu. Ta karjatas, tundes teravat valu. Silmade eest kippus kirjuks minema. Ta püüdis ärkvel püsida, kuid kaotas teadvuse.

Kitrena kõmpis metsa vahel edasi. Vahepeal nägi ta radu, kuid need olid kas looma rajad või vanad ja vaevu aimatavad. Puud olid väga sarnased ja seal oli kerge eksida, kuid Kitrena teadis teed. Ta liikus küllaltki kiiresti. Tema arvestuste jägi oli metsa servale ühe päeva teekond. Või kui sellises tempos nagu ta hetkel liikus, minna, siis isegi poole päeva oma. Kitrena keris hajameelselt juuksesalku ümber oma tumeda sõrme. Väike prakstaus muutis ta meeled ärksaks ja ta vaatas ringi. puud olid ikka ühesugused ja Kitrena jätkes teed.

"Ayanna!!!" karjatas Gümnastika ehmunult. Ta tõusis kõrgemale pilvedesse ja küsis: "Ayanna! Kas kõik korras?" Talle tundus et Ayanna oli teadvuse kaotanud. Kui nad olid piisavalt kaugel orkidest laskus ta pilvedest madalamale. "Need võivad olla mürginooled. Lõhna järgi on see väga vänge haisuga ja võib olla isegi surmav mürk." ütles ta kiiresti ja peaaegu oli võimatu ta sõnadest aru saada. (Vanir küll kuulis seda aga Gümnastika ütles seda pigem endale) "Kus pool on kirre. Mõtle...mõtle! Edel, Edel... Käes!" Arutas ta oma ette kus poole nad peavad minema. Ta pööras edelasse. Gümnastika oli täpselt sama närvis kui siis kui Vanir ta seljas mõõga välja võttis. Ta kihutas läbi õhu nägu nool.

(Miks ta kirdesse läks? Cloudhawen asub edelas.)

(Marie, ma lihtsalt pean, kui ei taha orkidega võidelda )

Kümme minutit oli möödunud. " Ta ei mõtle iseseisvalt, ma arvan. Kui ainult... kui ainult me saaksime ta iseseisvalt mõtlema, oleks meil üks liitlane juures. Kakskümmend minutit veel. Kui nad selleks ajaks pole läinud, peame võitlema. Mind just eriti ei huvita väljavaade, et nad sügavamale metsa lähevad," sosistas Mirdaliel nõiale süngelt.

(Mul polnud kaarti ees ja läks veidi sassi.)

(Okei. Mis siis saab? Lenda edasi, ma pakun. Läheme kõigepealt Nümfimetsa. Seal siis kohtame teisi ja läheme nähtamatut treppi mööda üles Cloudhawenisse.)

Ayanna tuli korraks teadvusele. Kõigepealt ta tundis teravat valu. Seejärel ta sai aru, et ta lendab. Kolmandana sai ta aru, et ta on mürgitatud. See oli mürginool! Ta üritas midagi öelda, kuid ei suutnud. Ta ütles mõtetes Gümnastikale:
"Kas me läheme Cloudhawenisse?"

Kitrena sammus edasi. Äkitselt kadus maapind ta jalge alt ja ta kukkus. Sama äkitselt, kui maapind kadus see ka ilmus. Seekõik toimus ainult paari sekundi vältel. Kitrena mõtles veidi ja arvas, et see oli unenägu või nägemus või midagi muud, et seda päriselt ei toimunud ja vaatas ringi. Siis sai ta aru, et midagi oli ikkagi juhtunud. Ta ei olnud enam padrikus, vaid lagendikul ja ka puud olid teistsugused.

Vanir oli oma asjad võtnud ning Ayanna ja Gümnastikaga kaasa läinud. Ta oli ka paar orki maha löönud, kuid eid oli palju. Kui nad lendasid pööras ka Vanir pilgu Ayannale ja nägi, et too on orkinoolega pihta saanud. Vanir võttis vaikselt noole Ayanna seest ära. See oli mürgiga. Vanir vandus ja vaatas Ayannat. Haldjas hakkas surema, kuid Vanir ei teadnud, mida teha. Ta lausus Ayannale igaks juhuks "Rahulikult Ayanna, kõik saab korda". Vanir võttis kotist väikese pistoda ja ühe purgi mürki, mida ta oli Imantost kaasa võtnud. Ta keeras mürgil korgi pealt. See levitas vänget haisu. Vanir tilgutas ühe tilga pistoda peale, ja lootis, et see vastumürk mõjub. Ta pani mürki pistodalt haavale. Ta lootis, et see mõjub. Nüüd olenes kõik ju ba haldjast enesest. Vanir ütles Gümnastikale "Gümnastika, nuüüd me peame ruttu Nümfimetsa jõudma, sest orkisalk võib veel meile öösel kallale tulla. Sõida ettevaatlikult, et Ayanna maha ei kukuks ja vaata, et keegi meid ei näeks" lõpetas Vanir rahutult.

Ayanna tundis põletavat valu. Lisaks tajus ta mürki, mis tema kehas tasapisi võimu võttis. Ta püüdis selle levimist takistada, kuid see oli eriti tugev mürk. Ta sai aru, et Vanir andis talle vastumürki. See oli levinud vastumürk enamikele mürkidele. See küll otseselt ei aidanud sellise mürgi puhul, kuid andis jõudu sellega võidelda.

"Ma peaksin Nümfi metsa jõudma 4 tunniga. Mis sa arvad, kas ta peab vastu?" küsis Gümnastika murelikult. Ta lendas kiiresti aga otse läbi õhu. Ta tõusis pilvedesse. Ta üritas end veel kiirendata aga ei suutnud.

(Nii ruttu? Sul on ju suur koorem ka peal)

"Nüüd oleneb kõik juba Ayannast endast. Ma arvan, et ta peab vastu, sest ta on visa võitleja. Kui me nii ruttu kohale jõuame, siis on hästi, kuid ma ei tea, mida seal temaga tehakse." ütles Vanir murelikult ja vaatas Ayannat. Ta oli veel kahvatu, kuid vastumürk oli veidi ta olukorda parandanud.

Kidaia ärkas ta vaatas veel üle sethi jala. Jalg oli paranenud piisavalt, et Seth saaks aeglaselt liikuda. Nii nad liikusid edasi seni kuni väsisid. Nad nägid jõge Kida aitas Sethi jõeni, et ta juua saaks. Nad jäid sinnaveel mõneks ajaks puhkama.

Orkid vaatasid kahtlaselt Briethat ja Mirdalieli. Üks küsis : "Mida nad ütlesid? " kuid keegi ei vastanud. Siis pakkus üks : "Tappame nad ära, neil pole meie vastu võimu! " Kõik olid loomulikult nõus, ja nad sammusid kiiruga ning segaselt nende juurde ning hakkasid neid oma mõõkadega läbi torgata (hehe, mis orkid need siin on...). Kuid neil polnud võimalik seda teha, sest tuhandeid linde tulid kaitsma Briethat ja Mirdalieli. Varsti lendasid nad ära, jättes Briethat ja Mirdalieli võitlus platsile.

Brietha võttis välja vibu ja lasi esimest orki. Ork kukkus maha. Brietha haaras tema mõõga. Mõõga pani ta enda vööle ja sirutas käe välja. Sealt tuli valguskera ja Brietha saatis selle orkidele. Orkid põikasid eest ära ja astusid kaugemale. Brietha kordas sama asja. Nüüd kukkus teine ork maapinnale. Orkid olid teadvusetud mitte surnud.

Freia oli vahepeal teadvuse kaotanud, kuid ärkas nüüd üles.
"Brietha!"
Freiale oli mõistus tagasi tulnud ja ta tundis sõbra ära. Ta võttis seljast vibu ja hakkas orkide poole nooli laskma. Needus takistas teda, entr ta seisis vastu. "Brietha, mida sina siin teed?"

Kidaia ja Seth üritasid ületada jõge, see läks neil ka lõpuks korda. Kuid hiljem olid nad sellest kurnatud ja puhkasid taas.

"Sa tunned teda?" küsis Mirdaliel jahmunult Briethalt. "Nagu ma näen, oled sa jälle mõistuse juures. Mina olen Mirdaliel Tarnalion. Aga mis me orkidega teeme?" Haldjas sammus orkide juurde ja nuputas, kuidas neid Nümfimetsast välja saada. Samal ajal küsis ta Gabriellalt: "Kas sina palusid linde appi?"

Brietha vastas: "Jah me tunneme. Ma arvan, et me ei hakka loodust solkima vaid saadame nad lihtsalt ära."

"Kuidas? Inimeste jõud pole nii suur, et nad jaksaksid võlujõuga nii palju orke mujale loitsida. Ka mina ei suuda seda. Ma arvan, et paneme nad parvele ja sealt triivivad jõkke. Üks osa Nümfimetsast on ju mere ääres, " arvas Mirdaliel

Nümf, kes oli olnud lindudega ümbristatud, oli kaunis, nagu kõik nümfid, kui temal oli midagi, mida teistel ei olnud, ta oli varem sündinud mere ääres, nümfidemetsa lähedal. "Ma sooviks teile öelda, et seal kus Jumal mind lõi (looma, ja mitte lööma ^^), oli meri, ja nimelt oli see seal koht, kust orkide parved lendasid õhus, ning kus võimatu oli olemas. Seal on kaua olnud maagiaga kaitstud, sest seal, on olnud alati midagi, mida ükski olend maailmas teada ei tohi saada. Ja see on jäänud nümfide saladuseks, juba maailma sünnist. Me pole nagu teie sündinud emast, ja isast, kui meie vanemateks on palju väärikamad inimesed, kui lihtsad nümfid. Meie vanemateks, on Jumal, ning naine kes elab pilvedes. Ei mitte pole nad kohtunud, kuid piisab maagiast, et olendist tule leegi teha. Selle pärast, oleme me kaunid, sest Pilvedes elva naine, soovis perfekset olendit, kes ei sooviks sõda, ja kaitseks kohta, kuhu ei tohi minna. " Selle pikka kõne peale, kummardas ta, ning kuna tal oli kombeks poetiliselt rääkida, siis lausus ta väriseval häälel : "Nümfide saladus on avatud, ja pilves elava Naise soov lõhutud, ja nüüd, on orkidele viimane hing, sest siin pole neil midagi teha." Ja lausudes need sõnad, pöördus ta taeva poole ning lausus pominal mõned sõnad, ja iga sõna muutus linnuks, kes lendas taevasse, ning kui nad nümfi metsa puude piiridelt kadusid, muutusid nad udukujunditeks. Iga kord, kui üks lind muutus uduks, ärkas üks ork, ning oli unustanud kogu oma elu loo, ning alustas puhta lehega. Ja kaunitar oli lausunud sama palju sõnu kui orke, ega vähem ega rohkem.

(See oli küll nüüd imelik -.- Ja mul pole midagi kirjutada, jõudke Nümfimetsa, palun!)

Ayanna avas jõudu kokku võttes silmad.Ta vaatas pilukil silmadega alla ja nägi maastikku muutumas. Nad lendasid ilmselt edelasse. Nümfimets? Ah ei, Cloudhawenisse vist. Aga kuidas nad sinna jõuda kavatsevad? Kuid tal ei olnud jõudu küsida ja ta jäi lootma Gümnastikale ja Vanirile. Ta kaotas jälle teadvuse. Kuid ta keha võitles endiselt mürgiga ega olnud veel alla andnud.

(Mina olengi.)

Freia kakles needusega. See tugevnes ja oli raske. "Brietha. Palun aita mind. Anna see Ayannale kui teda kohtad."
Ta vaatas teist naist. See oli too, keda ta oli hammustanud hundina. Naine oli haldjas. Freia, võttes kokku oma raasu teadmisi haldjakeelest, ütles: "Kes sa ka poleks, anna andeks. Ma ei tahtnud sind hammustada. Kurja teener, tumehaldjas, pani mulle needuse. See sundis mind."
Ning siis needus tugevnes ja Freial läks silme eest mustaks.

(Nümfid on väga seotud jumalaga ... Ma vabandan, aga tegin liiga palju, ja kuna ma kirjutan nagu mõtte tuleb, siis pidin ma põhjustama kuidas nad kaovad... Ma ei leidnud eriti palju. )

Nümf vaatas Freiat. Ning vaatas teda kurvalt kuuldes seda. "Sa pead magama, et jõudu juurde tuleks, et needusele vastu panna. Sa ei tohi end lasta tappa sellise tobedusega, nagu üks needus. " Nümf läks Gabriella juurde, ning vaatas teda kaua aega. "Miks ei lähe kõik korda? Ma sooviks et ta elaks. " "Ta elab, ta elab, me peame ta viima koju. " Ja siis kadusid nümfid koos haavatute kehadega.

"Ma olen kindel, et ta pääseb eluga. See naine on väga sitke," arvas Tarnalion. "Kui ta ainult vooluga kaasa läheks. Elu on nagu jõgi. Kui sa kinni hoiad, on sinuga kõik. Kui sa kaasa lähed, oled sa pääsenud. Ainult et... tal on nii tõsine needus ja ma ei tea, kas seekord kaasaminemine aitab. "

Brietha kehitas õlgu:"Ta peab kindlasti magama. Mul on üks raamat äkki saame teada mis needus see on."

(Nümfimetsa jõudmise kohapealt ma rääkisin Aare ja Hermionega. Kuna mina olen mürgitatud, ei saa ma erilist osa selles mängida.)

Kitrena vaatas uuesti ringi. Ma olen kindlapeale kodumetsast lahkunud, mütles ta ja ostsustas minna ümbrust uurima. Ta sammus puude varju. ((Jep, Kitrena on Nümfimetsas, kuhu edasi?))

(Roweli ääre poole nümfi metsa ossa. )

(Seal sa näed siis Enaweni ja teisi. Kes kohal on, saad sa teada, kui loed läbi )

(Näiteks mind ja HJG-d)

Kidaia otsustas minna koos Sethiga Nümfimetsa, et seal otsida veidi taimi sethi ja la tohterdamiseks. Kidaia arvas, et neil on Nümfimetsa minna veeel kõigerohkem 40 klomeetrit. Loodetavasti on meil isegi vähem minna, seal saan vaadata mis Sethi jalaga on. minek vist nüüd? ja nad tõusid, et minna edasi nümfimetsa poole. Seth sai juba suhteliselt hästi kõndida ja oli võimeline isegi traaviks kuid ta polnud võimeline kandma kidaiat. Nad reisisid mõlemad sörkides. Kidaia sörkis Sethi kõrval, et kiiremini edasi liikuda. Ta on juba päris terve, kuid siiski mida varem jõuame me Nümfimetsa seda parem.

Gümnastika oli lennanud algul Imanto-Bybloni maantee kohal. Nüüd pööras ta suuna Nümfi metsa poole ja ületas Endlaka jõe. Gümnastika oli otsustand et läheb mööda Endlaka jõge Sobrini lahte, sealt veel edasi lendab ja üritab leida Cloudhawenit. Ta lootis et kui ta Cloudhawenit ei leia suundub ta Nümfimetsa ja otsib sealt abi.

(Ma ei oska midagi kirjutada enam. )