Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

(See päikese värk on et natuke ühtlaseks teha seda, ja kas ma pole siis öelnud, et ma jõuame kahe päeva pärast? Nii et aega on edasi lükkatud. Aga mis asja, et Ayanna on oma õpetaja juures? Ta teleportis end või? Ta peaks sammuma sama kiiresti kui teised, ja olema nüüd treppi all, Gümnastika oli ju juba alla lennanud. Ma ei saa aru sellest. KUS TA ON? )

(Ayanna on Gümnastika ratsanik ja ratsutab Gümnastika seljas. Gümnastika kaotas treppi silmist ja lendas alla poole. Ayanna nägi tule kahjut ja nad lendasid sinna. Siis kohtus Ayanna võluriga, kes pakkus ennast talle võlukunsti õpetama. Ayanna ja Gümnastika on parasjagu Mebjari metsas. Kas ma rääkisin midagi väga segast?)

(Ma sain küll aru)

Vanir jooksis edasi ja mõtles, et ta teeb väikese pausi. Ta polnud veel metsast välja jõudnud, kuid arvatavasti ta varsti jõuab, sest mets jäi hõredamaks ja puud ei olnud enam nii kõrged. Vanir istus ja võttis oma seljakoti seljast. Seal olid veel mürgid, raha ja Orkimürgi vastumürk. Talle ei meeldinud seljakotti kanda.

[Huvitav, kas Vanir tõesti viis vastumürgi meie juurest ära?]

[Ja Ayanna õpib võlukunsti.]

(Ma vist unustasin siis lugeda ühte asja, aga minu meelest Ayanna läks treppiga. Suva. )
Goldreine jõudis treppilõppule koos teistega, ja ütles neile, et nad läheksid alati otse, et nümfi metsast välja saada. "Mina saadan teid poole peal, ma ei tohi liiga palju läheneda maailma elule, ma võib olla tulen üks päev oma metsast välja, arvatavasti pärast sõda, aga sõja ajal võivad orpid tahta Cloudhawenisse minna... Oodake, meid oli rohkem, ja üks Pegasus oli ka! Kaks inimest ja üks Pegasus on kadunud, loodetavasti ei juhtunud nendega midagi. Teie kiirustage siit välja, ja minge otsima kivi." (Tehke kiiresti, ma ei taha enam mängida! )

Apple oli uimane. Ta ei saanud eriti millestki aru. Ta oli koos teistega ja ei suutnud eriti mõelda mida nad tegema hakkavad."Kes tahabminu seljas ratsutada?" küsis ta kõigilt.

(Kas Apple mitte ei pidanud laskma ainlt ühte inimest selga? Õigemini haldjast.)

[Ja kaks inimest ei ole puudu. Üks inimene ja üks haldjas.]

Liliana märkas, et ta oli juba trepi lõpus ning mõned salga liikmed läksid juba ära. Ta mõtles, et ta ei saanud ju nendega koos sinna salajasele missioonile minna. Ta otsustas alustada oma tavalist teekonda Marayniasse. Ta jättis hüvasti salgaga, keda ta trepil kohtas ja tõusis puude kohale. Natukese aja pärast hakkas tal külm. Ta peatus ühe kasepuu ladvas, kust armas sinine lind õhku tõusis. Istudes ebamugavalt oksal võttis ta kottist kampsuni ja tõmbas endale peale. Siis jätkas ta pikka teegonda.

(Ämm kus me oleme? Ma ei saa aru, jupp aega polnud netti.)

(Ma kah ei saa eriti aru. Kas oleme trepist alla jõudnud või jõuame varsti?)

(Oleme jõudnud.)

(Okeii.. Oi ma alles nüüd avastasin! Mu lohe on koorunud!)

[Ma tahaksin, et mu kolm muna ka kord kooruksid...]

[Muide, teeme nii, et te jõuate kuskil kirde kandis metsast välja ning üks päev on möödunud.]

Õmmelnud kotile sanga,tõstis Myrthel kõik oma kotid üles ja jätkas reisi. Ta pea valutas tugevast päikesest ja vett oli nii vähe,et Myrthel ei tahtnud seda ära kasutada. Ja muidugi polnud tal ka ühtegi peakattet kaasas. Kuid ta liikus vapralt edasi kuni kuulis eemalt vee voolamist. Ta jooksis heli poole ning avastas peagi selgeveelise allika. Ta täitis kõik suletavad nõud veega ning jõi ojast paar sõõmu jääkülma vett.

[Mulle tundub, et enamik on lõpetanud mängimise. Või kuidas?]

Vanir ohkas ja hakkas kiiresti edasi liikuma. Varsti mets lõppes ja Vanir sattus väiksele teele, mis viis tema teadmiste põhjal Bybloni. Vanir sammus, kuulates vahepeal lindude laulu.

[Et siis, üks päev on möödunud. Tahaks, et keegigi reisiseltskonnast mängiks, siis ta saaks kirjutada, kuhu nad suunduvad. Ütleme siis, et Hadroni mägedesse?]

Ayanna silmitses pingsalt kastikest. ta pidi selle üles tõstma vaid võluväe abil. Ta pingutas ning kast kerkis ja jäi umbes tema silmade kõrgusele hõljuma. Dorian ütles:
"Sa oled tubli." Ayanna naeratas.
"Aitäh. Mida me edasi õpime."
"ma arvan, et praegu on sul natuke vaba aega. Siis jätkame."
Ayanna tänas Doriani ning lahkus. Ta läks õue. ta vaatas ringi, kuid ei leidnud Gümnastikat. Ta hõikas mõtetes:
"Gümnastika! Kus sa oled?"
Ta istus puu alla ning hakkas maast tõstma üht käbi, et vaikselt harjutada.

((Ma ei tea. Kedagi ei ole eriti. Mul ei tule mõtteid mida kirjutada.))

[Ma arvan, et neid ei ole kellelgi, või mis? Nojah, siis rollimäng sureb välja ning pannakse kinni. Kas see on parem?]

(Vaniril on ju nii palju kirjutada. Kirjuta milline näeb välja loodus tema teekonnal ja kuidas see muutub. Pealegi, kuhu Vanir üldse suundub?)

Lõpuks mõtles Gümnastika. "Vahet pole kus ma olen. Ma tulen kohe võluri maja juurde." vastas ta. Gümnastika tegi kiire pöörde tagasi võluri maja juurde. Ta oli üpris kaugele lennanud nii et, sellega läks oma jagu aega. Kui ta võluri majani jõudis märkas ta Ayannat puu najal istumas. Ta traavis temani ja siis seisatas. Gümnastika jälgis Ayannat ja sõnas: "Oli ka viimane aeg pausi pidada. Mina pidin loomulikult igavusse surema."

(Ma olen kohgutatud, sest miba rääkisin, ja teie ütlete : Meil pole midagi kirjutada. Lugege uuesti minu post, ja kirjutage! )

(Kus ja mida sa rääkisid????)

(Mõned postitused üleval, nümfid saadavad nad minema, ja sellele järgnebv vastus oli, kes soovib mu seljas ratsutada? Noooh, See Freia ja keegi ei tee muidu midagi. )

(Omg. Ma ei saa ikka aru.)

[Aaaah. Gabriella saatis nad minema ning nüüd on üks päev möödas ja nad on metsast välja jõudnud.]

Ayanna naeratas.
"Aga mul läheb juba väga hästi. Vaata." Ta tõstis jälle võlujõul käbi maast üles. Seekord läks see raskusteta. Ta viskas võlujõul käbiga Gümnastikat ning naeris.

Käbi läks pihta. Gümnastika naeris ka selle peale ja ütles: "Ma mõtlesin et sa kasutad võlu jõudu orkide vastu mitte minu. Muidugi orkide vastu käbide loopimine vist väga ei aita." Ta vaatas Ayanna poole ja küsis: "Kas sa lendama tahaks minna?"

Ayanna vastas naerdes:
"Muidugi tahan." Ta ronis pegasusele selga ning nad tõusid õhku. Läbi õhu liuelda oli tõeliselt mõnus.

Vanir nägi juba kaugel silmapiiril Bybloni linna. Ta lootis, et seal orkide ja tumehaldjate ülemvõimu pole. Nii ta läks aina edasi. Mõned üksikud puud ta teel olid väiksed ja rohelised. Kui Vaniril sai tükk maad käidud, peatus ta korra ja istus ühe puu najale. Ta mõtles, mida teised teevad ja Ayanna nähvavast vastusest. Vaniri enam Silvani Haldjakivi eriti ei huvitanud, sest ta sai aru, et selle leidmine on võimatu. Vanir võttis korra oma väiksema mõõga välja ja uuris seda. Ta pidi ju Ayannale veel mõõgakunsti õpetama, kuid nüüd see ei omanud enam tähtsust. Vanir teadis, et enne Byblonisse jõudmist tuleb tal ületada jõgi. Ta lootis, et jõekaldal on ehk mõni paat, millega ta saaks jõge ületada. Vanir mõtles veel ja ohkas. Siis ta võttis kotist välja veidi süüa, mida oli talle Cloudhavenis antud. See söök tundus olevat võileiva sarnane ja see oli lehe sisse mässitud. Vanir kehitas õlgu ja võttis sellest ühe ampsu. Teda läbistas soe energiavoog ja enam Vanir ei tundnudki ennast väsinuna. Ta võttis kärmelt maast koti ja hakkas sammuma. See o0li nüüd palju kergem.

(Hei, meil oli nett ära, siin maal läheb sada aastat, et netti ühendada.)

(Ja kui üks päev on möödunud ja me reisime... Ma arvan et ma suundun teisale, vb nendesse mägedesse, mis idaküljel on.)

(Näe, on küll millest kirjutada.)

Gümnastika lendas läbi õhu. Ta vaatas taha nii palju kui sai aga sellest piisas. Ayannal paistis olevat piisavalt tasagaalu. Gümnastika tegi imeliku jõnksatuse alla ja siis kiirendas end. Selle eestmärgiks oli, et Ayanna natukenegi tasakaalust välja lüüa. Siis küsis: "Ayanna? Kui kaua sul vaba aega on? Kui sul on piisavalt aega, et kaugemale lennata võiksime seda ka teha. Vastasel juhul oleks parem võluri maja lähedal püsida."

(Tead huvitav on et meil Mariega on samasugused munad.)
(On või... Ma mõtlen korraks.)

Kidaia ei viitsinud kõndida ja seega ta istus maha ja hakkas mööda treppi liugu laskma et kiiremini alla jõuda.

(KSaphira, nad on juba Nümfimetsast väljas. )

Ayanna vastas mõtte teel:
"Ma ei tea. Ta ütles, et ta kutsub mind, kui vaja on. Ilmselt ta mõtleb mõtte teel kutsumist. Aga ma arvan, et me võime ka pisut kaugemale minna." Õhus oli mõttetu valjusti rääkida.

"Noh, siis lendame kaugemale." ütles Gümnastika. Ta kiirendas ennast ja lisas: "Muide, kummarda ennast võimalikult minu selja lähedale, suru reied vastu mind ja võtta kättega lakkast. Vastasel juhul kukud alla." Gümnastika tegi kiire keerutuse õhus.

Vanir kõndis veel kaua, kuni jõudis jõeni. Jõe ääres oli üks vana mees, kellel oli kepp käes. Vanir ei näinud kuskil paati ja küsis siis mehelt "Tere, kas te saaksite öelda, kuidas ma saaksin jõge ületada?" Vanamees naeratas ja osutas kepiga jõe poole. Ta lausus mõned sõnad ja jõele ilmus korralik paat, aerudega. vanir vaatas ja imestas. Siis ta küsis vanalt mehelt "Kes te olete?". Vanamees muigas ja lausus siis kõlaval ja võimsal häälel "Minu nimi on Aedwin, üks Ardamirieli vanadest võluritest, kes hoidsid rahu. Nüüd on olukord kontrolli alt kadunud ja meie, võlurid oleme laiali paisatud üle Ardamirieli. Nagu ma aru saan oled sa kuningas Vanir, Magnaliqua poeg" lõpetas mees kavalalt. Vanir ahhetas ja vaatas mehele jahmunult otsa, ja küsis siis "Aga kuidas sa tead, mis mu nimi on, ja kes ma olen? Ja üldsegi, mina pole veel kuningas." lõpetas Vanir trotslikult. Aedwin naeratas kurvalt ja lausus "Mul on väga kahju Vanir. Inimeste elu on lühike, eriti veel, kui see hävitatakse vägivallaga. Kuri Malibrae kustutas sinu isa eluküünla, tappes ta otse linnaväljakul. Mul on tõesti kahju. Ma nägin teda veel enne surma ja ta käskis mul sulle edasi öelda, et ta loodab sinu peale ja armastab sind. Ja ka et sinu mõõk on tugev, ja selles on palju võluväge. Seda on ka sinus, sest sinu ema oli võlur..." lõpetas Aedwin kurvalt. Vanir oli jahmunud ja kukkus maha. Talle tulid pisarad silmi, kuid ta pühkis need kohe. Nüüd Vanir vandus Malibreale surma, mida too vääris. Siis võttis Vanir end kokku ja tõusis püsti. Ta ütles hädiselt Aedwinile "Minus ei ole võluväge, pole kunagi olnudki. See on vale" ütles Vanir hädiselt. "Muidugi, pole sa sellest veel aru saanud, kuid sa vajad võlurit, kes su väe vallandaks. Ma aitan sind, noor Vanir" ütles Aedwin tõsiselt, kuid samas ka lustakalt. Vanir vaatas talle otsa, ja tundis, et mees on ustav. Vanir mõtles korra ja ütles Aedwinile "Aitäh".

Liliana oli väsinud.Ta oli vahepeal küll korra puhanud,kuid rõõmus oli ta ikka kui Marainja puud paistma hakkasid.Ta laskus ettevaatlikult öhe suure puu all."Tere Marainja",lausus ta.Talle meeldis nii tervitada.Järsku märkas ta et all seisid kolm orki.Orkid olid teda kuulnud.Kuna ta oli väga väike ei märganud nad teda.Liliana oli juba maad puudutanud kui ta õhku sama puu latva tõusis.Natukese aja pärast läksid orkid ära.Ta seadis ennast oksade vahele,tegi endale aseme ja jäi magama.

(Appi ma suren maha ma isegi ei oska enam kirjutada sedagi kus ma olen!)

[See oli minu idee!]

Ayanna tegi nagu õpetati, kuigi ta eriti ei uskunud, et ta alla kukkus. Kui Gümnastika oma surmasõlmesid tegi, kilkas ta vaimustusest. See oli liiga mõnus.
Natukese aja pärast kuulis ta mõtetes hüüdu:
"Ayanna! Kus sa oled?" Hääl kuulus Dorianile. Ayanna vastas:
"Ma olen lendamas. Koos Gümnastikaga."
"Tule. Me jätkame." Ayanna nõustus ning ütles Gümnastikale:
"Gümnastika, ma pean minema. Dorian ootab."

(Misasi?)

[See, et minna võlukunsti õppima -.-]


____________________

Kuna teemal oli 20 lehte täis, tuli uus teema. See on siin: Uus teema