Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

Vanir vaatas ringi ja ütles Gümnastikale tunnustavalt "Sa oled pika maa ruttu läbinud. Sa oled väga tubli. Kas me nüüd lendame Nümfimetsa?" lõpetas Vanir küsides. Ayanna oli veel väga haige. Ta ei ilmutanud paranemise märke. Vanir mõtles pingsalt, mis võiks haldjat aidata.

Myrthel vaatas hoolega orkide liikumist ja käitumist,kuid ei märganud midagi vajalikku,et teada,kust oleks hea neid rünnata. Mida ma teen? Umbes 2 päeva pärast jõuame Kurjusesse ja pole ühtegi nühtavat võimalust põgenemiseks! Myrthel otsustas igavusest taas loodust uurima hakata. Ümberringi oli palju pääsaid,mis krripisid Myrtheli nägu. Õnneks märkas Myrthel,et umbes 30. meetri kaugusel lõppevd tihedad põõsad ja algab lehtpuumets.

Gümnastika vastas Vanirile vaikse tänuliku hirnatusega. Siis ütles: "Ma arvan et üritan enne Cloudhawenit leida. Kui me Cloudhaweit ei leia siis lähme Nümfimetsa." Sobrini laht oli juba veidi näha.

Kidaia jooksis juba täiest väest Sethi kõrval, sest seth üritas juba veidi galoppi. Kui nad tükkaega niiviisi edasi liikusid märkas Kidaia kaugel eespool Nümfimetsa. Ta ei suutnud hoida tagasi rõõmu ja kergenduse hüüatust: "Lõpuks ometi!"

Nümfid asetasid Gabriella tamme otsa. Tamme energia läks aeglaselt Gabriella sisse, ja ta ärkas. See tamm oli kasvanud koos temaga, ja sisaldanud energiat, mida Gabriella talle oli andnud. Igal nümfil oli oma puu, oma tamm, mis sisaldas energiat, ja mis võis suremisest päästa. Gabriella haav ei olnud sügav, kuid see oli üle nägu. Ta nägu oli verega kaetud, kuid ta oli ikka ilus. Nümfid puhastasid Gabriella haavu. Nümfe, oli tegelt 12, kuid kuna kaks nümfi olid vanad, lugesid nad nau surnud nümfid, ja nad aitasid lihtsalt paranemiseks. Nad olid asetanud kõik haavata saanud nümfid oma tammede peale. Gabriella ärkas tasakesi, ning varsti oli ta ühe oksa peale istuli saanud. Energia voolas tema sisse. Tal oli paha, ja kui tal oli piisavalt energiat, viidi ta oma koju magama. Ta ütles väriseval häälel : "Kutsuge haldjas ja inimene siia. " Ja üks nümf läks kutsuma Haldjat ja Inimest. Kui ta nägi neid, küsi ta, kas nad ei saaks tulla. Kuid nägi siis, et nad otsisid midagi ühest raamatust. "Kas te saate tulla Gabriella juurde, või teete midagi muud? "

"Ikka saame"Ta hakkas minema nümfide järgi kuni nägi Gabriellat.

(Mul pole ka midagi kirjutada. Kuid ma loen kõik läbi. Hetkel viibib Ayanna minestuses lihtsalt ja mul pole midagi teha.)

Kitrena määras kätte ilmakaared ja kõndis suunda, kus tema arvestamise järgi pidi ta kodu olema. Ta uuris huviga selle metsa taimestiku. See erines nii väga kodumetsa taimestust. Kuhu ma küll ometi sattunud olen? Ta märkas äkki ees maja ja hiilis selle juurde. Ta piilus aknast sisse.

"Kuidas su haavad nii ruttu terveks tehti?" küsis Mirdaliel nümfilt hämmastunult. "See on vist mõni teie tervendamisviis. Me Briethaga üritasime vahepeal raamatust uurida, mis sorti needus sellel naisel on. Kui me selle teada saama, saab ta sellest vabastada. "

Tuul paitas pehmelt vaniri nägu, kui nad lendasid. Gümnastika lendas väga kiiresti, kuid Vanirile meeldis see. Ayanna ikkagi ennast ei liigutanud. Vanir otsustas, et ta peab kusagilt orkimürgi vastumürki otsima.

(Ma olen ka minestanud nii et ma pean natuke passima. Aga ma vaatan, otsin hea koha, kus ärgata.)

Kidaia ja Seth jõudsid nümfimetsa Roweli järvepoolsesse ossa. Nad läksid veidi sügavamale metsa ja Kidaia hüüdis mõttes, et mitte loomi häirida: On siin keegi?!

Gabriella nägi üht naist ukse taga, ja naeratas Mirdalielile. Ta näitas siis akna poole näppuga, kus oli naine, kelle oli tume nahk. "Kutsuge sisse! " Ütles ta kõikidele, kes kohal olid. Nümf kes oli Gabriellaga sama vana, läks vaatama kes seal on. Algul kartis ta natukene, sest polnud kunagi sellist olendit näinud, kuid teda julgustas see, et tal oli teravad kõrvad, nagu haldjatel. Nümf köhatas natuke, et Tumehaldjas pööraks pea tema poole. Ta lausus eba kindlalt haldja keeles : "Kas te saate minust aru? "

Kidaia istus ühe puualla ja otsustas hetkeks silma looja lasta. Ta polnud korralikult maganud juba mitu päeva. vaevalt uinunud nägi ta õudusunenägusid mingist tumedast paigast ja oma minevikust.

"Jah, mina arusaama" ütles Kitrena ja niheles. "Mis koht see olema?" lisas ta. kuhu ma nüüd olen sattunud. Haldjad nad pole, mõtles ta.

(Nii. Teeme, et me nüüd oleme mere kohal ja Gümnastika otsib Cloudhawenit, muidu läheb siin veel terve igavik.)

Kidaia võpatas iga natukese aja tagant. ta nägi unes oma vanemaid ema surma, seda kuidas ta isa abiellus uuesti kuidas suri ka ta isa. Ta nägikuidas ta põgenes oma kasuema Andrea juurest kellel oli ka poeg Kris. Ta nägi kuidas ta kohtus esimest korda oma õega ja siis pimedus mitte midagi. Kidaia ärkas võppadades, siiani ehmunult ringi vaadates. ehmudes iga krõbina peale.

Nümf nägi et tumehaldjas ei saanud eriti hästi selles keeles rääkida, ning proovis hoppis inimese keeles : "Kas sa soovid tulla tuppa?"

"Jah, meie seda soovin, meie arvan" vastas Kitrena. Ja punastas. Aga kuna tal oli nii tume nahk, ei paistnud see välja. Ta ei tee mulle liiga, mõtles ta ja pigistas oma saabli käepidet. "Mida teie meiest soovite"[/i]

Nümf mõtles natuke, ta ei osanud hästi ega Haldja, ega inimkeelt. Ta näitas käega kohta kus oli "uks", ning nad läksid sisse. Gabriella nägi naist, kellel oli tumenahk. Ta küsis siis teise nümfi käest : "mis keelt ta räägib? " Nümf vastas et ühtegi, ning näitas siis tuba naisele, ja näitas siis näppuga Gabriellat, ja ütles : "Gabriella Kodu" ta ei teadnud kus ta seda kuulnud oli, aga orkid ja üks tumehaldjas rääkisid nii. Gabriella vaatas nümfi, kes oli seda lausunud (see kes tuli teatama Gabriellale esimesest orkide rünnakust. ) "Me ei taha sinust midagi, ainult head. Mis keelt sina oskad? " ütles ta sama lause koostamisega, kui naisel.

Apple läks teistega kaasa. Ta nägi üht tumehaldjat. Ta kummardas tumehaldjale ja kõndis edasi olles võimalikult kaugel tumehaldjast.

Kitrena vaatas suurte silmadega ja ammulisui, kuidas talle kummardati. Ta oli just mõelnud, et nüüd saaks ta nad vallutada ja nende üle valitseda, aga kuna talle vabatahtlikult kummardati muutis ta meelt. "Mina räägime inimse, haltija ja tumehaltija keelt," ütles ta rahulikult ja otsustas, et ta jääb selle olendi juurde. Too huvitas teda. "Kes te olema?Kes teie olemine?"Kes te olete?"" küsis ta kolmes keeles.

"Sa oled tumehaldjas," ütles Tarnalion vaikselt. "Mina olen Mirdaliel Tarnalion. Mis keeli sa oskad? Mu tumehaldjate keel pole eriti hea. "

"Ma just ütlesin, mis keeli ma oskan," vastas Kitrena, kergelt ärritudes, "Nii hull ikka mitte, kui minu Haldja ja inimesekeel." Kitrena tundis kerget tõmmet Tarnalioni poole. tüdruk meeldis talle, ta otsustas haldjat paremini tundma õppida.

(Marie: ok)

Nad lendasid juba mere kohal ja Gümnastika lendas pilvedesse.
Ta üritas silmata Cloudhawenit. See oli väga raske kuna Cloudhaweni suur uhke loss oli hästi peidetud. Sealne rahvas ei saanud ju riskida et orkid pegasusi oma käsutuse alla võtavad ja sunnivad neid end üles viia. Ometigi oli Cloudhawenis väga vähe rahvast. Nad olid üpris kaua otsinud Cloudhawenit ja Gümnastika ütles:"Lähme Nümfimetsa. Loodetavasti leiame sealt mingitki abi sealt."

"Vabandust. Ma ei kuulnud seda, " vabandas haldjas. "Tema on nümf Gabriella ja see naine on Brietha. Teine naine, kes voodis lamab, on Freia. Kuskil siin lähedal peaks ka ükssarvik Apple ratsutama. Aga mis sinu nimi on?"

(Ratsutama? Kelle seljas ta ratsutab? Okei vabandust. Mulle meeldib vahest nii teha.)

(Mul on natuke igav. Aga ma ei ärka veel üles, muidu ma ei jõua enam mujale kirjutada.)

(Mine ruttu, paluun! Ma ei viitsi enam sulgudesse kirjutada. Ja kogunege, palun, kõik Nümfimetsa, siit algab meie seiklus, ma võib vihje anda.)

Kidaia ja Seth liikusid veidi sügavamale metsa.Seth astus kuivand okstele kui ta liikus ja see tegi kohutavat lärmi, isegi Kidale hakkas see pikapeale närvidele käima. Nad peatusid, et süüa otsida, sest Kidaia varud olid taaskord otsakorral. Seth näksis veidi muru ja Kidaia otsis endale maasikaid seeni ja veidi puujuuri. Kidaia ei julgenud enam uinuda kartes näha sama unenägu mis teda meeletult kohutas. Ta oskas enamust keeltest natuke, vähemalt igas keeles öelda oma nime ja kuidas saab kuhugi minna. Ta hõikas veel mõttes On siin keegi? Keegi? On siin keeegi? Kas keegi siin? Kui see lausutud ei suutnud ta enam ta pidi jääma magama ja ta jäi sinnasamma puunajale magama.

Myrthel jäi magama. Ta nägi unes Mebjari metsa,tundmatut maja,kuhu ta põgenenud oli ja palju,palju muud. Kui ta ärkas oli päike juba peaaegu loojas ja orkid liikusid ikka edasi. Ta vaatas tuimalt tumehaldja liikumistja käitumist ning märkas,et tundmatu tumehaldjas hoiab vasakut õlga imelikus asendis,teda kandval orkil on,aga parem jalg lühem kui vasak. Huvitav,kas tumehaldjas on kellegagi võideldes õlga vigastanud? arutles Myrthel mõttes. Ta üritas ärkvel püsida,kuid väsimus sai temast võitu ning ta jäi hetkega uuesti magama.

"Tere!"
ütles Brietha tumehaldjale ja hakkas raamatut lehitsema. Ta pomises enda keeles:
"See ei ole. See ka mitte"
siis jäid tal silmad seisma ühele loitsule. Ta ütles teistele:
"Selle loitsu nimi on Brucuce loits. See teeb nõiutava alandlikuks. Ainult tugevamad saavad selle loitsu vastu astuda. Selle vastu saab ühe loitsuga ja siis peab ta koguaeg tervendamise jooki jooma, sest see loits teeb ta nõrgaks."

(Noh, ma ootan -.- Poleks pidanud endale viga teha laskma -.-)

(KEEGI EI SAA MINU ROLLIMÄNGUST ARUUUU! Selgitan olukorda, oleme Gabriella kodus, seal on kaks voodit, üks Freiale, üks Gabriellale. Gabriella lamab, Freia magab. Üks teine nümf on Gabriella juures, ja hoolitseb temast, teised otsivad loitsu et Freia needust ära võtta, Kitrena räägib Mirdalieliga. Vot nii on, kõik on mainitud vist. )
Gabriella osutas teise nümfi poole, kes oli tema juures, ja ütles : "Goldreine (Galdren otseses tõlkes kuld kuninganna )" ta mõtles veidi, ja lisas : "Ajalooline nimi. Mis sinu nimi on? " Ta naeratas, ja siis ütles selgelt "Gabriella ja Goldren nümfid, " siis näitas ta Freiat ja Briethat ja ütles : "Inimesed, " siis näitas ta Mirdalieli : "Haldjas".
(Värvid vahetuvad, sest ta räägib kord inim-, kord haldja keeles.)

((Mina san küll aru? Aga tegelt ei ole vahet ju, mis keeles sa nime ütled, või on?))

"Kitrena Nicola Concorde" vastas Kitrena kõigile. Nümfid mõtles ta, midagi nende kohta justkui meenub...

Vanir nägi, et nümfimets lähemnes. Varsti nad olidki selle kohal Vanir lausus Gümnastikale "Ma arvan, et me peame siin kuskil maanduma". Vanir vaatas veel ka Ayannat ja ta hakkas tema pärast muretsema.

"Ei, mitte veel. See pole hea mõte. Ma suudan õhus kiiremini kedagi leida kui maapeal. Kui me mõnda inimest või nümfi näeme siis maandume" vastas ta Vanirile. Ta vaatas alla. Seal tundus olevat kaks inimest, haldjas, tumehaldjas ja nümf. Rohkem ta ei näinud. Ta pööras ringi ja sõnas Vanirile: "Seal on keegi. Kas maandume?"

Taevas lendas keegi. Nii palju, kui Mirdalilel nägi, ei olnud see mõni lind. See on vist pegasus. Ma olen neid Equusi metsas näinud, aga ma ei teadnudki, et neid ka väljaspool seda metsa on! Haldjas läks Kitrena juurde ja osutas sõrmega taevasse: "Vaata, seal on vist üks pegasus!"

(JA KAKS NÜMFI PALUN! Kikael, ma rääkisin teistest, nad ütlesid, et oli ainult üks nümf. )
Gabriella nägi puude vahelt tumedat asja. "Mingi asi lendab, kas see pole jõehobu? " Tema sõber vaatas puude tagant välja taevasse, ja ütles "Mingi jõehobu on, kas see pole vaid kraukeesusauhpeetus ?" Ütles ta mõtlikult. Gabriella pingutas silmi, ja ütles rõõmu hüüdega "See ongi kraukeesusauhpeetus! Pole neid varem näinud! " Goldreine vaatas Gabriellat kahtlasel pilgul. "Sa pole neid kunagi näinud, aga sa tead kuidas nad on? " "Ei ei! Olen neid muidugi näinud mingis... Eqruusi metsas. " Galdereine naeris natukene, ja ütles vaikselt : "Sa pole seal iial käinud. " "Jah, aga kust sina siis tead kuidas nad on? " "Mina olen näinud kuidas nad saladusest alla tulid. " Gabriella hakkas kiljuma. "Sa ei tohi siin sellest rääkida, nad ei ole nümfid! " Goldreine vaatas teisi, ja naeratas Gabriellale. "Kui sa ütles saladus, ei saa nad aru! " Nad ei pannud isegi tähele, et rääkisid inimkeeles ja mitte nümfi murdes.

Ka Briteha vaatas pegasuse moodi looma. Ta küsis teistelt:"Kas proovime neid siia kutsuda?"

"Miks ka mitte. Häälevõimendit ei saa kasutada, ma ei julge, sest siis võivad orkide leegionid Nümfimetsa tulla. Kui ainult saaks mõne linnuga teate saata!" turgatas Tarnalionile pähe.

Kidaia ärkas ja märkas taevas lendlevat pegasust, ta oli neist vaid kuulnud. Ta otsustas minna samma kohta kuhu pegasus maandub. Pegasus kuuled sa mind? üritas Kidaia siiski temaga ühendust leida.

Goldreine haaras ühe linnu, kes istus puu otsas, ja andis talle lehe, kus olid kritseldatud paaris keeles kaks sõna. Igas keeles oli : tulge alla, head nümfid, ravitsejad. Sõnad olid kirjutatud nümfimurdes, haldja keeles ning inmkeeles. Goldreine selgitas linnule linnu keeles, mida pidi to tegema. Lind lendas taeva poole, jala külge ripputatud sõnum. Aeglaselt jõudis ta pegasuseni, ja istus selle pea peale. Siis laulis ta kaunit meloodiat.

Kidaia sattus veidi segadusse kui mingi lind pegasuse poole lendas, ta esimene mulje oli ehmatus. Just sell hetkel tuli Seth tale nii lähedale ja hingas kuklasse, et Kidaia kiljatas läbilõikavalt nii, et mets kajas.

Nümfid võppatasid kisa peale. "Keegi... Keegi... Keegi kiljus just... Minge vaatama, me ootame sõnumit. " Ütles Goldreine vaikselt, tegelt ta kartis hääi.

Kidaia pööras ümber ja märkas ,et teda oli ehmatanud Seth. Äkitselt ta aimas midagi veel kuulvat ja Seth hirnatas tugevalt ja kappas heli suunas, Kidaia jõudu kokkuvõttes jooksis Sethile järgi.

Pegasus võpatas. Kõik oli nii kähku juhtunud. Keegi oli midagi talle mõtetes öelnud. See kõlas sosinana. Järgmisel hetkel oli ta selja peale lind lennenud ja kolmandal hetkel kiljatas keegi. Gümnastika oli veidi segaduses ja maandu sinna poole kust lind oli lennanud. Kui ta maale lähemale jõudis märkas ta hoopis et seal oli kaks nümfi. Ta maandus kergelt nümfide juurde ja ajas end pikali. nii et Vanir ja Ayanna kergelt maha kukkusid. Ta ajas end püsti ja heitis Ayannale mureliku pilgu. Siis pöördus ta nümfide poole ja kummardas sügavalt.

Pegasus oli maandunud ja haldjas jooksis sinna, kus ka nümfid olid. "Tere, mina olen Mirdaliel Tarnalion," tutvustas haldjas ennast. "Kes see haldjas on? Ta vajab ju kohe abi! Ma võin teda aidata, kuna ma olen ravitsemist õppinud. "

Gümnastika kummardas ka talle kergelt ja vastas: "Tere, minu nimi on Gümnastika. Tema on Ayanna." noogutades haldja poole "Ta sai mürgitatud noolega rinda. Ma otsisin Cloudhawenit, kuid ei leidnud seda. Siis tulin siia. Ma arvan et sa ei saa eriti midagi teha. See tundub olevat kiire toimeline ja surmav mürk." ütles Gümnastika kurvalt."Kui ma vaid Cloudhaweni üles leiaks."

(Nonii. Vaatame, mis edasi saab. Mul on niiiii igav!)