Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

(Ma ei tea mida oma tegelasega teha,ta ei saa seal külas lõpmatuseni jõlkuda ja ma ei saa öelda,et orkid tulid,sest see oleks ju külaelanikega seotud ja külaelanikud ei ole kellegi tegelased.)

(Reisi edasi. Saa teistega teel kokku)
(Nüüd ei tohi enam keegi juurde tulla, muidu ta ei saa mängu sisse.)

(Jepp...)

kidaia hakkas alla minema ta läks ruttu ja kiirustades ,ning libastus vahepeal. Kuid tema soov alla jõuda oli suur.

Kitrena lonkis rõõmsalt mööda treppi alla. Ta rõõmustas kummalisest linnast lahkumise üle kuid nägu oli tal sama tõsine, nagu tavaliselt. Nägu on lihtsalt mask, mõtles ta jälle nagu sageli. Ainult silmad särasid kummaliselt.

"Uuu,kas keegi kuuleb mind?"Ta lendas kruppile veel lähedamale,kohe nii ligi et oli öhe naise kõrvast umbes nelja sentimeetri kaugusel.Siis sosistas ta "Tere tere,vana kere!".Talle meeldis nii inimestele kõrva sisse sososistada,nii tegi ta alati kui mõni inimene teda ei marganud või lihtsalt välja ei teinud.

Rikki ikka oli maas ja vaatas oma haavatut jalga. Kuidas saab mingi väike kivi teha mulle jalale viga, mõtles Rikki. Rikki tüdines istumisest ning hakkas karjuma:,,Appi, aidake keegi." Rikki proovis veel kord jalule saada, aga tal jalg hakkas aina hullemini valutama. Rikki arvas, et kivi pole tavaline.

Vanir kõndis trepil ja mõtles omi mõtteid. Tal oli ikkagi vaja tagasi Imantosse minna, et oma isa päästa, kui ta elus oleks. Siis nägi Vanir eespool ühte piksit. Vanir ütles talle "Tere. Minu nimi on Vanir, ja sina oled vist Liliana, nagu sa ennem ütlesid"

"Tere ma olen jah Liliana.Kuid kuidas te Cloudhaweni asukohast teada saite?Miks teid nii palju koos on?"Liliana vaatas kampa,siin oli tõesti väga erinev seltskond.Ta jäi mõttese.Ta ei olnud märganud et ta oli sellest imelikust seltskonnast maha jäänud,ta lendas Vaniri nägu ta ennasttutvustas juurde.

"Meil on üks missioon, millest me ei saa rääkida. Seda ma saan öelda, et kõigepealt me tõime haige haldja Ayanna siia" ütles Vanir ja otsis silmadega Ayannat, kuid teda ega Gümnastikat polnud kuskil. Vanir kortsutas kulmu ja jäi mõtlikuks, mõeldes, kus Ayanna ja Gümnastika on.

(Ma ei oska absoluutselt midagiu kirjutada...)

(Aare94 sa ei kirjutanud värviga.Ja kas vist siis on pikside keel ka hildja keel!?)

(Äääm ma ei tea. Vb ilmavärvita, lihtsalt rasvane.)

(Oih, sorry. Ma muudan ära )

Kidaia oli teistest mõnevõrra eespool kuid tänu oma kiirustamisele ta libastus ja kukkus, kukkudes ta kiljatas läbilõikavalt ja kuidagi õnnestus tal õnneks trepi äärest kinni saada ja ta üritas enast trepile tagasi vinnata kuid ta ei jõudnud sest ta polnud pikkaaega koralikult puhanud, siis kuui van Cloudhawenis "puhkasid ja magasid" ei saanud tema sõba silmale. Nii kõlkus ta seal trepi najal ja hõikas.Appi, ma kõlgun siin ja ei sa trepile tagasi!.

Freia kulis kiljatust ja pöödus. Teine inimene, vist Kidaia, rippus trepi serva küljes. Ta jooksis trepi serva juurde, võttis ühe käiega käepidemest kinni ja sirutas teise käe välja. "Võta kinni!"

Myrthel ärkas hommikul vara ja kindla otsusega:ta reisib edasi,ükskõik kuhu,aga peaasi,et näeks midagi uut. Ta seletas seda ka talunaisele ning tollel oli kole kahju,et Myrthel lahkuma peab. Seejärel pakkisid nad linasest kotti,kuhu sisse pandi soolatud liha,leiba,taskunuga,jupp pliiatsit,paberit ja kolm kerget pudelit veega. Kui lapsed kuulsid,et Myrthl lahkub olid nad sammuti kurvad ja Lyra lausa nuttis. Kuid Myrthel teadis,et ta peab lahkuma ning jätnud pererahvaga hüvasti asus ta teele.

Freia sirutas käe nii välja kui vähegi sai, ja võttis Kidaial käest kinni. Ta hakkas tõmbama. Kidaia oli neettult raske.

Myrthel kõndis umbes tunnikese ja seejärel istus ta puude varju puhkama. Ta jõi veidike vett ja tõusis siis. Ta kõmpis kuni päike oli peaaegu loojas ja istus,siis maha ning asus liha nosima. Ta sõi vähe,juhuks kui ta peaks selle toidutagavaraga siin veel nädalaid olema. Seejärel heitis ta magama.

Gabriella oli kõikidest ees, välja arvatud Pegasusest. Ta lendas, ja vaatas iga kord vihaselt tagasi. "Noh... Eks siis ise vaatavad, kui soovivad et nende sõbrad sureksid, siis olgu. "Ta lendas ikka edasi ja edasi. Kui ta lõppuks treppi lõppule jõudis, vaatas ta metsa ja suundus otse kohe sinna.
Goldreine vaatas et keegi ei kukkuks, üksi oli seda asja teha palju keerulisem. Ta vaatas üht gruppi, siis teist, siis kolmandat. Kui ta oli pea pööranud Kidaiast, siis see kukkus, Freia oli talle käe ulatanud. "Võta kinni!" Kuulis nümf, ning vaatas siis tagasi. Kidaia rippus treppi äärest kinni hoides, Freia ulatas talle käe. Goldreine lendas kiiruga sinna, ja haaras Kidaia ühest käest. Freia võttis teise, ning nad tirisid ta kiiruga üles. "Olge ettevaatlikud!" ütles ta vaikselt, ning naeratas Kidaiale.

Myrthel ärkas hommikul linnulaulu peale. Ta ringutas ning sõi,siis veidike liha. Kuna tal polnud kindlat sihti lebas ta pärast sööki veidi murul ning hakkas siis lõuna poole liikuma. Tee peal korjas ta veidi marju ja seeni.

Freia puhises. "Aitäh." ütles ta nümile ja siis naeratas Kidaiale. "Tead, sa oled raske. Kui nümf poleks tulnud, oleks sa peagi alla kukkunud."

Goldreine näitas päikese poole. "Päike tõuseb, vaadake! Oih, kui ilus! " Ta vaatas naeratusega ja ei hoolinud enam muust, kui päikesest.

Tänan teid lausus Kidaia naeratades, ning pöördus siis oma aitajate poole "Olen ma tõesti nii raske?"

(Miks Kitrena poole? Oo Ja siis ka see, et juttu märke pole. )

(oh ma vabandan ja tema poole selle pärast et tema ütles et kidaia raske on)

(Äää mina ütlesin et kidaia raske on.)

(Ma olen segaduses ma ajasin teid kogematta segamini, ma muudan seda natuke.)

"Oled jah." nöökis Freia natuke. "Sina olid Kidaia, eks ole? Mina olen Freia."

No jah kahju siis , peaks dieeti pidama, olen ju alles 17 ja juba raske vastas Kidaia naljaga pooleks, tõsist nägu tehes.

"17? Näed välja palju vanem." jahmus Freia.

Kidaia vaatas Freiat veidi kahtlase ilmega ja lausus "Jah ma olen 17 saan varsti 18 kuid sinnani on veel aega. Ja vanem välja näha on kasulik."

"On," nõustus Freia, "mis sa arvad, palju ma olen?" küsis ta kõnima hakaes.

Kidaia mõtles veidi ja vastas siis: "25 äkki?"

"Natuke mööda. 28." vastas Freia. Tundus, et neist Kidaiaga saavad head sõbrad.

Kidaia naeratas ja lausus lõbusalt: Jah natukene, Aga kuidas sa siia sattusid?

"huvitav siia sattumine, eriti lühike" Kidaia vaaatas ringi ja silmitses kõiki kes seal koos olid kahtlustavalt.

Kidaia vaatas freiat ja lausus iroonilise tooniga."Ma käisin orkide juures õhtust söömas, aga läks tüliks ja ma tapsin mõne ning tulin nümfimetsa kus kohtusin teistega.

Iroonika Kidaia hääles ei jäänud Freiale märkamata. Ironical. mõtles Freia. Sõnade leiutamine oli lapsepõlvest saati Freia lemmiktegevus olnud.

Myrthel kuulis eemal oksa raksatust. Kuid rahunes,kui märkas,et tegu oli vaid rebasega. Seejärel jalutas ta rõõmsalt edasi. Kuid peagi hakkasid teda painama mõtted: Mida ma edasi teen? Toitu jätkub kolmeks nädalaks,ja sedagi ainult,siis kui kokkuhoidlikult söön! Kuid peagi ta rahunes ning liikus reipalt edasi. Kuid äkki purunes ta kotti sang ja toit ning muu kraam kukkus maha. Myrthel hakkas tüdinult asju kokku korjama. Peagi oli ta asjad kokku korjanud ning istus puuvarju,et sang koti külge kinni õmmelda. Kaua aega otsis ta teisest kotist niiti ja nõela kuni lõpuks leidiski ning asus töötama.

(Tore, on juba ennelõuna, kuid päike alles tõuseb. Hommik oli juba, ega Pilvekuninganna ei kutsu väsinud rändureid sööma enne koitu.)

Ayanna luges. Ta istus oma uue õpetaja kodu raamatutoas ning tal oli käsil juba kuues võlukunsti käsitlev raamat. Kõigepealt oli mees seletanud talle võlukunsti põhitõdesid ning seejärel saatnud ta lugema. Haldjas pööras lehte ning avastas, et raamat saab kohe läbi. Ta polnud seda märganudki. Ta luges väga kiiresti. Ta lõpetas viimase lehekülje ning pani raamatu käest. Nüüd oli alustuseks vajalik loetud ning ta läks oma õpetajat otsima. Tema uue õpetaja nimi oli Dorian. Ta oli kinnine, karm, aga sooja südamega inimene.

(Ooo. Welcome back)

Vanir kõmpis aeglaselt trepist alla. Ta mõtles, kuhu Ayanna ja Gümnastika jäid, kuid siis turgatas talle midagi pähe. "Ayanna, kus te olete" küsis Vanir mõtetes. Ta oleks tahtnud Ayannat edasi õpetada mõõgavõitluses.

(Värv?)

Ayanna kuulis Vaniri mõttekutset üsna ähmaselt, kuid vastas:
"Minuga on kõik korras ning Gümnastika on minuga. Ma jään mõneks ajaks siia."
Ta kõndis mööpda koridori ning nägi Doriani trepist üles tulemas. "Ma lugesin raamatud läbi," ütles ta haldjakeeles. Õpetaja oli talt kohe palunud haldjakeelset suhtlemist.
"Siis sa oled kiire lugeja," vastas Dorian. "Kas alustame?" Ayanna naeratas.
"Alustame."

Gümnastika lamas puude vahel ja igavles. Ayanna oli juba tunde istunud raamatu kogus. Gümnastika arust olid raamatukogud kõige igavamad paigad maailmas. Ta ei osanud lugeda ja üpris imelik oleks kui tema kah tunde raamatukogus istuks ja ühte lehte kogu aeg passiks. Mitte midagi polnud teha. Ta tõusis püsti ja piilus raamatukogu aknast sisse. Kui ta oli seda teinud pööritas ta silmi ja sammus kaugemale.Kuidas keegi saab lihtslt mingeid märke kogu aeg passida? mõtles ta oma ette.

[Muide, aeg võiks pisut edasi liikuda. Ma arvasin, et kui ma tagasi tulen, olete juba kuskil maa peal ja midagi tegemas, aga passite trepil.]

Vanir kehitas mornilt õlgu ja mõtles, mis koht on Ayanna meelest "siin". Juba paistis trepi lõpp ja Vanir hüppaski mornilt trepist alla. Ta jooksis ruttu ühe puu taha, et teised teda ei näeks. Siis Vanir pani kõigest väest jooksu. Joostes kõigest hoolimata ruttu, ei jõudnud ta veel metsast välja. Tema esimene sihtpunkt oli Byblon, kust ta saaks osta hobuse.

Ayanna läks koos Dorianiga nende õppetuppa. Õpetaja osutas ühele toolile. "Istu." Ise ta istus teisele toolile ning nad alustasid.

[Ma ei viitsi eriti õppimist mängida.]

Gümnastika hakkas juba igavusse surema. Ayanna ma lähen lendama. saatis ta Ayannale ja lendas kaugemale. Ta oli täielikult tüdinenud olemisega ja tahtis üle kõige, et keegi veel temaga oleks. Loodedavasti pole Vanir jälle mõne oma hullu idee peale tulnud ja minema kõndinud. Ta turtsatas pahaselt. Pidin ma siia lendama. Nüüd Ayanna muud ei teegi kui õpib. Ja ma võin kihla vedada, et Vanir pani juba teiste juurest plehku koos oma hullumeelse ideega inimesi kokku kutsuda ja orkidele vastu astuda. Gümnastika tuju polnud just kõige parem. Ükskõik millele ta mõtles ajas see ta vihale või hakkas ta torisema. Ta võiks natukenegi uskuda, et ta isa on elus. Mina ei kavatse enam teda päästma minna kui tal järjekordne hull idee tuleb. Gümnastika turtsatas lõbusalt. Mida ma nii kui nii teen.