Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

"Miseria, ma arvan, et sellest on küll kasu, aga ma pean ikkagi koju pöörduma, sest mu ema muretseb mu pärast ja teised ka. Miseria sa võiksid küll vaadata kus Dandy on. Siis ma vähemalt ei muretseks liialt," ütles pisihaldjas kurvalt ja jätkas: "Ma lähen koju oma ema pärast. Ta ei kannata seda kui ma kadunud olen. Mu ema Lumina muretseb minu pärast liialt. Ma ei saa talle seda teha." Eliza võtis kotis välja ühe ilusa liblikaga kaelakee. Kaelakee küljes oli üks ilus liblikas mis oli sinist värvi. Eliza avas liblika ja imetles selle sees olevat Lumina pilti. Ta tundis kuidas ta ema igatseb.Ta mõtles: Ema sa ei tea kui väga ma sind igatsen. Ma tahaks väga sinu ja teiste juurde tulla, aga miski nagu ei lase seda teha, kuid ma ei jäta sind hätta ja sellepärast tulen tagsi. Nüüd oli Eliza selles nii kindel, et ta läheb koju tagasi. Ta pani kaelakee kotti tagasi ja pakis koti kokku.

Ayanna noogutas kurvalt, kuigi pisihaldjas ei vaadanud tema poole. Haldjas sai pisihaldja murest väga hästi aru. Vägisi tikkus Ayanna mõtetesse ta ema. Kas temaga on kõik korras? Kas ta on surnud? Või vangis? Järsku tuli haldjale idee. Muidugi! Ta seirab oma ema. Veidi hiljem. Ning jahmatusega tuli talle meelde, et ta pole Dorianile oma lahkumisest teatanud. Ruttu küsis ta oma endiselt õpetajalt meelte teel:
"Dorian?"
"Jah, Ayanna?" vastas õpetaja.
"Vabandust, et ma varem ei teatanud, ma lahkusin. Ma pidin. Ma sain oma endise seltskonnaga kokku ning nüüd me suundume Silvani Haldjakivi otsima."
"Seda ma arvasin," vastas Dorian näilise lõbususega, kuid selle taga oli aimata muret. "Õnn kaasa!"
"Nägemiseni!" vastas Ayanna ning ohkas.

Miseria pani silmad kinni ning keskendus. Agluses nägi ta häguselt, siis juba paremini, Sabkori saar. Kiirelt vilksas pilt Dysioni linna, ühte maa alusesse koopasse. Seal nägi ta ühte pisikest kogu häguselt lebamas, küllaltki kõval koikul. Vilksamisi nägi ta kahte orki, kes talle süüa viisid. Kogu tõusis ning asus sööma, kuigi mitte just suure isuga. "Dandy on Sabkori saarel, Dysioni linnas, ükes peidetud koopas. Temaga on küllaltki korras, kui arvestada seda, et sa suudab ise süüa. Ta on orkide käes," edastas Miseria nähtu Elizale.

[Kas Dandy asukoht ei peaks jääma Ginny enda otsustada?]

[Ma ei tahaks väga, et ta röövitud oleks tegelikult. Ma plaanis nii, et Dandy läks mind otsima ja siis ma ei leidnudki teda jne. Ma tahaks tegelt teie juurde tagasi tulla nagu.]

"Mida? Oled sa kindel, et sa ei eksinud? Ma ei tea mida teha. Ma arvan, et ma pean oma ema juurde minema. Äkki tema teab mida teha," ütles Eliza ja vaatas kurvalt Miseriat ja ta lootis südamest, et Dandy poleks röövitud.

OT: Okei. Teeme nii, et see oli hoopis üks teine pisihaldjas, keda me ei tea.

Miseria kehitas õlgu ning keskendus uuesti. Ta leidis veel ühe pisihaldja, metsast ekslemas. Tajunud tundeid, sai ta aru, et see peab olema Dandy. Ta keskendus veel rohkem ning tunnetas ühte mõtet: Kus kohas ta on? Miseria tõmbus kontaktist tagasi ning edastas teated Elizale.

"Hmm, kas Dandy on metsas? Siis kus metsas? Mida sa veel näed? Ma loodan, et temaga pole midagi juhtunud," ütles Eliza ja vaatas Ayannale otsa. Ta sõnas: "Ma lähen koju, siis kui Miseria on teada saanud kus metsas Dandy on." Eliza mõtles: Ma tahaks hirmsasti nendega jääda, aga ma ei saa. Ma vähemalt loodan, et saan tagasi tulla.

Ayannale tuli idee. Ta pakkus Elizale:
"Sa oskad nüüd ju mõtete teel suhelda. Äkki sa ütled Dandyle mõtetes, et ta ei muretseks? Ning sama emale?"
Tegelikult oli ta juba leppinud sellega, et pisihaldjas läheb, kuid tema teekond oleks saanud olema väga raske. Eriti sellel ajal, kui kuskil polnud ohutu.

"See on hea mõte, aga mis siis kui Dandyga on midagi juhtunud. Ta ei oska ju mulle vastata," ütles Eliza ja proovis Dandyle öelda: "Dandy siin nräägib sinu parim sõber Eliza. Dandy ära muretse minu pärast, sest ma olen koos oma uute sõpradega. Ma pidin sinu juurde tulema, aga siis nägin neid. Neil on salajane misoon pooleli ja nad ei tahaks, et ma ära läheks. Loodan, et saada aru. Ütle seda emale ka. Ma ei tule niipea tagasi, aga ma luban, et tagasi tulen igaljuhul. Lumina ei kannata, et ma kadunud olen! Ärge hakkake mind otsima, sest te ei leia mind nagu nii. Hoia mu ema, sest ma ei kannata kui ta muretseb! Varsti näeme." Eliza ütles Ayannale: "Ma loodan, et ta kuulis mind. Ma tõesti loodan! Ma arvan, et pean ikkagi koju minema, sest nad ei kuulnud mind võib-olla ja ma ei tahaks riskida!"

Miseria ohkas vaikselt ja vaatas eemale. ,,Mm ... Kuhu me üldse suundume nüüd?" küsis ta Ayanna poole kummardudes, segamata tumehaldja ja pisihaldja väikest konverentsi, kuigi ei hoidnud salajas oma küsimust. Ootavalt ajas ta end sirgu ning vaatas hundikutsikat, kes nüüd talle sülle komberdas.

[See oli nagu telefonikõne. Tere, sii räägib see ja see...]

Ayanna noogutas Elizale.
"Nõus. Kuigi ta peaks seda kuulma. Eks see ole sinu otsustada, kuhu sa lähed."
Ayanna sõitles end pisihaldja kinnipidamise pärast oma mõttetute ideedega, nagu mõttesõnumi saatmine. Eliza tahtis koju pöörduda, tema ema muretses ja sõber võis olla hädas, kuid Ayanna pidas Elizat kinni!
Haldjas-Miseriale vastas ta:
"Me suundume Hadroni mägedesse."

[Muuseas, kas see pisut imelik ei ole, et Miseria seiras Dandyt, kuigi polnud ise teda kunagi näinud?]

[ Ma tean jah, et see oli nagu telefonikõne. ]

"Dandy on Marynia metsas, ma arvan, et ta sai su teate kätte," ütles Miseria.

Kidaia ärkas alles nüüd kuigi äratus tehti juba tükk aega tagasi. Ta oli viimastel päevadel käitunud masinlikult ja nii, et ta polnud teisi eriti märganud. Ta märkas, et on lisandunud uusi rändajaid. Ta vaatas üle oma varustuse ja leidis, et tal on kõht tühi. Ta otsis välja oma pistoda (Tal polnud vibu käepärast) ja läks ringi vaatama. Varsti märkas ta ühte väikest lindu oksal istumas, igaks juhuks vaatas ta ka ega tal kusagil läheduses pesa pole. Kidaia läks vaikselt puule lähemale sihtis ja viskas pistoda, Kidal vedas ta sai linnule pihta. Ta läks kiiresti tema juurde ja lõppetas tema piinad. ta vaatas välja kõige ilusama saba sule mis linnul oli ja pani selle juustesse. (Lind oli umbes kana suurune ja pikka sabaga, tal oli lühike terav nokk ja pikad küüned. Toonilt oli ta briljant roheline ja saba sulgedel olid ka türkiis sinised triibud.) Seda teinud läks ta lõkke aseme juurde [lõkke põleb veel ju?] Ja kitkus linult kõik suled ning valmistas ta ette küpsetamiseks ning pani ta mõõga otsas tulle. Vahepeal lisades ka veidi soola ja pipart. Kui lind oli valmis hakkas Kida sööma olles ise täiesti rahulik ja seirates vahete vahel külma rahuga võõraid kes olid juurde tulnud.

[Sorry, et tükkaega ei käinud]

Miseria noogutas vaikselt ja haigutas viimast korda ning paitas vaikselt oma hundikutsikat, kes oli hakanud nuuskima ning näljaselt igale poole vaatama. Korraks viis ta pilgu pisihaldjale, kuid sai aru, et tema pole söögiks ning hüppas maha ja hakkas Ayannat oma ninaga toksama.

[Kuidas saab Dandy juba Marynias olla, kui alles elas ta Roweli järve ääres? Katsu asjasse natuke loogikat segada või jäta asjad Ginny otsustada.]

Ayanna naeris lõbusalt, kui hundikutsikas teda togima hakkas, istus rätsepistes maha ja hakkas kutsikat kõrva tagant sügama. Talle ikka meeldisid koerad ja seega hundid ka. Kutsikas napsas tema sõrmede järele ning veeretas end selili. Ayanna ei teinud naksamisest väljagi, kutsikas ainult mängis.

Lõpetanud söömise läks ta Ayanna ja võõraste juurde tervitas neid viisakalt ja küsis: "Tohib küsidamis on teie nimi? Mina olen Kidaia. Siis märkas ta hundikutsikat ja istus Ayanna kõrvale ja tegi kutsikale pai ning küsis: Kelle sõber ta on?

Miseria tutvustas end lühidalt ning kortsutas kulmu, vaadates hundikutsikat.

Kidaia vaatas rahulikult lõkketuld ja küsis Ayannalt: Millal me edasi lähme?

Miseria viis pilgu Kidaiale ja noogutas. ,,Minu kutsikas... Haldjas Miseria olen." tutvustas ta end ja jälgis naeratades kuidas kutsikas mängis Ayanna käega. Mis teha, Miseria ju armastas loomi ja kui ta poleks seda kutsikat ülesse korjanud, oleks teda vast kogu elu piinanud südametunnistus.

Ayanna naeratas ning lisas:
"See on pisihaldjas Eliza. Muide, meil on siin kaks Miseriat, nagu sa vist tähele panid," lisas ta lõbusalt ning sügas hundikutsikat.
Samal ajal küsis ta mõttes nii, et ainult vanad reisikaaslased kuulsid:
"Mida me peale hakkame? Kas me usaldame neid? Kas me võtame nad kaasa?"

Myrthel ärkas valju toksimise peale. Ta vaatas närviliselt ringi,kuni taipas lõpuks,et toksib tema pea kohal oleva oksa küljes istuv rähn. Ta toppis valge lina tagasi kotti ja vinnas koti tagasi selga. Ta hakkas rahulikult põhja poole jalutama. Kuni koolis kuskil kaugemal kõva okstepraginat. Ta seisatas ja kuulatas vaikselt. Kui see pragistaja on mõni olend,siis ilmselt on ta mind juba märganud järeldas Myrthel kuna pragin oli vaibunud.

Car ja Cal olid otsustanud minna järve idakaldale . Nad maandusid ja hakkasid kiiresti edasi minema. '' Kas sa tead midagi Silvani Haldjakivist ? '' Küsis Cal äkitselt ja jäi vastust ootama.

Kidaia vaatas ka pisihaldjat ja ütles:"Tere ka teile." Seejärel hakkas ta uurima haldjat kes nendega kokku oli juhtunud, tema juures meeldis kida'le see, et oli näha, ta armastab loomi. Teist Miseriat vaadates ei suutnud ta arvamusele jõuda ja küsis siis:Kuidas sa siia said?

"Mmm... Silviani Haldjakivi..." pomises Car omaette ja näkitses mõtiskledes väikest sõrme. "Mu vanaema rääkis mulle sellest kunagi midagi... Temas oli veidikene haldjaverd." ütles Car kõheldes ja toksis sõrmedega vastu jalga. "Oehh... Ma tõesti ei mäleta!" ohkas ta kurvalt ja vaatas Calile otsa. "Mida sina sellest tead?" küsis ta uudishimulikult.

''Mu ema rääkis mulle sellest midagi. Ka temas oli haldjaverd . '' Ta ohkas sügavalt '' Ta rääkis mulle midagi , et mingid haldjad ja muud olendid praegu otsivad seda . ''

[Haldjad on ju inimestest pikemad?]

[Mu ema oli pisihaldjas ]

[See pole võimalik! Kuidas saab üks 10 sentimeetri pikkune pisihaldjas eee... teha lapsi suure inimesega? Pole võimalik.]

[ xd Ma muudan ära ]

(Päris naljakas ) (Ja muidu, osad, näiteks Kitrena jt pole ikka väga ammu käinud. Mis nendega teha?)

Vanir vastas Ayannale mõttes "Ei ole vist mõtet arutadagi. Niikuinii te võtate nad kaasa, nagu kõik siin olijad olete kaasa võtnud" lõpetas Vanir pahuralt ja sulges korraks oma mõtted. Siis ta tõusis püsti ning vaatas hindavalt uustulnukaid.

Hana kõndis koos teiste orkidega mägedes. "Kasi eest!" karjus ta ühele nooremale orgineiule. Teine vaatas Hanat mürgise pilguga ja sisises midagi. Hana naeris pilkavalt. Siis märkas ta eemal tuttavat kuju ja läks tolle juurde. See osutus tema tädipojaks. "Kuhu sa lähed?" küsis ta temalt kurjakuulutavalt. "Armee ringkäigud!" vastas tädipoeg selgelt ja marssis ringi. "Sina ja su kallis armee..." pomises Hana ja irvitas.

"Kas tõesti?" küsis Car ja kergitas kulme. "See võib neil küll raskeks osutuda..." komenteeris Car vaikselt ja püüdis ühe üksiku sääse kinni.

Miseria vastas lühidalt Kidiaiale ning silmitses taevast. Nähes seal kuud, otsis ta viis tähte ja pööras pilgu maha.

[Teeme nüüd nii , et me nüüd leiame teid ]

Cal ja Car Kõndisid kiiresti edasi , kuid jäid äkitselt seisma. Nende ees oli punt haldjaid ja inimesi. Cal'il jäi suu lahti ja silmad pungi. Siis ütles ta vaikselt ja aeglaselt : '' Tere , mina olen Calareny ja see on Carrie ''

Carrie piiksatas midagi ebamäärselt ja jõllitas inimesi ja muid olendeid. Siis sai ta oma julguse tagasi. "Tere jah. Mu pärisnimi on Carrie Charlotte Christin Creepshow, aga kes teie olete?" rääkis ta ühe hingetõmbega ja vaatas Calile üllatunult otsa.

Kidaia esimene reaktsioon veel uusi tüüpe nähes liikus ta käsi mõõgapidemele kuid siis kui võõrad end tutvustanud olid vastas ta: "Tere, mida te siit tahate?"

''Me tulime ainult ujuma , me ei tee haiget ega pole pahad ! '' ütles Cal närvi minnes.

"Pole vaja närvi minna ma ainult küsisin." ütles kidaia, mitte just eriti sõbralikult.

"Me tõesti tulime lihtsalt ujuma!" naeratas Cal ja vaatas endast nooremat tüdrukut oma sädelevate silmadega. "Kuid..." ta pilk libises tüdrukult ülejäänud grupile "... ma näen, et teil on siin mingi koosolek." ütles ta julgelt. "Kas me segasime?" päris ta ja vaatas murelikult tüdrukule otsa. "Igatahes, me võime ära ka minna, kui me segame teid!" rääkis ta kiiresti ja libistas pilgu üle pegasuse. Talle meeldis see loom.

Ayanna sõnas:
"Te ei sega meid. Kui te tahate, võite siin peatuda."
Ta lisas:
"Mina olen Ayanna," ning naeratas.
Seejärel sõnas ta mõtete teel vanadele kaaslastele:
"Täielik uustulnukate tulv... Ja kõiki peame usaldama?"

Miseria vaatas võõraid, kes siia tulnud oli ja kuulas korras Kidaiat ja siis jälle neid. Mõistes, et nad ei ole ohtlikud, ei viinud ta kätt isegi mõõgapidemele, vaid otsustas, et on esialgu sõbralik. ,,Olen Haldjas Miseria," tutvustas ta end teistele ja tegi peaga kummarduse ja viis silmanurgast pilgu teistele.

"Ayanna ja teised kuulake, me ei peaks neid kõiki usaldama, sest kes teab äkki on nad ohtlikud," ütles Eliza teistele nii, et uus tulnukad ei kuulnud. Eliza ei olnud ära unustanud, et ta pidi koju minema ja sellepärast ütles ta ka teistele: "Kuulge, ma hakkan homme hommikul koju poole minema. Ma loodan, et kodu pole siit väga kaugel ja ärge siis minu pärast muretsega."

[Muide, kuuldav oli see Vanirile, Mirdalielile, Freiale, Kidaiale, Briethale ja Gümnastikale.]

[Ja praegu ongi hommik, terve päeva vedeled laagripaigas, kuna meie ise hakkame varsti minema? Teeme, et veel on öö.]

Cal tõmbas silmad kissi. '' Me ei ole ohtlikud . '' Ütles ta vaikselt.

"Ei ole jah " ütles ta ja patsutas Cali õlale "Me peatuksime siin suurima heameelega!" ohkas ta kergendatult. Ta otsis välja kompsukese mille ta oli ujumiseks kaasa võtnud. Car harutas pambu lahti ja välja ilmus piknikumaterjal ja suus-suur rätik. "Kas teil süüa ikka on?" küsis ta sõbralikult Ayanna käest. "Kui ei ole siis mul on seda palju. Ma lihtsalt... olen selline." lausus ta ja ta silmad naersid.

Gümnastika ütles: "Tere, mina olen Gümnastika."

Miseria tutvustas end umbusklikult tumehaldjas Miseriana. Ta silmitses uustulnukaid ning tema käsi liikus automaatselt mõõga pidemele.

Ayanna naeratas. Cal ja Car tundusid väga sõbralikena.
"Söögiga meil probleeme pole," sõnas ta, "kuid mõnusast seltskonnast ei ütleks ma küll ära." Ta ütles seda lahkelt ja üsna siiralt, kuigi ise ta mõtles, et mida vähem seltskonda neil on, seda parem. Ehk peaks lahkuma?