Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

Calile meeldis vihm , muutus ka ta meel rõõmsamaks. Ta käskis Täpsul otsekohe kotti minna ja tõmbas kotisuu kinni.

Ayanna vastas eemalviibivalt:
"Nõus..." ise õieti kuulamatagi. Ta teadis, millest teised räägivad ja oli üsna kindel, et teadis ka vastust.
Ta oli otsuse langetanud. Ta tegi pähe mõtliku näo, nagu ta arutaks mõttes midagi, et teised tema vaikimist imelikuks ei peaks.
Ta võttis end kokku ja ründas Trunksi meeli.
Rünnak oli tulnud nii äkki, et noor haldjas polnud jõudnud seda kaitsta ja Ayanna sai sisse. Esimese asjana ta hoidis poissi kummalisi liigutusi või häälitsusi tegemast, näiteks kukkumine või kiljumine. Ta suutis asja kenasti kontrolli all hoida. Trunks tundus olevat üsna vapustatud.
Ta oli isegi üsna vapustatud. Nüüd ma tegin seda. Talle hakkasid vägisi pähe tungima süütunne ja veidrad mõtted, kuid ta blokeeris need. Kahetsemiseks on aega ka hiljem. Praegu tuleb see asi lõpuni viia.
Ta hakkas ettevaatlikult uurima.
See tekitas temas tülgastust, olla kellegi teise meeltes, tema mälestusi ja kige varjatumaid saladusi uurides. Ta tundis iiveldust, aga surus sellegi alla.
Ta jätkas.
Varsti saigi ta teada, kes oli neid reetnud. Alguses tekitas see vihapahvaku, kuid siis sai ta teada, et ka Trunksi ema oli Malibrae käes... Nüüd tahtis talle pisar silma tikkuda. Vaeseke. Ja ei tea, mida ta nüüd minust arvab... Ta sundis end rahulikuks ja küsis Trunksilt mõttes, ainult et hoopis teistmoodi. Nimelt saatis ta Trunksile ühe mõtte poisi enda peas.
"Kas ma saan sind aidata?" küsis ta võimalikult kaastundliku häälega (kuigi mõtetes ei olnud häält, oli seda siiski aru saada). Tegelikult polnud seda isegi vaja küsida, ta juba teadis. Kuid nüüd oli soov teada saada asendunud sooviga aidata. Aga seda tuli teha ülimalt taktitundeliselt ja ettevaatlikult, kuna Trunks oli kindlasti tema vastu häälestatud.

Trunks sai aru et Ayanna ta mõtteid ründas ja ütles talle"Ma olen 11 aastat vana ja ma tahan oma ema tagasi!Ja kui sa minu mõtete ründamist ära ei lõpeta siis ma lasen Malibrael tulla 5000 orkika!"ütles Trunks vihaselt.

"Ta tuleb niigi," ütles Ayanna leebelt. "Ja sa ei kujuta ette, kui halvasti ma end selle rünnaku pärast tunnen. Kuid meie ettevõtmise edukusest sõltub kogu Ardamirieli saatus ja sellepärast ma ei saanud lasta sellel edasi kesta. ma nii väga sooviksin, et sa sellest aru saaksid. Ja ma tahan sind aidata."
Ta tundis end, just nagu ta öelnud oligi, äärmiselt halvasti. Tal oli kohutav häbi niiviisi teise mälestustes sehkendada. Aga ta sundis end rahulikuks ja lootis, et ta suudab selle heastada.

[Kuule, Ayanna hoidis teda kontrolli all. ta ei saanud karjuda ega mõõka tõmmata. Ta sai seda teha vaid mõttes.]

[See mida Trunks tegi on kahtlane, sest kuule ta on ju ümber piiratud see oleks sama hea kui happese ujuma minna.]

[Ja ta ei saa seda teha ka.]

[See oli kujundlik väljend.]

[Ma räägin sellest, midata tegi, mitte happe sisse ujuma minemisest ]

[Vabandan kuid ma õpin samal ajal ei pannud tähele. ]

[ Igatahes, pöörduks rollika juurde tagasi. Nüüd Xboy juba lahkus, tuleb jälle oodata, enne kui saan temaga mõttevestlust jälle arendada...]

[Tal pole midagi erilist kirjutadajuu. Kirjuta talle ennew vastu.]

[Ok.]

Kidaia oli rõõmus kui hakkas vihma sadama ta pööras ennast jälle teist pidi ja rääkis vaikselt Fredyga.

Gümnastika sirutas kaela hästi pikkaks ja tunnetas vihma mõnusi. Ta nautis ülekõige seda. Kuid ilm hakkas kiskuma tormiseks. Tuul muutus kõvemaks ja mõnus vihm muutus üsnapea vastikuks padukaks mille seest ei näinud peaaegu üldse. Siis ütles Gümnastika kõigile: "Me peaks maanduma. Varsti on tuul nii kõva ,et ei mina ega ükski kotkas."

[OT: Niih , peale väikest arutust Harry Potteriga, otsustasime, et ma nagu olin koguaeg Ayannaga kaasas, ainult vabandan, et ma vahepeal ei kirjutanud, kuigi andsin avalduse, et lahkun hetkel Ardamirieli rollikast. Kuna nüüd mind vaevas suur kaastunne, otsustasin taas liituda ja nüüd vallutan teiega seda rollikat! (6)]


Peale võtlust orkidega, mis oli väsitav, lendas Miseria Ayannale peaaegu kõrvale. Polnud just kõige parem nii järsult rünnatud olla ja peaaegu ära tapetud. Ta küll kuulis osa vestlusest kuid ei hakanud sekkuma, vaid hingas katkendlikult sisse-välja. Ta oli liiga väsinud, kuid pidi ikkagi püsti seisma.Kuulnud aga selle kohta, et nende seas on reetur, kergitas ta kulmi. Ta küll poleks seda oodanud, kuid kahtlustada ta samuti kedagi ei hakanud. Tavaliselt läheb ta liiga ... äkiliseks kui kahtlusaluse leiab omale.

[teeme siis nii, et ta ütles seda raevukalt, aga mõttes. Ja pisaraid ka ei olnud.]

Ayanna oli üsna meeleheitel. Mida ma pean tegema? mõtles ta. [Muide, Ayanna mõtteid Trunks ei kuulnud.] Nüüd ta teadis, et Trunks oli reetur, aga millegipärast polnud ta üldse vihane või nördinud. Ta tundis ainult noorele haldjale kaasa ning tahtis aidata. Nüüd. Pealegi, kui ta poisi mõtetest lahkuks ja enam teda ei kontrollika, hakkaks Trunks kohe pasundama ja kõigile kellama, et Ayanna ründas tema mõtteid. Seda aga Ayanna ei tahtnud. Ei... Nad ei tohi teada! Ta mõttes käisid paaniliselt edasi-tagasi. Ta pidi mingi lahenduse leidma.
"Palun, kuula mind," ütles ta rahulikult. Kui ta ka oli närvis, polnud seda aru saada. Ta jätkas, end kõigest väest vaos hoides.
"Ma ei saanud sul lasta edasi tegutseda. Kas sa ei kuulnud? Kui sinu ettevõtmine oleks õnnestunud, poleks ei sind ega sinu ema, kelle nimel sa seda kõike teed! Kui Malibrae saab Haldjakivi kätte, siis mitte keegi ei tea, mis Ardamirieliga juhtuda võib!
Meie ainuke, ainuke võimalus on leida Haldjakivi ja see oma kohale tagasi panna. Ainuke. Siis pole enam Malibraed ega tema armeed ja me saame su ema ära tuua. Muide," lisas ta, endalgi klomp kurgus, "ka minu ema on Malibrae käes."

[Ohjaa, muide, Miseria, ma vist mainisin ka seda... Et me hetkel oleme kotkaste seljas.]

[OT: Nüüd sa siis mainisid Ma olen nii lahke ja muutsin postituse ära.]


Miseria kotkas võttis korraks hoogu ja tõusis kõrgemale õhku ning langes taaskord. Õnneks oli hundikutsikaga kõik korras, kuid ta värises endiselt ning kotkas laskus taas endisele kõrgusele. Vihma sadas ja see tekitas õrnad külmavärinad. ,,Pole ka ime, et ma varsti haigeks jään.." arvas haldjatar ning vangutas kergelt pead.

" Ahah siis, tore, et mulle ka teatasid, "ütles Galeran turtsakalt. Orkid silmitsesid neid valvsalt. " Teeskle magamist, " ütles haldjas teravalt. Galeran tegigi seda, sest ei näinud vastuvaidlemiseks erilist põhjust. Ta kuulis, kuidas orkid minema tümpsisid. Galeran nägi, et plats oli tühjaks jäänud. Haldjas purustas võluväega oma köidikud. Ah, vaat kui tore siis, ta oskab maagiat! mõtles tüdruk tusaselt.
Haldjas piilus ringi ja hakkas juba minema.
" Misasja, sa niimoodi jätadki mind siia? "kisendas Galeran mõtteteel haldjale. Haldjas kehitas õlgu.

Dwarf vaatas ringi. Ta ei leidnud lendamises enam erilist mõnu ja külm vihm hakkas tegema teed läbi ta keebi. Ta oleks soovinud maanduda küll, aga kahjuks ei osanud ta haldjakeelt ega saanud vestlusesse sekkuda.

Kostis mürinat ja taevast valgustasid peagi mõned välgud. Mirdaliel hüüdis kõigile mõtetes: "Me peame maanduma! Me lendame äikesepilvedes. On väga suur võimalus, et söestume."

Miseria viis pilgu Mirdalielile, kes oli mõtetes teatanud mis neid ees ootab. Süda vajus haldjataril saapasäärde ning ta viis pilgu Ayannale. Hetkel tundus too küll pealikuna või midagi taolist. Hingates sügavalt sisse, vaatas ta kotkast, kes oli ilmselgelt rahulik ja ootas järgmisi käsklusi.

[To Harry Potter:Trunks tegigi seda mõtetes.]

Serena pikeeris allapoole. Mirdalielil hakkas pea sellest veidi valutama ja ta pööras pea teiste poole.

,,Ayanna!Ma arvan, et me peaksime tõesti allapoole laskuma!" hüüdis ta enda liigikaaslasele (haldjas) ja viis pilgu Mirdalielile. Tundus, et temaga pole kõik korras . Tüdruk õhkas raskelt ja viis käega üle lauba, kui pühkis käega ära vihmavett silme eest.

Mirdaliel vihastas enda peale ja suunas pilgu taas maa poole. Teisi oli raske näha, nende piirjooned hakkasid hägustuma, kuna vihma sadas kohutavalt.

Eliza lendas kuuse latva. Dandy oleks tal peaaegu käest libisenud. Ta kiljatas: "Eliza, kuhu sa kiirustad? Oota ometi. Appi, ma kukun." Eliza jäi järsult kõige kõrgemal oksal pidama ja Dandy ohkas. Eliza vaatas kuhu edasi minna. Ta ei näinud, aga kõige paremini, sest pime oli. "Eliza, ma arvan, et lähme paremale. See tundub kõige ohutum tee olevat." "Oled kindel Dandy, miks just see mets? Me võime ka sinna ära eksida." "Ei, seal elab kindlasti keegi kellelt saaksime teed küsida. Ja see mets tundub nümfi metsa moodi olevat, aga ma pole kindel." Eliza silmitses korra teed ja siis haaras järsult Dandy käest kinni ja nad lendasid Nümfi metsa poole. Nad lendasid sinna ja siis lendas ELiza kiiruga alla nii, et Dandy oleks ennast peaaegu oksa vastu ära löönud. Dandy kiljatas mitu korda hirmust. Eliza aeglustas oma käiku ja nad lendasid aeglaselt alla. Tüdruk lasi sõbra käest lahti ja lendas edasi. "Eliza, kus sa lähed? Oota mind ka." "Shh, ma üritan vaadata kes seal liigub." "Aa, ok. Las ma vaatan ka." "Muidugi, aga ole tasa. See paistab olevat pisihaldjas. Kui ma õigesti näen on tal rohukõrrest peavõru ja..." "Mis ta teeb?" "Ta tuli välja ühest majakesest ja ütles: Ma lähen välja." "Hmm, küsiks temalt teed?" "Jaa, hea mõte." Eliza ja Dandy lendasid pisihaldja poole. Dandy ütles: "Tere, mu nimi on Dandelion ja see on mu sõbranna Eliza..." "Tere. Me oleme ära eksinud ja otsiksime peavarju.. huh mitte peavarju vaid teed Mabjeri mets poole, aga külalislahkus poleks ka paha."

" Eriti ülbe, " ütles Galeran. " Olgu siis, " vastas haldjas tüdinult ja purustas tüdruku köidikud. Viitimata haldjale ka paari sooja tänusõna öelda, laskis Galeran kohapealt kiiresti jalga.

Gümnastika üritas maanduma hakkata aga tuul oli liiga tugev. Selle asemel viis tuul ta teistest eemale. Varsti ei näinud ta enam midagi. Samuti ei suutnud ta edasi minna. Tema ainus võimalus oli maanduda aga kuidas? Tuul surus ta kukerpallidesaatel vaid kaugemale. Ta üritas kõigest väest maanduda. Ta hakkas vaikselt maale lähemale saama. Kui ta jald lõpuks maad puudutasid siis üritas ta tiibu kinnivoltida. See osutuks aga kõige raskemaks. Selleasemel tuul aga kukutas ta pikali. Gümnastika üritas aga uuesti. Maa oli porine ja libe.

Miseria tõstis pilgu taevasse, kus tõusid mustad vihmapilved. Hetke pärast hakkasid suured ja rasked vihmapiisad alla kukkuma ning suur tuul puhuma. Miseria tiris kapuutsi pähe ning naaldus vastu valget lindu, kes ikka korralikult lendas teistega koos.

[Kuidas meeltes mõõka tõmmatakse ja pisaraid kallatakse? Ja muide, ehk sa vastaksid ka?]

Ayanna taipas, et tema enda kehal on ka väikesi probleeme. Ta üritas keskenduda kahele asjale kahes eri kohas korraga, aga see polnud teps mitte kerge. Trunksi mõtetesse jäi ta endiselt rahulikuna, samas kui ta üritas end oma kehas turvaliselt hoida. Ta leidis, et tal oleks lihtsam üksi, mitte Gümnastika seljas. Ning ilmselt nii on temalgi lihtsam, mõtles haldjas ja nii tegigi. Ta hüppas pegasuse seljast maha ja lasi end sirgjooneliselt kukkuda, kuni oleks peaaegu vastu maad põrganud, ja seal jäi hõljuma. Ta tõi end ettevaatlikult maa peale ja sättis end märjale rohule istuma. Rohkemaks pole hetkel aega.
Ta keskendus jälle Trunksile ja valvas, et poiss teistele märku ei annaks, et keegi tema meeltes kükitab ja veel enam, et tegu on Ayannaga. Ühtlasi sai ta ka näha, kas teistega on kõik korras.

Miseria judistas end raskelt ja läbi tiivalöökide oli kuulda noore haldja hambaplaginat. Lõpuks kui Ayanna maandus, ohkas ta isegi kergendunult ning kotkas maandus samuti suure hooga. Miseria hüppas linnu seljas maha ja astus Ayanna kõrvale:,,Ma arvan, et me peaksime mõne varjulisema paiga otsima.." lausus ta hambaid plagistades ja käsi enda ümber pannes.

Miseria lind muutis kergelt suunda nind peagi maandus too teise Miseria ning Ayanna juures. "Mis juhtus?"

[Miks kõik samasse kohta satuvad? Gümnastika eksis ära.]

Ayanna tajus vaevumärgatavalt, et keegi on tema juures. Ta oli juba üsna väsinud ja närvis. Ta keskendus korraks oma kehale ja küsis:
"Vabandust, mida sa ütlesid?"

OT: Nooh, Miseria järgnes talle, kui too välja ei ilmunud. Tal on hea mälu.

[Ma isegi ei teadnud, et sa Gümnastika seljas oled Ma ju kirjutasin enne, et lendasin sinu kõrval. Hoolsus. aga jahm , suva nüüd , mina olin esimesena kohal! ]

Miseria viis pilgu tumehaldjale, kes samuti maandunud oli nenda kõrval ja vaatas Ayanna poole tagasi. ,,Ma ütlesin, et me võiksime otsida mõnda kuivemat kohta kus saaksid kõik välja puhata!" ütles ta kõvemini ja viis pilgu pegasusele.

Ayanna ütles eemalviibivalt:
"Olgu," otsustades mõtete teel edasi rääkida. Tänu vihmarabinale ja tuulevihinale oli aina raskem üksteist kuulda.
Ta oli ka mures. Kaua ta enam poleks niiviisi olla suutnud. Ta lootis kõigest väest, et Trunks saab tast aru.

Üks pisihaldjas või kaks,nägu ta taipas tulid ta juurde pimedusest,sest oli juba pime."Te-tere" ütles ta vastuseks "Ma olen Liliana ja se pole mite minu vaid mu sõbra Meriliini kodu."Ütles ta imestades kuidas need piksid siia said.
"Meriliin tule välja!" Hüüdis ta.

Miseria hinga sügavalt sisse ja noogutas kergendunult:,,Kuhu poole me läheme? Kotkad .. ja Pegasus ei saa hästi lennata sellise vihmaga!" ütles ta Ayannale mõtteteel ja tõmbas käega üle juuste, mis näo ette kippusid.

Trunks ütles Ayannale mõtetes"Kui ma tõesti ülenärveerisin aga ma tahan ikkagi oma ema päästa."

Vanir vaatas ringi, ning nägi Ayannat, ja Gümnastikat kõrvale kaldumas ja siis kiirelt maandumas. Vanir üritas nende järgi minna, kuid ta kaotas kotka seljas tasakaalu ja kukkus. Ta oleks surnuks kukkunud, kui ta poleks suutnud viimasel hetkel end alla nõrka kilpi koondada. Kuid see oli liiga nõrk. Kukkudes käis raksatus, ning Vanir kaotas teadvuse.