Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

Cari suu venis kõrvuni. "Ega meiegi ei ütleks heast seltskonnast ära..." ütles ta särades. Ta laotas piknikurätiku laiali ja potsatas sinna istuma.

Brietha ärkas vaevaliselt ülesse. Tal oli väga paha olla. Roomates enda koti juurde otsis ta välja vastu mürgi. Ta jõi seda ja jäi uuesti magama.

Kidaia vaatas umbusklikult uustulnukaid ja jälgis mida ja kuidas nad tegid, et aru saada keda nad endast kujutavad kuid nad olid lahj´ked ja sõbralikud. Ayanna ma ei tea kas kõiki neid võib usaldada need kaks tunduvad veidi liiga sõbralikud kui arvestada seda, et nad võhivõõrastega kokku sattusid aga mine teaäkki ongi sellised. Haldjas mulle meeldib ja peale selle talle meeldivad loomad see on hea märk kuid tumehaldjat ma ei tea teda peab veel uurima.See järel vaatas ta jälle uustulnukaid ja talle tuli meelde, et ta end tutvustanud pole ja üttles: "mina olen Kidaia"

Ayanna istus lõkke äärde, millest olid alles jäänud ainult hõõguvad söed. Ta silmitses süsi ning mõtles. Nendega oli liitunud paari ööga nii palju uusi. Kuidas see võimalik on? Kas me tõesti peame kõiki neid usaldama? Ta oleks tahtnud, et mitte keegi poleks neid avastanud. Haldjale tulid pähe tosinad mõtted, kuidas ta oleks võinud seltskonda varjata või uustulnukaid minema peletada. Lõppude lõpuks, me otsime Silvani Haldjakivi! mõtles ta. Me ei saa seda teha ligi kümne tundmatuga, kellest igaüks võib olla reetur! Kuid ta ei saanud teisi minema ajada. Lihtsalt ei saanud.

Miseria silmitses kulmu kortsutades kahte uustulnukat ning lõpuks tüdines. Tüdruk võttis enda kotist välja väikese puuri, kus istus väike valge lind. Kerge naeratusega ütles Miseria linnule midagi vaikselt ning avas puuri. Valge lind lendas sädistades minema.

Miseria võttis hundikutsika ettevaatlikult sülle ja tundis, kuidas too värises õrnalt. ,,Tasa-tasa," sosistas ta hundile . Kutsikas viis pilgu korraks Miseriale ning limpsas ta põske ja jäi siis igat kohalolijat silmitsema . Miseria sülest ta maha tulla ka ei tahtnud. Kutsikas lihtsalt kartis võõraid.

Kidaia hakkas lõkke ääres oma asju vaatama ja võtis välja oma pistoda ning tegi selle ilusaks läikivaks seal samas lõkke ääres oli ka tema nime tähtedega vibu ja nooletupp ta sättis need endale selja peale ja jäi lõkket vaatama.

Galeran otsis oma kotist välja õuna . Tüdruk lõi oma hambad õuna , kuid õuna maitse tundus talle halb . Alates sellest , kui ta libahunt oli , hakkasid talle taimetoidud jäledana tunduma . Ta istus maha ja laskis oma pilgul ringi rännata .

Vanir vaatas pahaselt uusi teelkäijaid. Siis ta läks Ayanna juurde ning ütles talle mõtetes "Võitleme. Ehk siis harjutame. Vaatame, kas sa oled osavamaks muutunud, kui eelmine kord". Vanir vaatas Ayannale otsa.

Ayanna tõusis ning sõnas kavalalt naeratades:
"Nõus."
Ta võttis tupest mõõga. See sädeles hommikupäikese käes. Ta keskendus ning muutis mõõgatera nüriks. Seejärel seisis haldjas alguspoosi, nagu Dorian oli õpetanud, ning jäi ootele, mida Vanir kavatseb. Ayanna mõtles rahulolevalt, et küll Vanir on üllatunud.
Kui Vanir ründas, põikas Ayanna oma haldjalikku graatsiat appi võttes kõrvale ja ründas ise enne, kui Vanir oli jõudnud kõrvale põigata. Kuid ta ei saanud pihta. Ta on ka päris osav... mõtles haldjas. Tema ja Dorian on väga tugevad. Samal ajal, kui haldjas mõtetes oli, isegi, kui see oli vaid murdosa sekundist, sai Vanir talle pihta. Ayanna hurjutas end tähelepanu hajumise pärast ning asus uuesti usinalt torkama ja pareerima. Tühjust oli vaja. Mõtted tuli blokeerida. Nii oli Dorian õpetanud. Kuid ka haldjas sai paar korda Vanirile pihta.

Vanir võitles Ayannaga, ning oli üllatunud nähes ta uusi oskusi. Ayanna oli tõeliselt osav, kuid Vanir oli tast veel veidi üle. Vanir noogutas lõpetuseks, ning lausus üllatunult "Kus sa nii osavaks said. Kes sind õpetas?" Vanir vangutas heatahtlikult pead. "Sa oled üks parimaid mõõgavõitlejaid, kellega ma võitlenud olen, kuid sa oled veidi liiga uljas. Väga hea" lõpetas Vanir naeratades, ning pani mõõga tuppe.

Ümbrus oli põhiliselt lage. Tüdruk tundis kerget väsimust ja soovis pead puu najale toetada , et korraks silmi puhata , kuid jäi magama . Kui Galeran üles ärkas siis oli juba hämar . Ta tõusis ennast kirudes püsti ja pani oma koti selga .

Keegi lähenes Myrthelile kuna oli kuulda ettevaatlike sammme kuivadel kaselehtedel. Myrthel pööras ringi ja otsis pilguga igalt poolt,kus võimalik,et näha tulijat. Sammud lähenesid,ja järdku kargasid põõsastest välja 3 orki,kes kisades ja karjudes Myrtheli poole jooksid,mille peale Myrthel kähku põhja poole punuma pani. Ta jooksis ja jooksis kuni väsimus temast võimu võttis ja orkid talle järele jõudsid. Üks orkidest hüppas Myrthelile peale ja surus ta tugevasti vastu maad,samal ajal,kui teised tema käsi-jalgu kinni sidusid.

Brietha ärkas ülesse kuna tal hakkas külm. Ta tõusis püsti, aga tal oli üks viga. Ta ei mäletanud mis temaga oli juhtund. Ta mäletas küll enda sõpru ja ennast, aga ta ei mäletand mis juhtus.

Eliza silmitses uus tulnukaid ja siis ütles neile sõbralikult: "Tere, mina olen pisihaldjas Eliza!" Pisihaldjas vaatas kui toredad uued olid. Samal ajal oli ta ka kurb, sest ta ei näe enam Ayannat ega ka teisi siinseid sõpru enam kunagi. Samas oli ta ka rõõmus, sest siin veedetud aeg oli väga tore talle olnud. Ta istus Ayanna õlal ja mõtles: Jah, varsti on hommik käes ja ma pean lahkuma.

Ayanna naeratas kelmikalt.
"Lisaks võlukunsti ning seda Doriani juures. Kuid sina teda ilmselt ei tea. [Ei teagi, muide.] Ma olin vahepeal teistest eemal, nagu sinagi." Vanir ei pruukinudki seda teada.
"Ma panin tähele, et ka sina oskad nüüd pisut võlukunsti," sõnas Ayanna, vaadates uurivalt Vanirile otsa.

Vanir naeratas ning ütles "Ma oskan ainult väga vähe võluda. Seda ma õppisin Aedwinilt, keda sa arvatavasti ei tea. Kas Dorian oli võitmatu mõõgavõitleja?" uuris Vanir Ayannalt. Tüdruk oli ikkagi väga kiiresti mõõgakunstis arenenud. "Ja muide, kas sa pärast võlukunsti treeningvõitlust viitsid. Ma tean, et jään sulle alla, kuid huvitav oleks võlukunsti veel harjutada" lõpetas Vanir kavala muigega.

Miseria jälgis kahevõitlust ja muigas, kui nad lõpetanud olid. ,,Minuarust olete te mõlemad tublid, kui minu arvamust tahate teada.." sõnas haldjas pisut umbusklikult, kuna teadis, et tema asi küll pole kedagi hinnata nii, kuid ta ei suutnud vstu pidada. Vaadanud kordamööda Vaniri ja Ayanna poole, naeratas ta sõbralikult.

Tüdruk vantsis Solena poole ja ööpimedus võttis võimust . Kuuvalguses tundusid kõik varjud tegelikust suuremad ja vaiksed helid ohtlikult valjuna . Galeran keeldus kangekaelselt puhkamast .
Praks !
Galeran peatus ja ta süda oleks peaaegu seisma jäänud , kui ta nägi suure kivirahnu peal seisvat hunti . Tüdruku käsi liikus automaatselt mõõgapidemele , kuid ta otsustas säilitada rahu .

Brietha otsustas liikuda ööpimeduses. Ta jäi mõttesse:"Kus ma olen? Pean kellegi leidma. Aga äkki on ta paha? Kuidas ma seda tean?" Ta liikus vaikselt edasi.

Cal tõmbas kotist magamiskoti . Ta tegi selle kägaraks ja istus maha.

Mirdaliel jäi teisi vahtima. "Me peaksime minema hakkama," arvas ta. "Hommik venib ja kotkad muutuvad aina kärsitumateks."

"Ma peaks ka minema hakkama. Mida varem seda parem. Jõuan vähemalt lõunakski koju," ütles Eliza haaras koti ja kallistas teisi. Tüdruk ütles sõpradele:"Ma loodan, et kohtume veel kunagi!" Jah need olid tema viimased sõnad ja nüüd oli ta juba lennanud puude taha ja teda polnud kuidagi moodi näha.

Brietha mõtles, et äkki karjuks. Siis saaks ta abi. Ta karjus:"KAS KEEGI KUULEB?"

"Head aega, Eliza!" jõudis Gümnastika Elizale vaid veel mõtetes saata. "Jah." nõustus Gümnastika Mirdalieliga. "Pakkime asjad kokku ja hakkaks liikuma. Muidu ei jõua me iial pärale."

"Noh, Cal, kas sul on veel ujumistuju?" küsis Car Calilt.

Eliza lendas seda teed pidi nagu ta mäletas. Ta lendas edasi ja nägi tee peal marju. Tüdruk piilus oma kotti mis oli peagu, et tühi. Ta mõtles: Hmm, korjaks pisut marju teepeale. Ja nii ta tegigi. Ta noppis ja noppis marju. Eliza märkas, et ta kott hakkab vaikselt üleajama ja sellepärast lõpetas pisihaldjas korjamise. Ta lendas mitu tundi ja ta tundis kuidas ta ära väsib. Kuid Eliza tahtis kiirelt koju lennata ja sellepärast ta ei puhanud. Ta lendas üle järvede, põldude ja ka metsade.

Miseria kõrvus hakkas jälle sumisema kellegi kaugemal rääkimine. Seekord ehitas ta blokeeringu ette. Tüdruk tõstis pilgu, kui kuulis tiibade sahinat. Nähes suurt valget lindu, kes oksade praksudes tema lähedale maandus, tütarlaps naeratas.

Car vaatas mõttessevajunult lindu. See tuletas talle meelde oma Beautyt. "Kas need on sinu linnud?" küsis ta ühelt noorelt tumehaldjalt.

Freia oli kogu reisi aja vaikselt olnud. Miski oli ta mõtteid köitnud. Alles nüüd hakkas ta uuesti ümbritsevale tähelepanu pöörama. Ta silmitse lindu. Too oli väga ilus. Vilksamisi käis Freia peast läbi põgus mälestus ühest fööniksist...

OT: Mina tagasi. Katsun käia siis

Miseria hingas sisse ja tõusis püsti. ,,Ayanna, ma eeldan, et ma tohin siis teiega ühineda?" küsis ta haldjapoole kummardudes ja teda pisut lootusrikkalt vaadates, kuid seda võis ainult näha silmadest. Näoilme oli aga liikumatu.

Ayanna kõhkles ning vaatas vilksamisi teiste poole. Nende ilmed ei aidanud kuidagi otsustada.
"Olgu," sõnas ta pisut raskelt, teades, et kõik uustulnukad soovivad nendega liituda. Aga kõiki neid ei saanud ometi usaldada. haldja peas hakkas kuju võtma plaan.

See fööniks oli elanud nende aias. Freia olis siis vaid viieaastane. Malibrae polnud nägugu näidanud. Terve Selwyn oli neid vapustavaid linde täis. Freia käis ikka teda söötmas ja nad olid head sõbrad. Aga siis tuli Malibrae... Ta tappis Freia vanemad ja vangistas fööniksi. Tüdruku kõrvades kajas veel kaua linnu kile appikarje.
Freia tõstis pea. Miks ta nii hajameelne oli?`Endamisi ta siiski otsustas, et kui tuleb Malibrae lossi minna, vaatab ta kõigepealt seal, kas Ler on ikka tema käes.

Ayanna tõusis püsti ja rapsis mõned mullused lehed riietelt.
"Te kõik võite meiega liituda, kui soovite. Me hakkame kohe minema, nii et otsustage, kas soovite meiega ühineda ning minna edasi Hadroni mägede suunas."
Haldjas ei teinud väljagi vana reisiseltskonna imestunud pilkudest.
"Oodake pisut," oli tema ainuke vastus.
Ta pani kähku teki ja pisut toitu, mis ta oli välja võtnud, kotti ja tõusis püsti.
"Mina olen valmis," sõnas ta ning sammus Gümnastika juurde.

Freia tõusis püsti, sätides vibu paremini õlale. "Mina ka."
Nad pidid ju päästma Ardamirieli. Ja tema pidi päästma Leri. See oli tema kättemaks Malibraele.

Kidaia vaatas ringi ja küsis siis: Hakkame minema enne kui me siiia veel kauemaks jääme on meid varsti kokku terve tuhande pealine leegion. Ta tõusis püsti ja sättis oma asju ja vilistas seejärel läbilõikavalt. Varsti oli kuulda kapakut ja nähtavale ilmus tume hobune Kida läks tema juurde ja ütles vaikselt: Ma teatsin, et sa mulle järgi tuled. Ta patsutas teda kaelale ja vaatas ega ta kusagilt haavata pole saanud, peale seda ütles ta midagi Sethile veel ja näitas suuna mägede poole ja hobune traavis edasi. Noh kas hakkame juba minema!?

" Meil oli plaanis minna kotkastega," sõnas Evanna, "kuid, sa võid all meile järgneda. Sa oled hea ratsutaja."
See polnud kompliment, lihtsalt tõdemus.
Ayanna ronis Gümnastika selga ning vaatas teistele otsa.

[Paratamatult peame me pisut ootama. Muide, Emma, said sa mu PM-i ikka kätte?]

Mis mõttega peaks ma tagasi siia kutsuma? ma näitasin talle teee kätte ja tal on juba hea edumaa. lausus kida lõbusa naeratusega.

OT: Evanna? Kas Ayanna päästis ta ära?

Freia noogutas. Sally nügis teda vaikselt ja tahtis millegipärast endale selga tõsta. Et vältida tobedat stseeni, ronis Freia ise kotka selga.

"Olgu," sõnas Ayanna ning naeratas põgusalt. Ta vaatas teisi, kes ka oma asju valmis panid. Ikka ja jälle vasardas peas mõte: Kas see õnnestub?

[Sorry, mulle tundus, et sina olid ka Sethi seljas. Aga ei, Evanna on ikka Malibrae käes.]

[Jh aga kõik on hästi ]

Kidaia vaatas ka teisi ning ootas millal minema hakata.

Freia kõõlus Sally seljas. Kotkas niheles pidevalt ja tekitas ebmugava tunde. Freia tegi mõtttes "plumps" ja istus siis natuke sirgma seljaga.

Kidaia läks kotka juurde kellega ta tulnud oli ning sättis ennast ta selga istuma.

Brietha karjus teist korda:"Kas keegi saaks aidata?" Ta oli täiesti närvis.

Saly liigutas väga järsult ja Freia oleks äärepealt maha potsatanud. Siiski suutis ta end kotka seljas hoida. "Püsi paigal!" sisistas ta.

Meriliini ema vaatas Lilianat."Oi, Meriliin rääkis sust nii palju," ütles Meriliini ema. "Tere. Kas ma võin teie juurde jääda? Ma tulin Meriliini juurde," ütles Liliana. Meriliini ema vastas: "Loomulikult võid!"
"Kasma tohin küsida mis teie nimi on?" küsis Liliana. "Mu nimi on Nasuda. Minge nüüd marju korjama. Martin on ka seal, ta on mu mees," ütles Nasuda Liliana küsivale pilgule vastates. Lapsed läksid marju korjama.

Kiaia vaatas ringi ja muutus juba kärsituks, sest talle ei meeldinud seal olla.

(HP tee nii, et sina kuuleksid)

Ayanna kuulis kaugusest mingit hüüdu. Tundus, nagu see oleks appikarje. Ta kuulatas veel kord, kuid ei kuulnud midagi. Siiski oli ta kindel, et ta ei kujutanud seda ette. Ta sõnas mõttes Gümnastikale, osutades käega:
"Lenda sinnapoole, keegi vajab seal abi. Ma kuulsin karjet."
Kui Gümnastika õhku tõusis [sorry], vaatas Ayanna otsivalt ringi. Järsku ta märkaski üht kogu ühe sooäärse lauka lähedal.
"Seal!" hüüatas ta ning hüppas alla. Loomulikult mitte surma, lihtsalt selleks, et paar meetrit enne maapinda võlukunsti abil õhku hõljuma jääda ja ettevaatlikult maapinnale laskuda. Ta vaatas kogu ning tundis inimese hämmeldunult ära.
"Brietha!"

Brietha vaatas tüdrukut. "Ayanna? Nii tore on sind näha."