Ardamirieli rollimäng!

Miseria märkas, kuidas mõned tema silmi jälgisid. Kuna ta oli lasknud hetkeks tõkkel liiga nõrgaks minna, kuulis ta jälle: "Miseria...!" Tüdruk ehitas jälle kaitse ette ning ütles: "Mina jään valvesse."

Ayanna ajas end istukile. "Kas on mõtet kolme valvurit jätta?" küsis ta kahtlevalt. "Aga, minugipoolest. Kuid mingit eneseohverdust pole tarvis, puhake kõik, nii kaua, kui võimalik."

Miseria vaatas Trunksi poole ja vangutas seejärel pead. ,,Sa oled noorem kui mina ja seega vajad sa arvatavasti puhkust.." ütles ta aeglaselt ja vaikselt ning vaatas tumehaldjale otsa. Oskamata midagi öelda, kehitas neidis õlgu ja noogutas ükskõikselt Ayanna öeldu peale, kuigi tegelt oli tal mugavam olla üksinda valves.

"Mina oleksin niigi üleval, ükskõik, kas keegi on valves või mitte," ütles Miseria ning toetas selja vastu puud, mis ta selja taga oli.

[Pole midagi öeda, klge hakkame minema? nii kaua on möödas juba kui me puhama läksime.]

Mirdaliel kõndis Cloudhawenis. Kuid miski oli valesti. Päike oli tuhm ja pilved näisid olevat hallid. "Haldjakivi sa ei saa," sisistas keegi. Haldjas pööras ümber ja nägi pikka kogu mustas keebis. Seejärel kõik tuhmus ja haldjas ärkas hingeldades ülesse.
Mirdaliel oli üleni higine. Ta kuivatas ühe kaltsuga pea ja ohkas. Enam ma magama ei jää, mõtles ta. Pean valvesse jääma. Haldjas ronis kärmelt ühe võimsa tamme otsa ja jäi mägesid ning silmapiiri vaatama. Kas me leiame haldjakivi? Kas meie otsing õnnestub? Paljud küsimused vaevasid ta pead.

OT: Tegelt võiks jah minema minna.

Miseria vaatas nimekaimule otsa ja hakkas just suu lahti tegema ja kommenteerima, et ta oli tegelikult Trunksiga rääkinud, kuid sulges selle peagi kui vaatas Mirdalielile otsa. ,,Varsti on hommik käes.." ütles ta vaikselt ja vaatas tõusva päikese poole. Väljas hakkas muutuma juba heledamaks.

Kida lõppetas murukakkumise ja läks taas lõkkele lähemale. istus rätsepp istes maha ming ütles: "Peaks nad vist üless ajama."

OT: Miseria, tegelt ma ei õelnudki seda sulle

Tüdruk heitis samuti pilgu taevasse ning noogutas haldjas Miseria sõnade peale heakskiitvalt. Tõesti oli aeg minema hakata.

Kida vaatas ringi mõned hakkasid juba vaikselt ärkama teised ta läks ja raputas üles kiu see ei mõjunud valas ta neile vettnäkku.

Miseria vaatas kõigile otsa ja tõusis püsti ning raputas vaikselt Ayannat. ,,Äratus!" sosistas ta tungivalt .

GÜmnastika jäi peaaeg kohe magama. Ta magas sügavalt nii et mingit und ta ei näinud. Ta tundis et hakkati äratama. Aga ta ei tahtnud ärgata. Mitte veel. Ta oleks ükskõik mida teinud ,et edasi magada kui aga ta poleks teadnud mis eesmärgil teda aeti üldse üles. Gümnastika avas vastumeelselt silmad. Silma laud aga vajusid uuesti kinni. Kui ta suutis lõpuks end erksamaks teha andis eilsed pingutused tunda. Kogu ta keha oli kange ja jalad olid kohutavalt valusad. Siiski ajas ta end püsti ja sirutas. Gümnastika näkitses rohtu. Ta ei tahtnud süüa kuid ta teadis ,et ta peab. Ilmselt ei tule neid söögi kordi eriti palju. Vaid siis kui kahejalgsed seda vajavad. Ning ilmselt seegi tuleb siis mingi viie minutiline. Gümnastikal oli koormahobusest olemisest kõrini. Kui ta oleks vaid saanud oleks ta kohe peale käratanud, et ta pole nõus enam astuma ühtegi sammu. Kuid kõik olli ühe asja pärast. Silvani haldjakivi. Sest ainult see sai veel kuidagi aidata. Gümnastika jäi ootama kuni kõik valmis ja Ayanna saab talle selga istuda.

Kidaia läks Sethi juurde ning hakkas tegema ete valmistusi lahkumiseks.

Miseria silmitses ärkavaid isikuid ning tema suu kaardus muigeks.

OT: Sorry, ma ei saanud mitu päeva käia...

Ayanna ärkas samuti. Ta tundis end üsna värskena. Haldjana piisas talle ka väga väikesest puhkusest. Ta avastas, et ka ta vägi oli öösel peaaegu et täielikult taastunud. Haldjas naeratas rahulolevalt, tõusis ning sõnas: "Hommik."
Ta läks eelmisel õhtul loodud veekausi juurde, täitis selle maagia abil puhta veega, võttis pisut vett pihku ja jõi seda ning pesi oma nägu. Seejärel tegi ta vee uuesti puhtaks.
Ta märkas, et Gümnastika oli silmnähtavalt väsinud. Ringi vaadates nägi ta, et nii olid ka teised hobused. Tal oli nii kahju, et ta oleks hea meelega neid kõiki ravitsenud ja edasi liikunud hoopis ilma nendeta, aga ravitsemine pikemas perspektiivis tegi halba ning seda oleks olnud mõtet teha alles siis, kui nad lohega silmitsi seisavad ning kui nad oleksid hobused maha jätnud, oleks neid ilmselt varem või hiljem lihtsalt maha notitud. Ta ohkas.
Ta mõtiskles, kas ta jaksaks ise joosta ja mitte Gümnastikat kurnata. Lühemat maad kindlasti. Aga päev otsa ülikiiret jooksu käib ka haldjatele üle jõu.
"Hommik," ütles ta vaid Gümnastikale. "Oled sa kindel, et sa jõuad mind kanda?" küsis ta silmnähtavalt murelikult.

"Hommikust"ütles Gümnastika Ayannale. "Ma arvan ,et pean vastu. " Ta ampsas suutäe rohtu "Pealegi teised hobused on sama väsinud kui mina." arvas ta krõmpsutades rohututti suus. Gümnastika jäi ootama kuni teised valmis saavad. Ise oli ta valmis minema.

[Mul on ettepanek. Palun ärge tehke ühelauselisi poste. Need on maailma kõige igavamad asjad.]

[Sorry.]

Kida sättis Korda Sethi sadula nii, et see toetaks tema selga korralikult. Ta vaatas Üle ka kõik sadula taskud ning asetas relvad kättesaadavatesse kohtadesse. kida andis Sethile veel ka ühe õuna mille oli leidnud sadula taskust. See järel ronis ta Sethile selga ja vaatas üle ka haava mis oli juba päris ilus.

OT: Kidaia, sa oled ka meiega?

Miseria tõusis püsti ning läks hobuse juurde. Kinnutanud sadula tugevamini külge, hüppas ta sadulasse ning jäi teisi ootama.

OT: OK tapge mind maha või need olid metsikud hobused? (KS sinul ma tean, et on oma hobu.)

[Äkki kandsid mõned koguaeg sadulat seljas kaasas ja nüüd kinnitasid hobustele .]

OT: Mis mõttes, Hermione? Ja minu hobusel oli sadul seljas, lihtsalt ta kontrollis rihmad üle, et see oleks tugevalt peale

Brietha kõndis üksikult metsas. Ta nägi ühte kivi mille juures lamas üks jänes. Ta näitas elumärke, aga tal oli jalg katki. Brietha jooksis lähemale ja avas enda rohukoti. Ta leidis seal ühe ravimi. Ta kandis seda enda kätele ja pani käe jänese jalale. Luu paranes mõraks. Biretha pani jalale vett ja sidus siis jala kinni. Brietha tegi jänesele lehtedest aseme ja tõstis ta siis endale sülle, viies jänese puu otsa enda kodusse. Puu otsas oli tal ohutu olla.

OT: Ma sain aru ,et need on metsikud hobused. Aga võib olla mul on valesti meeles.

OT: Ei tea seda Metsikuid hobuseid vist vilega ei kutsuks ja nende seljas ei sõidaks...

OT: Noh, vb sõidaks aga siis juba ilme ratsmete jms. Aga arva, et siis me küll mingit maad nendega ei läbiks. Kui nad on väsinud meie kandmisest(loomulikulty mitte Tika) siis nad võivad ju kohe kaduda.

OT: Seda küll. Aga sel juhul võib ju näiteks, et hobuse ja ratsaniku vahel on ainult riie vms. Vähemalt minu tegelasel on.

OT: Metsikud hobused on. Võib-olla oli Miseria nende sõber või midagi... Noh, umbes nagu kotkad meile appi tulid.

Ayanna noogutas kaastundlikult ja pakkis koti kokku. Ta rullis ka teki väikeseks puntraks, mille ta samuti kotti pistis, enne kui selle selga upitas.
"Kas hakkame minema?" päris ta. "Tegelikult peame me kiirustama..." Ta ohkas vastumeelselt.

"Lähme siis" ütles Vanir pahuralt Tuulekohina sadulasse hüpates. Ermal läks oma hobuse sadulasse. Vaniril oli rüüga üsna mugav. Muidugi see oli raskem talle ja tuulekohinale, kuid polnud midagi parata.

Miseria pööras hobuse teiste poole ja silmitses neid kannatamatult. Tal hakkas järjest ebamugavam, kuna talle tundus, et keegi jälgib teda.

OT : Need on metsikud hobused. Paar lehte tagasi kirjutasin ju välja, et metsikud hobused aitavad meid kohale aga nad ise koopa lähedale ei tule.

Miseria vaatas teisi ja kehitas õlgu ning istus enda hobuse selga kellega ta oli eelnevalt ratsutanud.[b],,Hobused pole eriti välja puhanud kuid nad saavad mõnda maad galopeerida... peale seda nad peaksid natuke kõndima ja võiksime neile puhkust ka anda.."[b] ütles ta vaadates hobuseid, kes kandsid vähemalt kedagi ning patsutas õrnalt enda hobust.

Kida hakkas vaikselt minema ja nagu kogu selle reisi vältel vaatas ta jälle veidi närviliset laagri ümber asetsevaid puid. Ühe puuotsast tõusis lendu väike linnuke ja lendas kaugele minema. Kida raputas pead ja läks edasi.

Gümnastika lasi Ayannal selga ronida ja alustas galoppiga. Kõik hobused järgnesid. Too beežikas hobune jõudis jälle tema kõrvale ja küsis talt mida Miseria oli öelnud, olles kergendunud kui Gümnastika talle tõlkis. Järgmisena ratsutame meie nende seljas. vastas hobune. Gümnastika irvitas mõttetes aga hobune sai sellest otseloomulikult aru. "Sammu ajal aga ronite seljast maha ja kõnnite meie kõrval." ütles Gümnastika Miseriale.

Miseria hobune ratsutas rahulikult teistega koos ning tüdruk ise ohkas kergendatult, kui sai paigalt ära. Kuid ikkagi tundus talle, et keegi jälgib teda.

Miseria noogutas Gümnastikale ja vaatas enda hobust korraks. ,,Nojah .. Kõndida suudame meiegi ja nemad tõesti väärivad puhkust!" ütles ta peaaegu uneleval häälel ja silitas enda hobuse lakka.

Kida kõndis koos Sethiga rahulikult ees omaette mõeldes ja vahel ringi vaadates kuid arvatavasti olid teised tema alatise ringi vaatamisega juba harjunud kuid siiski soovis Kidaia võimalikult kiiresti sellest metsast pääseda. Aegajalt oli kuulda puudel mõne linnu säutsumist ja orava jooksmist. Kida vaatas puid ja sõitis rahulikult edasi ärevuse tunnet taaskord välja tõrjudes.

Miseria silmitses vaikides enda hobust ja siis ülejäänud teisgi. Päike oli kõrgele tõusnud ning nad olid juba pikemalt jalutanud ka. ,,Mis sa arvad, kas nüüd äkki jalutaks hobuste kõrval?Siin on suhteliselt tasane maa ja ma arvan,et saame ise ka kõndida.." küsis ta Gümnastikalt. Tema ju sai kergesti rääkida teiste hobustega.

Kida jälgis Sethi ta tundus väga energiline, kuid Kida tuli siiski ta seljast maha ning kõndis ta kõrval, sest nende tempo polnud just kõige kiirem.

Gümnastika hirnatas piisavalt kõvasti ,et kõik hobused kuuleks aga ka piisavalt vaikselt ,et eemal olevad orkid neid ei kuuleks. Kõik hobused jäid seisme ja ootasid kuni nende ratsanikud end maha libistasid. Gümnastika lasi Ayannal maha tulla ja hakkas elaval sammul edasi liikuma.

Miseria libises vaikselt hobuse seljast maha ning lasi tal Gümnastikale järele minna. Ta vaatas enda ümber ringi, kuna teda piinas tunne, et ikka keegi jälgib teda pingsalt.

Dwarf hakkas samuti vaikselt edasi ratsutama. Ta reied olid eelmisest päevast niigi väsinud ja valusad ning lõid tuld välja, kuid ta tahtis teistest eemale saada. Nüüd oli tal hobune ning kogu Ardamiriel talle valla!
Olles ligi pool ööd sammus edasi liikunud, otsustas ta siiski peatuse teha, kuna silmad vajusid kinni. Ta oleks ilmselt suutnud ka edasi liikuda, kuid oli äärmiselt ebamugav. Ta ronis kohmakalt hobuse seljast alla ning laotas kotist võetud teki maha. Ta kraamis välja ka pisut toidupoolist, milleks oli priske liha. Ei saa aru, kuidas need haldjad suudavad ainult juurikaid süüa, mõtiskles ta rõõmsalt. Kui söödud, keeras ta end külili.
Hommikul ärgates nägi ta, et hobune oli läinud. Ei! Ta vaatas ringi, käis puude vahel, ning lõpuks leidis hobuse allikalt joomast. Loom hirnatas talle rõõmsalt vastu.
"Aitäh, et sa ära ei läinud," sosistas Dwarf, peites pea hobuse lakka.
Koos läksid nad laagriplatsile tagasi. Päkapikk istus ja võttis pisut kehakinnitust. Seejärel pakkis ta koti ning tõusis taas.
"Tead, ma ei ole sulle veel nimegi pannud," leidis ta. Ta mõtiskles hetke ja küsis: "Kuidas oleks Freedom?" Hobusel ei tundunud midagi selle vastu olevat. Dwarf naeratas ning hakkas just hobuse selga ronima, kui kuulis väga lähedalt hääli.
Ta suutis lõpuks üles saada ning utsitas Freedoni ettevaatlikult kaugemale minema. Ta märkas puude vahelt oma endist reisiseltskonda. Ta oli kogemata ilmselt nendega sama marsruudi valinud. Ta ootas, kuni teised temast möödusid ning sõitis metsa vahele.

Kida jälgis muiateskuidas kõik hobuste seljast maha tulid ja patsutas siis sethi ise mõeldes nüüd saavad ka nemad rohkem puhata.

Miseria noogutas vaikselt ja hüppas oma ratsu seljast maha ning asus tema kõrval kündima, käsi õrnalt tema lakal. ,,Kaugele meil minna on üldse?" küsis ta ükskõik kellelt, peaasi, et ta vastuse saaks. Neidis libistas pilgu seljataha ja vaatas kuidas hobused järele tulevad.

[Issand , kui kaua teil see kestab :/]

[Loodan, et mitte enam kaua see muutub juba igavaks.]
[Muide kas me kohale ei võiks jõuda?]

[Arvan ka, et võiksime kiiremini sinna lohe koopani jõuda ]

(Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea)

Vanir istus roidunult Tuulekohina sadulas, ning vaatas teisi. Siis aga Ermal ütles talle mõtetes "Ma pole muidugi selle ütleja, kuid ma ei usalda mõnda liiget siin" Vanir noogutas arusaamise märgiks. Ka tema ei usaldanud mõnda reisikaaslast.

[Ma olin veidi ära. Teen nii, et olin teiega kogu aeg kaasas.]

Mirdaliel hüppas hobuse seljast maha. Kui tema käsi hobuse lakal libises, tundus miski krobeline olevat. Haldjas ehmus veidi, kuid selgus, et need olid hoopis sääsepunnid.

Miseria vaatas Mirdalieli poole ja hoidis naeru tagasi, kui nägi, et haldjas oli natuke ehmunud ning rahunes . Neidis libistas pilgu enda Tormakule. Täkk kõndis temaga samal kiirusel, niiet tal polnud vaja lisada ega aeglustada enda kõndimist.

Mirdaliel kergitas kergelt kulmu ja muigas. "Väike arusaamatus." Ta krahmas ühelt puult veidi vaiku ja asus seda närima (). Kui ta lõpuks oli vaigu ära närinud, vaatas ta taeva poole. "Päike tõuseb ülespoole," pomises ta.