Ardamirieli rollimäng!

Gümnastika kõndis rahulikult edasi ja mõtiskles omi mõtteid. Järsku tundis ta et tema vasakul küljel hammustas
Ai! mõtles ta. Ta teadis väga täpselt kes se oli. See oli tüütse kehastud - parm. JA kui parm hammustanud kutsu see kohale kõik ümprritsevad kärbsed. Nüüd olen ma veel hommikune snäkk! porises ta mõtetes. Ta üritas parmu sabaga ära ajad. Saba ega tiib ei ulatanud. Naha vätristamine ei teinud parmule midagi. Ah! Gümnastika soovis et neid väikseid põrgulisi poleks olemas. Ta teadis et isegi joostes peab parm temaga sammu. Vesi oli praegu vaid unistus. Aga ka veel oli omad miinused. Kui sa veest välja tuled oled sa kindel sihtmärk. Nüüd Gümnastika jäi hetkeks seisma. Ta ajas oma tagu jala püsti ja kratsis kohast kus oli parm. See meenutas kohutavalt koera sügamist. Ta traavis edasi et ikka ette otsa jääda ja mõtles kui tobe, jaburja hale võis välja näha.

järsku tuli kuskilt välja haldjas ta viibutas kätt ja ta käest tulid välja tule leegid selle tõttu kadusid putukad Gümnastika juurest.
Haldjas vaatas hobust hellal pilgul ning ütles siis''Tere iludus''

''oi sa oled armas'hüüdis haldjas rõõmsalt.''Kas sa ka rääkida oskad?'' küsis haldjas ning jäi vastust ootama

Kahtlase haldja ilmumisel haaras Kida mõõgast ja oli mõne hetkega haldjajuures: "Mida sa siit otsid?" Küsis ta haldjalt vägagi eba sõbralikul toonil.

OT: Topeltpost. Ma pole sind veel läbi lugenud, mingit vee peal kõndimist ei tule?

Ayanna seisatas. Ta nägi, kuidas putukad Gümnastikat kiusasid ning tal oli väga kahju. Ta kavatses just aidata, kui kuskilt ilmusid välja tuleleegid ning kaotasid putukad pegasuse juurest. Puude vahelt oli välja astunud haldjas, kes kõnetas Gümnastikat, haldjast absoluutselt välja tegemata. Ta tundis tahtmatut armukadedusepistet. Tema oli Gümnastika ratsanik! Ta astus Kidaia kõrvale ja võttis sisse umbusaldava poosi, kuna tüdruk oli tema eest öelnud kõik, mis vaja.

Ka Vanir pani tähele, et keegi uus oli tulnud ja tuli Tuulekohinalt maha ja võttis mõõga välja, suunates selle haldja poole ja küsis samuti "Mis sa tahad meie juurest?"

''ma ei taha midagi tulin vaid vaatama kuidas draakoni koopasse minemine teil läheb, muidugi ühed teised on teist ees!''Ütles haldjas pool naerdes ''olgu kui te minuga sõbraks ei taha saada siis lähen ma sinna üksinda'' ja nüüd juba ütles nukralt

OT: Äkki sa selgitaksid väheke? Kuidas tema teab, kuhu seltskond teel on? See ei lähe.

[sest see haldjas on selle koopa valvur äkki nii sobib või luuras neid koguaeg?]

Miseria pööras end järsult ringi, peatades enda hobuse ja seadis end ründevalmis olekusse. See teine haldjas oli liigagi kahtlane ja juba jälle umusaldas ta kedagi. Pilgu Gümnastikale libistanud, libistas ta käe enda nugade poole. ,,Kes sa oled üldse?" küsis ta kulmi kortsutades.

(Ei, ei ei. Läheb ebaloogiliseks. )

OT: "Kaunitar", palun. Täiesti 100% kindlalt ta ei tea, et nad lohekoopasse lähevad ning sama vähe teab ta üldse sellest koopast.

OT : Siin vist neid warninguid peale ei saa panna, eksole? See on tõesti väga veider, kui mingi inimene tuleb nurga tagant ja hakkab sulle ette rääkima mida sa tegema hakkad ja siis tuleb välja, et sind on mingi jälitatud või on sinu valvur??

OT: Ma olen katastroofilises segaduses. Kle kui sa oleks meid jälginud sa oleks hetkel laip.

OT: See sama, kes teil tüli tekitab, on ka minu foorumis... Aga ma ei saa aru. Lohe koopast teavad vähesed, kohe kindlasti ei tea tema sellest ja ma ei usu, et keegi lampi meie juurde astuks.

OT: Seda räägin mina ka kogu aeg. Kusjuures, sinu teadis ka lohekoopast...? Ja Haldjakivist? Aga noh, sa olid vähemalt natuke meiega koos. Tema lihtsalt astub põõsa tagant välja. >.<

OT: Igatahes, mul on üks mõte. Äkki veeretaks päeva õhtusse? Nii ei jõua me kuhugi.

OT: Jah mina olen nõus õhtusse.

OT : Noo dvjj, õhtusse siis

Miseria vaatas ringi. Päev oli lõpuni jõunud ja päike loojunud ning hakkas aegamisi pimedamaks minema. ,,Arvan,et e peaksime nüüd laagri ülesse panema.." ütles ta kõigile ning patsutas enda hobust. Sellest ajast peale, kui ta oli hobuse seljast maha tulnud, polnud ta looma selga istunud ning nüüd ta jalad olid väsinud, niiet tulitasid isegi. Neiu haigutas vaikselt. Seekord jääb tema magaa ja laseb kellegil valvata.

Nad kõndisid veel terve päeva edasi, aeg-ajalt ratsutades, aeg-ajalt lihtsalt kõndides. Maastik vaheldus aegamööda, kuid enamjaolt kujunes selleks lage maa, kus kasvas vaid põõsaid ning maad kattis lopsakas rohi. Mägede siluetid nende kõrval aina vaheldusid.
Nad kõndisid justkui hüpnoosis, üksteisega mitte eriti rääkides ning igaüks oma mõtetes. Päeva tähtsündmus, üks haldjas, oli selja taha jäänud. [Nojah, liiga paljude ebaloogliste teadmiste tõttu.]
Ayannal kummitasid peas igasugused draakonid, orkid, Ar'zakid ja eelkõige Malibrae ise, tema unenägudes. Ta ei suutnud leppida mõttega, et ta ema oli nende käes. Tema ema võis olla päästnud Ardamirieli, saades kätte Haldjakivi... Haldjas mõtiskles, kas ka tema võiks sellega hakkama saada.
Hakkas hämarduma.

OT:ma räägin sellest et see haldjas tahtis minna külla või tähendab pidi, oma vanavanaisale kes oli draakoniratsanik kes elas seal draakoni koopa lähistel ja haldjas pidi neid jälitama et leida üless oma vanavanaisa kodu!

OT: Kas sa ei lugenud Ardamirieli kirjeldust? Draakonid on halvad, loheratsanikke pole olemas!

Kida astus raskel sammul Sethi kõrval ning isegi tallehakkas uni peale tikkuma, vahel haigutades vaatas ta ringi. Lootes varsti laagri üespanekule.

OT: Soovitus sulle, Liinzuka. Ära liitu rollimänguga, kui pole aru saanud, kuidas see käib ja pole tutvustust läbi lugenud.

Miseria pööras pilgu oma nimekaimule. "Juba laagrisse?" küsis ta uskumatult. Tema ise polnud veel üldse väsinud, kuigi teadis, et see tuli sellest, et ta rändab palju.

"Jah." nähvas Gümnastika tujutsedes. Terve teekonna olid putukad teda söönud. See oli tema jaoks kohutav. Mitte et see olek valu mida ära ei kannata vaid see oli kohutavalt ebamugav. Seda ei andnud isegi võrrelda sääskede rünnakuga. PEalegi oli olnud kohutavalt palav ja Gümnastika oli kõmpimisest higine. Nüüd polnud tahtmist veel edasi rändamiset. Kõige vähem tahtis ta rääkida.

Ayanna heitis pilgu Miseriatele ja Gümnastikale ning lausus:
"Ma arvan küll. Hobused on väsinud. Me peame neile ka mõtlema. Puhkame mõned tunnid ja saame edasi liikuda." Haldjas polnud ise ka eriti väsinud, ratsutamine või kõndimine polnud talle eriti raske. Kuid samas paar tunnikest und poleks talle küll paha teinud, kui just... Ei, ta ei tahtnud sellele mõelda.
Kuna hetkel oli kõndimise kord, läks ta segamatult ühele lähedalasuvale lagendikule ning laotas kotist võetud teki maha. Hobused asusid tema poolele, kõmpides ükshaaval lagendikule. Ayanna naeratas ning läks oma eileõhtust saavutust kordama, luues taaskord kõikidele veevõtukoha.

Miseria vaatas nimekaimule otsa ja noogutas. Tal oli jubedasti hobustest kahju. Lagendikule jõudes, istus ta ohates maha ja ajas pea sügavalt sisse hingates kuklasse. ,,Mul on päevade arvestus segi.. kaua me minema peame veel?"küsis ta vaikselt, pilk taevale kinnitatud.

Ka Kida ootas Miseria küsimusele vastust. Ta läks koos Sethiga ühekena pehme künka juurde ja kuna Seth oli väga väsinud sättis ta ennast pikali Kida ise aga toetas pea vastu hobust ning hakkas jälgima laagris toimuvat.

Miseria ei vastanud midagi ning istus veidikene pahuralt maha.

Evanna sõnas: "Minu arvates on möödas kaks päeva. Kokku arvestas tumehaldjas-Miseria neid viis, aga kuna me läheme hobustega, võime ka kiiremini jõuda... Kui mitte arvestada tänast päeva." Rääkimise ajal oli ta asjad lahti pakkinud.
"Keegi minu käest süüa soovib? Kas kõigil on?" küsis ta, minnes, kruus käes, seekord kivist jooginõu juurde.

Mirdalielil tuikas peas veidi. Ta peletas ebamugavust kerge ravitsemisega ning jätkas teekonda.
Päev oli õhtusse jõudmas, kuni viimaks tegi seltskond puhkepausi. Tema pea oli uuesti valutama hakanud, ja ta ravitses ennast uuesti. Ta oli väsinud, kuid ei jäänud magama. Tõde on see, et ma ei taha jälle neid unenägusid näha. Ma ei taha silmi sulgeda. Või on need mingid ended? Vaevalt küll. Mirdaliel läks samuti jooginõu juurde ja ammutas enda veelähkrisse vett.

Miseria pöördus Ayanna poole. "Meil läheb veel mingi kaks kuni kolm päeva aega sinna jõudmiseni," ütles ta pahameelest üle saades.

Miseria ajas end püsti ja läks jooginõu juurde ja täitis enda pudeli ja jõi sealt paar lonksu. Seejärel astus ta oma kohale tagasi ja heitis ohates pikali. Kogu selle aja millal ta pole üldse magada saanud, olid tal silmade alla tekkinud tumedad varjud ja selg valutas, kui ta oli pikali heitnud.

Kuulnud, et aega võib minna veel kaks kuni kolm päeva sulges Kida üle pikka aja silmad lootes korralikult magada saada.

Jalga kõlgutades, jälgis ta tähti mis taevasse olid juba tekkinud ning kergitas vaikselt kulmi. Tähed ennustasid talle midagi ette ja see polnud just kõige ilusam ennustus nendest kõikidest eelnevatest, olgugi,et viimati millal ta tähti lugenud oli, oli ka mitu kuud tagasi.,,Keegi tähtede järgi ennustada oskab?" küsis ta vaikselt, kuid vist isegi piisavalt valjult, et kõik teda kuuleksid. Ise polnud ta aga üldse tähtedelt pilku pööranud ning jälgis neid. Tähed peegeldusid tema tumedatelt silmadelt tagasi.

Mirdaliel pööras pea Miseria poole, kes oli küsimuse esitanud. "Mina oskan natuke," ütles ta ebalevalt. "Aga mul pole selleks ammu võimalust olnud." Ta sammus Miseria poole ja jäi tähti silmitsema.

Ayanna vaatas kulmu kortsutades Miseria ja Mirdalieli poole. "Kas see on võimalik?" küsis ta umbusklikult. "Ma pole sellistesse asjadesse kunagi uskunud." Realistlik nagu ta oli, ei suutnud ta kunagi sealt midagi leida.

Mirdaliel oli mõtetesse vajunud, kui Ayanna rääkimine ta taas üles äratas. "Tehniliselt oleks see võimalik. Need, kes teooriat teavad, nagu näiteks mina, need ei oska suurt midagi tõlgendada. Selleks peab annet olema. Ja seda on v ä g a vähestel," selgitas ta, rõhutades sõna "väga" .

"Oleneb, mida on vaja ennustada. Oskan väga vähe," ütles Miseria ning vaatas taevasse. Teda ei huvitanud eriti ennustamine ja ta ei uskunud sellesse eriti. Kuid kunagi talle õpetati natukene ennustama ning seda ta ei unusta.

Vanir puhkas Tuulekohina kõrval. Olgugi, et ta oli väsinud oli tal hea tuju. Lõpuks hakkas ka tema tähti vaatama. Lõpuks ta tüdines sellest ja sõi natuke leiba.

Kida puhanud mõnda aega avas taas silmad ja vaatas ringi. Ta tõusis vaikselt ning läks veidi teistest eemale.

Miseria vaatas korraks Mirdalieli ja seejärel Miseria poole ning pöördus taas tähti vaatlema. ,,Tähed ennustavad kellegi surma, aga ma ei tea täpselt kelle.." ütles ta kulmi kortsutades. Ta poleks tahtnud, et keegi nende seltskonnast surma saaks, kuid ta teadis juba, mille kaudu nad surra võisid. Lohega võideldes loomulikult ..

Ayanna võpatas, kuuldes seda, mida Miseria tähtedelt luges. Ei! Ta üritas oma mõtteid kiiresti minema juhtida. See ei teinud loheni jõudmist kergemaks.
"Mina seda ei usu," teatas ta rohkem enda kui teiste veenmiseks. Ta võttis välja mõned juurviljad ja noa ning asus mornilt neid tükkideks lõikama, lihtsalt, et midagigi teha. Varsti oli tal paras salat valmis ning ta asus vaikides seda sööma. Miseria teade rõhus teda endiselt.

Mirdaliel kallutas pead. "Üks on juba surnud." Apple'i kaotus tekitas temas valusaid mõtteid ja ta kõndis eemale, kõrgete puude juurde, varjudesse. Ta oli mu sõber, meenutas ta. Parim sõber. Aitab nüüd küll. Hoia end tagasi, sõitles ta endaga.

"Olge nüüd" ütles Vanir. "See on loomulik, et keegi sureb. Lohed on liiga tugevad"

"Nii et sa tahad, et ma lihtsalt lepiksin selle võimalusega?" päris Ayanna tõsiselt. Ta polnud varem endale teadvustanudki, et kindlasti keegi nende seast pidi surma saama... Ta neelatas. Ja mina muudkui vean neid oma surma poole, mõtles ta, tundes end süüdi.
"Sul on õigus, aga kuidas sa saad nii mõelda?" jätkas haldjas trotslikult. "Ah, jah, muidugi keegi saab surma, lohe on nii võimas, aga mis sellest?"

Kida tõusis ja tuli räägjatele lähemale. Nendeni jõudnud ta istus ning ütles: "Kui ma ei eksi siis me kõik teatsime millega riskime. Kuid jah saa on siiski ebameeldiv kui niiviisi mõelda." Ta vaatas teistele üksteise järel otsa ning ta suunurk tõusis üles poole mõeldes mis võib juhtuda kui see kõik neil õnnestub.

Ayanna noogutas, suutmata midagi öelda.
Ta sai salati söödud ning ütles napisõnaliselt:
"Ehk peaksime end magama sättima. Seda kauem saame magada. Koidu ajal hakkame minema."
Ta lisas pärast hetkelist pausi: "Ma võin valvesse jääda."
Ta kartis oma unenägusid. Ja kuna ta polnud eriti väsinud, leidis ta, et valvamine on kõige parem idee.

Gümnastika vaatas tähtedesse ja ta mõtted rändasid tähtede vahele. Ta tundis, et midagi sünnib varsti...ja see otsutab kõik. Lõpuks maandus ta oma mõtetega tagasi maale. "Teie minge." ütles ta otsutavalt ikka veel taevasse vaadates. Tähed lummasid teda ja taevas lausa kutsus teda. "Kui olen mina see keda ootab surm, siis ei kavatse ma oma loetud elupäevi koorma hobusena veeta." Seda öelnud lükkas ta end maast lahti ja tuhises üles. Ta tiivad kantsid ta laagrist aina kaugemale nii ,et laager oli vaid väike tuluke. Öö pimedus valrjas teda maapealsete silmade eest. Ja see oli see mis talle meeldis. Tuul sasis ta lakka. Peagi sai aru Gümnastika aru kui kiiresti ja kaugele ta oli tulnud. Ta pööras ümber ,et laagrist mitte veel kaugemale minna.

Miseria kortsutas teise Miseria jutu peale kulmu. "Jah... Sul on õigus. Keegi sureb. Lähipäevil," ütles ta aeglaselt nimekaimuga nõustudes.

Ayanna väristas õlgu.
"Ja ei tea, kui palju lootust see meile annab?" küsis ta sarkasmi täis häälega.
Ta ohkas.
"Ma lähen korraks."
Ta kõndis puude vahele, teistest eemale. Ta tahtis selle masendava jutu juurest minema pääseda. Ta jalutas puude vahel ning laulis endale üht viisi, mida ta oli noorena oma emalt kuulnud. Ta püüdis mured unustada. Hetkel oli neil vaja ainult lootust. Ning puulatvade vahelt tähti vaadates, oma kauni häälega lauldes ning metsa, oma sünnikodu vahel jalutades tundis ta, kuidas see tõuseb taas.