Ardamirieli rollimäng!

Gümnastika voltis vaevaga tiivad kokku. Ta märkas kuidas Vanir kukkus. Ta galopeeris nii kiiresti kui sai Vaniri juurde. Vaevaliselt suutis ta ka Vaniri selga võtta. Ta läks teiste juurde ja ütles :"Me peame mõne varjulise koopa siin mägedes leidma. Muud moodi ei saa." Ta vaatas taevasse. Gümnastika nägi vaevaliselt paari kotkast kes olid tuulega hädas. Ta ütles neile paar sõbraliku soovitust.

Kidaia ja Fredy üritasid maanduda kuid tuuul oli tugev ja takistas neid fredy võttis kogu oma jõu kokku ja varsti prantsatasid nad kahekesi koos porri. Kidaia ajas ennast püsti ja vaatas kas Fredyga on kõik hästi Nad hakkasid teiste poole liikuma ning Kidaia vandus nagu meremees ki ta libeda pori tõttu taas käna käis: "Krt... küll niii palju siis mõnusast vihmast ja lõpuks lõpetad ikkagi ninali poris!"

"Me saame sind aidata," sõnas Ayanna. "Kui me Haldjakivi õigele kohale suudaksime saada, kaob Malibrae võim ja su ema on vaba."
Ta jätkas kurnatult:
"Kas sa nõustud siis Malibraega mitte enam kontakteeruma?"

[Kusjuures, Trunksil pole suurt valikut, kuna kui ta valetab, saab Ayanna kohe selle teada. ]

Serena langes otse maa suunas. "Miks sa nii teed?" karjus Mirdaliel, mitte hoolides sellest, et võibolla kotkas teda ei kuulegi. "Tiibadest pole enam kasu," vastas Serena. "Hetk enne maandumist voldin tiivad lahti."
"Aga enne maandu Kidaia, Ayanna, Gümnastika, Vaniri ja Miseria juurde."
"Ähh. Olgu."
Ja ta tegigi seda. Mirdalieli saapad sukeldusid porri. Tema kapuuts oli peast vajunud ja tema pikad juuksed olid läbimärjad. Kuulnud Gümnastikat, sõnas ta: "Me oleme mägedes. Siin peaks ju mõni varjuline koobas olema. Ma lähen maad uurima." Haldjas jooksis minema ja tuli mõne aja pärast tagasi. "Siin lähedal on üks suur koobas. Ma uurisin selle põhjalikult läbi. Trolle seal õnneks ei ole. Samuti pole vihmavesi sinna sisse saanud. Lähme sinna." Siis märkas Mirdaliel Vaniri. "On ta jälle vigastatud," ohkas haldjas.

Nii...Seen nöör siit läbi,veel veidi. Jess,sõlm on lahti! mõtles Myrthel. Ta libistas end vaikselt köite vahelt läbi ja hiilis lõkke poole. Üks orkidest liigutas end,ja Myrthel tardus paigale. Kuid ork magas rahulikult edasi. Myrthel hiilis lõkke juurde,võttis ühe orki tühja kotti ja toppis sinna vedelema jäetud noa,oma väikse moonakotikese,mille orkid talt ära olid võtnud ja ühe lõkkeääres küpseva leiva. Seejärel pistis ta kiiresti ida poole jooksu.

[Kuulge, need ei ole teravad pulgad, vaid orkid!]

[Ma arvan, et see oli tal kogemata. Ainult ühes kohas oli k.]

[Oli jah,näpukas. Muutsin ära.]
Myrthel jooksis ja jooksis,umbes pool tundi,seejärel vajus ta väsinult puu äärde istuma. Ta tõmbas kotist välja leiapätsi ja hammustas sealt tüki. Seejärel võttis ta veeplasku ja jõi mitu sõõmu vett. Siis keeras ta ennast kerra ja uinus koheselt.

Kidaia üritas veidi oma rüüd puhastada kuid sellest polnud suurt abi. Märgates Vaniri teadvusetult küsis ta: @Kas ta üritas läbi õhu sukelduda?"

Gümnastika noogutas Mirdalielile. Nad hakkasid minema koopa poole. Kui nad olid koopasse jõudnud heitis Gümnastika ettevaatlikult pikali ja Vanir libises vaikselt maha. Gümnastika tõusis aga uuesti püsti. Ta raputas ennast kõvasti. Suurem osa veest tuli maha. Kuid poriseks jäi ta ikka.

Mirdaliel oli väga vihane. "Kuidas see inimene oskab küll ühel päeval end nii palju kordi surmaohtu seada?" Kui nad koopasse olid jõudnud, võttis Mirdaliel enda kompsust ühe teki, pani selle koopaseina juurde ja tõstis Vaniri võlujõuga sinna peale. Kui see tehtud, tegi haldjas lõkkeaseme ja loitsis sinna õrnalt kumava helerohelise tule.

Gümnastika vastas Mirdalielile: "Osadel on lihtsalt selline anne." Gümnastika vaatas koopasuu poole. Osad olid kka veel õhus. "Ma valvan täna ööse." tegi ta ettepaneku.

Mirdaliel nõustus. "Aga teeme kordamööda. Ma olen peale sind."

Gümnastika noogutas ja vaatas ikka veel koopasuu poole.

[Sa muudkui noogutad.]

Mirdaliel toetus istuma ühe koopaseina najale ja ampsas vaikides tüki ühest mahlasest puuviljast.

Dandy oli väga lõbus tüdruk ja sellepärast ta Elizale meeldiski. Ka hetkel itsitas Dandy pisut. Eliza küsis Dandylt sosinal: "Pssss, mis sulle nalja teeb? Pole viisakas niimoodi teiste ees itsitada." "Hahhhaa, ma ei suuda naeru pidada. Asi on selles, et alles sa olid kadunud ja nüüd on meil juba nii lõbus." "Ok, aga ära mulle palun häbi tee." Eliza punastas kuna ka tema oli pisut häbelik. Miski ajas ka Elizat naerma. Ta itsitas vaikselt ja ei suutnud naeru pidada. Kaks psishaldjat naersid õrinal. Lõpuks küsis Eliza Lilianalt ka midagi arukat: "Hmm, Liliana kas sa oskad meile öelda kuhu poole jääb Mabjerimets. Asi on lihtsalt selles, et me oleme eksinud ja kuna on pime siis me tahaksime omale võimalikult ruttu peavarju leida." "Eliza ütle meie uuele sõbrale ometi välja, et sa tahad temalt peavarju paluda." "Dandy, ära ole ebaviisakas." ELizal oli Dandy pärast juba häbi, aga ta teadis, et Dandy tahab ainult head.

[Mida muud siis?]

[Võiksid näiteks jah öelda.]

[Okeii...Järgmine kord kirjutan... Ooota... Millal ma viimati noogutasin?]

Cal maandus nüüd samuti. '' Mina võin ka valvata.'' ütles ta tõsiselt.

Miseria vaatas kuidas Vanir maha kukkus ja teadvuse kaotas ning kuidas Gümnastika oli ta oma selga võtnud. ,,Parem on kohe minna!Vihm läheb koguaeg hullemaks ja varsti on väga pime!" ütles ta soovitavalt ning õhkas raskelt, kui pegasusele järele rühkis, käsi vihma eest varjuks.
Kui ta koopasse jõudis, ohkas ta kergendunult ja toetus hingeldades vastu seina. ,,Mis temaga on?" küsis ta lõpuks Gümnastika poole pöördudes.

[Viimati noogutasid: Gümnastika noogutas ja vaatas ikka veel koopasuu poole.
Ja enne seda posti oli sul: Gümnastika noogutas Mirdalielile.]

[Okeii...]

Gümnastika vaatas Calareny poole ja ütles: "Pole vaja. Hommikuni on vaid kolm, neli tundi. Parem magage. Hommikuks on loodetavasti torm möödas." Miseriale vastas aga: "Teadvuse kaotus. Ta hingab. Võib olla mõni luu või ribi. Aga ma pole ravitseja nii ,et ei oska sulle öelda."

Miseria vaatas gümnastikat ja astus vaikselt Vaniri juurde. Hundikutsika võttis ta enda küljetaskust välja ja asetas ta maha, et too ei segaks. Kutsikas läks omakorda aga Pegasust nuusutama ja lehvitas samal ajal rõõmsalt saba. ,,Arvata on, et võluväe abiga saaks ta terveks..Kuid ma ei usu, et saan üksinda sellega hakkama.." lausus ta kummardudes teadvusetu Vaniri kohale.

Miseria, kes oli teistega kaasa läinud, kükitas murelikult Vaniri kõrvale. Ta libistas käega üle inimese rindkere ning ütles kulmu kortsutades: "Paar ribi on murdunud."

Miseria vaatas enda nimekaaslasele otsa ja kummardus samuti. Tumehaldjas ja tavaline haldjas, irooniline. Miseria õhkas raskelt ning võttis paunast paar väikest kotikest, kus olid mõned lehed ja siis pudeli, mis oli meisterdatud puust, kuid väga vastupidav . ,,Me peaksime kiiresti tegutsema..Ta võib iga hetk ärgata .." pomises ta, tõmmates ühe taldriku ja nuia moodi asjad kotist ja tõmbas välja ka väikesed lehed ning asus nuiaga neid muljuma. Sellest pidi igatahes saama valmis jook, mis oleks võinud Vaniri luud natukenegi kokku kasvatada, kuid valu see eriti ära ei võtnud.

Gümnastika märkas hundi kutsikat oma jalge juures. Ta pani pea alla ja lasi kutsikal end nuusutada. Ta hingas kiiresti sisse ja puristas siis välja. "Sa oled päris nunnu, pean tunnistama." ütles Gümnastika kutsikale. Hundikutsu oli ilmselt aru saanud kuna ta hakkas saba veel kiirest liputama. Siis vaatas ta Vaniri poole: "Ribid? Vaeseke. Ärgates hakkab ta verd köhima."

Miseria tõstis väsinud pilgu Gümnastikale ja hingas sügavalt sisse. ,,Ma ei saa sellega midagi parata..." pomises ta kurvalt, kuna oli väga kahju, kui keegi nii kannatama peab. Avanud lõpuks pudeli, kallas kuldset vedelikku kaussi ja segas nuiaga ära. Olgugi, et lehed olid rohelised ja vesi kuldne, siis vedelik võttis hõbedase värvuse. ,,Saab keegi ta pead hoida?Ta peab selle ära jooma!" ütles ta valjusti kui ravimit silmitses.

Niipea, kui nad koopasse jõudsid, läks Ayanna sisse ja sättis end ühte taganurka istuma. Ta oli juba üsna väsinud ja ei saanud sinna midagi parata, et teised võisid talle imelikult vaadata, kui tema ei aita, vaid istub nurgas. Ta enne pidi Trunksiga asjad lõpuni rääkima.

[Millal see Xboy tuleb?]

(Jälle õpisin mattast kahte lehte neli tundi!? )


Meriliin tuli raamat käes välja."Mis?Leitsid uue kristalli liigi vä?"
ütles ta õhinal. "Ei! Kuule sa loed liiga palju!"Hüüdis Liliana.
"Vaata kes siin on!"Ta saatis vabandava pilgu uute poole.
Meriliin vaatas pikse suurte silmadega .
"M-ma loen edasi" ütles ta ja läks tuppa. "Ta on täna nii imelik."ütles Liliana.

Trunks ütles Ayannale"Okei ma olen teiega ja enam ei teeni Malibraed." Trunks ütles Malibraele mõtetes"Me keerasime otsa ringi kuna üks haldjas sai ühe teise kotka käest rängalt vigastada."Ta lootis et Malibrae ei saa tõele jälile.

Hm, kus ma nüüd olengi? Oleks võinud sellelt tüübilt küsida, kus me oleme, mõtles Galeran pahaselt. Põõsastest kostus sahinat. Galeran pöördus välgukiirusel ümber ja haaras mõõgast kinni.

Ayanna ohkas.
"Ära sa sellest teistele, palun räägi? Ma kaitsen sind nende ees ja ei räägi neile sellest," sõnas ta ettevaatlikult lõpetuseks.
Kuigi seda polnud läbi näha, oli ta õnnelik.

Minestunud Vanir mõtles kõigest, mis oli ilus. Cloudhawenist, oma kodust, Ayannast.... Siis Vanir tundis, et tema sees on midagi valesti. Siis ta sai aru, et tal on ribid katki. Ta ei tahtnud ega julgenud veel minestusest ärgata, kuna see siin oli nii ilus, kuid ta pidi. Ja ta ärkaski, kuid ta tundis kohe teravat valu, ning ta ei suutnud enam elada. Temaga polnud ennem midagi nii hullu juhtunud. Vanir proovis uuesti ja avas silmad, kuid kohe tuli läbi tema kokkusurutud huulte karjatus. Siis tuli köhahoog ja ta köhis imelikul kombel verd, kuid Vanir ise seda eriti tähele ei pannudki. Tema tundis ainult valu...

Läbi justkui uduloori märkas Ayanna, et Vanir oli valudes ja köhis verd. See pilt pani haldja keskendumisvõime proovile. Pähe tungisid vägisi kurvad mõtted. Ta oleks tahtnud kõik mured Trunksiga unustada ja poisile appi minna, kuid hoidis end tagasi. Ei. Ta ootas värisedes Trunksi vastust.

Vanir köhis verd. Mirdaliel pani seda tähele ja oli hetke pärast tema juures. Kaks Miseriat olid ka seal. Nähes teise haldja käes hõbedast vedelikku, noogutas heakskiitvalt. "See peaks aitama." Mirdaliel pühkis vere ära, mis Vanir välja köhinud oli. Enne seda kallas ta Vanirile ühe teise vedeliku suhu. "See peatab köhimise."

Kidaia vaatas rahulikult pealt kuidas Vaniri ravitseti ja läks istus siis ühte nurka koopas. "See võiks talle selgeks teha, et pole mõtet lõpetada igat tegevust teadvusetult, nagu uinuv kaunitar." lausus ta.

Miseria vaatas Vaniri, kes ärkvele tuli. Olgugi, et ee tegi vist paranemise raskeks, asetas ta kausi noormehe suu kohale ja kallutas seda ettevaatlikult , nii et ravim läheks talle suhu. ,,See pole just kõige parema maitsega, aga see ravib su ribid terveks," ütles ta Vanirile otsa vaadates, ise samal ajal hoides teise käega Vaniri pead, et see ikka kenasti üleval hoiaks.

Eliza haaras Dandylt käest kinni ja sosistas talle: "Dandy, kuidas me peaksime temalt seda küsima?" "Mida? Kas sa mõtled seda ööbimise värki? Ega ma võin ise ka küsida." Enne kui Eliza jõudis piiksugi rohkem öelda lasi Dandy ta käest lahti ja läks Lilianalt küsima. "Kas tema on Meriliin. Kas ta üldse pani meid tähele? Igastahes, kas sa tead kuhu poole jääb Mebjari mets. Me tahaksime sinna poole liikuma hakata ja siis omale ööbimiskohta otsima minna. Palun aita meid," anus Dandy. Tüdruk tegi omale paluva näo pähe ja see tavaliselt alati mõjus.

Nümfid olid tegutsenud nagu teisedki. Lennanud kotkaste peal, maandunud, ning olid näinud teisi minemas kuhugi, kuid vihm oli liiga tugev, ning tekkitas udu moodi vastiku külm, ragiseva, ning mitte selge kihi. Nad olid nâinud vaid teiste varju, ning proovinud nendele järgi kiirustada, kuid nad olid kadunud liiga kiiresti. Nümfid olid nüüd kuskil, kuskil kohas, kus nad polnud varem olnud. Öö oli kohal, ning pimedus täiendas veel ragisevat valusat vihma, nümfid olid märjad. Gabriella ei olnud piisavalt tugev, ning puhkes nuttma, järgnedes aeglaselt Goldreinele, kes oli tema käest haaranud, et nad ei kaoks. See aeglustas Goldreine kiirust. Pimeduses naeris kellegi ragisev hääl. Gabriella ei kuulnud seda, ta oli nuttmisesse keskendunud, kuid Goldreine kuulis seda, tema lâbi märg heleda nahaline nägu uuris ümbrust, kuid sellest polnud mõttet, näha polnud muud kui vihma, udu ning surmavat tühjust. Varsti nägi Goldreine marssivaid olendeid, nümfil polnud vaja mõelda, need olid orkid. Kuid nendel olevustel oli erinev kuju, nad olid kergemad, kiiremad, ning kindlasti ka nõrgemad kui orkid. Nad peatusid peagu Nümfide ees. "Kes siin on? " lausus üks olevus. "Kaks nümfi. " ütles Goldreine, ta teadis, et nende lõpp on kohal, ja teadis, et valetamine oleks olnud idiootne tegevus. "Nümfid?" sosistasid mõned hääled. "Jah. Nümfid. Me oleme läinud ühte portaali vist, me just mõni hetk tagasi olime metsas ja nüüd pole puid. " Ta teadis, et sel hetkel ta ei valetanud, nad olid ju olnud mõni hetk tagasi metsas! "Oh neid on tuhandeid siin! Palju ja palju!" Goldreine ei öelnud midagi. "Aga kes
teie olete? " "Me ei saa teid usaldad. " Laususid siis tuhanded hääled. "Kus me siis oleme?" ning siis tegi ta oma elu kõige suurema vea : "Ega me pole teise portaali võtnud?"

Mirdaliel naeratas nukralt ja märkis kuivalt: "Tal on valuvaigistit vaja." Haldjas tõmbas enda paunast välja ühe pudelikese ja asetas käe sinna kohale. Mirdaliel talletas sinna energiat. "Võta. See peaks valu ära võtma ja energiat andma," ütles ta Vanirile, kui teine haldjas oli lõpetanud. "Kust sa ravitsemist õppisid?" küsis ta samal ajal Miserialt. Mitte tumehaldjalt, vaid tavaliselt haldjalt. "Ribide kokkukasvatamine pole just kerge."

Miseria vaatas Mirdalielile otsa ja naeratas. ,,See on iidne viis, Mirdaliel. Seda ei saa just igalt poolt õppida ja mul olid eraldi õppetunnid, kuna kõik teadsid, et ma kavatsen hakata ränduriks. Haldjad on lahked.." lausus ta unelevalt naeratades ja ta silme ette tekkis ta ema kuju, kes talle lahkelt naeratas ja lehvitas. Vaadanud korraks veel Vanirile otsa, asetas ta oma asjad pauna tagasi ja sulges pudeli kenasti , et vedelikku niisama raisku ei läheks.

Mirdaliel sõnas mõtlikult: "Mina õppisin mõnesaja aasta eest ühe võluri käest. Võlukunst on selle ajaga palju muutunud." Haldjas muutus ebalevaks ja raputas enda juukseid. Ta istus enda loitsitud rohelise tule juurde.

Miseria vaatas Mirdalieli korraks ja noogutas. ,,Vana sa siis praegu oled?" küsis ta pisut imestunult, kuna kuulis, et Mirdaliel oli õppinud mõnesaja aasta eest.

"Kahekümneselt oskasin teooriat," selgitas Mirdaliel. "Viiekümneselt sattusin kokku ühe võluriga, kes õpetas mind põhjalikumalt. Nüüd on sellest möödas ligi üheksasada aastat." Haldja silmad vahtisid unelevalt tulle.

Miseria suu vajus lahti. ,,Ausalt öeldes poleks ma oodanud, et sa nii vana oled!" ütles ta ausalt välja, hääles imestuse noot ikka väga palju kajamas. Naeratanud lõpuks, ei osanud ta enam muud midagi öelda vaid viis pilgu Vanirile. ,,Kuidas sa end nüüd tunned?" küsis ta, kuna nüüd peaksid ribikondid terved olema.

Mirdaliel turtsatas, nii et oleks äärepealt õhku hüpanud. Püüdes kõigest väest tõsist nägu teha, ütles ta poolnaerdes: "Aeg haldjate välimust üldiselt eriti ei mõjuta. Aga tarkust mõjutab see..." Mirdaliel ei suutnud enam rääkida ja pahvatas naerma.

Miseria kergitas Mirdalieli öeldu peale kulmi:,,No ma olen ka haldjas, aga ma pole sinuvanuseid kohanud!" lausus ta rahulikult toonil ja vangutas pead. Ta ei saanud aru, miks Mirdaliel naerma oli hakanud.

Vanir oli ärkvel, ning tal olid ikka veel valud, kuid talutavad. Miseriale vastas ta nõrgalt "Mul on päris hea olla. Aitäh teile" öeldes viimase lause kõigile, kes teda aidanud olid. Vanir üritas püsti tõusta, kuid ta kukkus esimese katse peale maha. Sama juhtus ka teisel katsel. Nii jäigi Vanir lamama.

Miseria vaatas Vaniri ja vangutas taaskord pead:,,Sa ei tohi püsti tõusta, Vanir," ütles ta kaastundliku häälega, kuna teadis, mis tunne on siis, kui ei saa püsti tõusta ega isegi normaalselt istuda. ,,Sa peaksid mõned tunnid ootama..Vihm ei lähe ka veel niipea üle.." lausus ta , vaadates koopasuu poole. Oli näha, kuidas paduvihm sadas nagu oavarrest ega tahtnud lõppeda.