Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

Freia irvitas. Ega ma nii rumal ka pole! mõtles ta ja pöördus ise ka Nümfimetsa poole. Talle saabus sõnum ja ta irvitas ikka. Shreker oli sealsamas, valmis teist kinni püüdma. Freia saatis vastusõnumi ja kiirendas tempot.

Breitha avastas ennast öö keskel. Ta ei olnud väsinud ja ratsutas edasi. Lootes, et orkid teda ei märka. Ta laulis vaikselt seda sama ööbiku laulu mida ta ennem laulis.

Teine hunt jooksis järele ja oli tema pettuse avastanud. Ning Tarnalion tundis, et ees ootab ka keegi. Ma olen lõksus! Ainus võimalus on rannikule minna, kuid ka seal võib keegi olla. Kas põgenen Equusi metsa? Või proovin võluda? Ma ei teagi, kas mul võlujõud alles on. Igatahes proovida võib. Ta kaotas teise hundi silmist ning otsi kohta peitupugemiseks.

Freia kirirstas hambaid ja hakkas hunti otsima. Shrker tuli. Ja ta oli vihane.
"Ma ju ütlesin, ole ettevaatlik ja ära hammusta!" haugatas ta. Freia niutsatas. Ta mõistus hakkas järsku selginema. Ta tajus, et on needuse all. Ning otsustas kaasa mängida.
"Vabandust. Ma otsin ta üles."

Lõpuks leidis Mirdaliel koha ühe mahalangenud puu all. Kas ta leiab mu üles? mõtles ta hirmuga. Õnneks oli tal toidupaun alles ja ta võttis sealt natuke leiba ja kuivatatud õunu.

Freia nuuskis ringi, kuid mitte tõeliselt. Ta teadis, kus teine hunt on, aga ei läinud sinnapoole. Ta pöördus hoopis põhja poole, näidates Shrekerile, et too teine on sinnapoole läinud.

Brietha otsustas, et ta liigub nümfimetsa poole. Ta vaatas kaarti ja tegi suuna kindlaks. Hakkates sinnapoole ratsutama lauldes ikka ööbiku laulu.

Teine hunt läks põhja suunas. Nüüd on minu võimalus! mõtles Mirdaliel ja hakkas Marnyiasse jooksma. Ta pidi võimalikult suure edumaa saama, muidu on temaga lõpp.

Freia ümises laulu ja mõtles Ayannast ja Briethast. Ta tahtis, et sõbrad oskaksid needuse maha võtta. Freia suunas Shrekerit natuke rohkem loodesse.

(Okei siis.)

Ayanna vaatas tähistaevasse. Tähed särasid ja välkusid väga kaunilt. Neid silmitsedes jäi noor haldjas magama.
Kesköö paiku ärkas ta, kuuldes jooksusamme. Ta tõusis ruttu üles ja äratas Gümnastika: "Keegi on siin! Keegi jookseb. See tundub kahtlane. Lähme!" Haldjas pistis teki kotti ja tõusis püsti.

Freia otsusatas ikka kaasa mängida ja kihutas teistest ees, et tumnehaldjas ja orkid talle järgneksid. Ta jooksis, tundes sellest rõõmu. Ta sinine karv läikis kuuvalguses tuhandes erinevas sinises toonis.

(Ma ootan Hermionet.)

Mirdaliel ei teadnud, kui kaua ta oli jooksnud. Ta lootis, et varsti jõuab jõe äärde. Hunt heitis ühe suure tamme alla pikali ja vaatas tähti ja kuud. Mõne aja pärast pole ma enam hunt, mõtles ta rahulolevalt.

(Muide nädal aega on täiskuu. Muide ma loodan et Enix mind välja ei viska aga ma luban et ma rohkem nii lühikesi ei tee.)

Freia nukrutses, kui tõstis pea püsti ja juhtis kampa mere poole.

(Noh, sa saaksid ju natuke rohkem kirjutada küll. Kustkaudu sa mere poole läksid jne. Ja täiskuu on minumeelest ainult üks või äärmisel juhul kaks ööd.)

(Oh jah okei. Paneme kaks ööd.)

Mirdaliel ärkas ülesse. Oli ikka veel öö, kuid ta oli nüüd puhanud. Hunt ulgus kuu poole ja hakkas jõe poole kõndima. Ma vist ujun kõige kitsamast kohast üle, mõtiskles ta.

(Ja oledki libahunt?)

Ayanna kuulatas. Sammud olid lähemale jõudnud. Ta ütles pisut närviliselt Gümnastikale: "Kiirustame!"

(Jah, Freia hammustas mind)

(Ma ei oska enam...)

(Vabandust, käisin Chicoga rullitamas.)

Gümnastika ajas ennast jälle madalamasse asendisse ootas kuni haldjas selga ronib. See järel ajas ta ennast püsti, tegi paar elavat sammu, siis paar traavisammu ja see järel alustas galoppi. Puud olid nii tihedad et ei saanud õhku tõusta. Ta pööras tagasi lagendikule ja tõusis õhku.

(Muutsin ja tegin veidi pikemaks.)

(Enix võib su välja viasta talle ei meldi lühikesed. Minu ka.)

(Mida ma peaksin siis kirjutama? Tal on ju lihtne. Tema mängib nende tegelastega millega keegi teine ei mängi ja mis on tema nümfi ümber on. Mina ei saa Marie tegelasega mängida. Las viskab siis välja kui see talle nii oluline on.)

(Jah. Mina mängisin HJG-ga, kuid nüüd pean ise midagi mõtlema.)

Brietha jõudis jõe äärde. Ta nägi ühte hunti. Ta kahtles kas see on hunt, sest ta oli libahundi moodi. Brietha ronis puu otsa ja ootas kuni päike tõuseb. Päike hakkas tõusma ja Briteha piilus kas libahunt on nüüd inimeseks muutunud.

Vanir jälitas ikka veel orke. Orkide juht oli kole ja suur. Haldjad, keda orkid kandsid olid jällegi väga ilusad. haldjate vanust polnud võimalik öelda. Orkid jäid järsku seisma ja vaatasid ringi. äkki ilmus sinna orkide ette üks tumehaldjas ja hakkas nendega rääkima. Vanir ei saanud sõnadest eriti aru. Siis tumehaldjas kadus ja orkid hakkasid uuesti ja kiiremini liikuma. Vanir järgnes neile, oodates ööd, sest siis ta saaks haldjad päästa.

Grape nägi metsa vahen orke. Ta hiilis vaikselt nendest kaugemale ja siis pistis jooksu. Ta jooksis kiiresti, Equusi metsast välja ning kuhugi teise metsa mis oli olnud suhteliselt lähedal. Ta oli päris väsinud ja ta heitis puhkama ühe puu alla. Enne kui ta silmad sulges nägi ta puude vahel lõkke tulukest.

Mida nüüd teha?mõtles Myrthel.Kodus võib olla orke,aga samas kuhugi mujale ka minna pole!Myrthel hakkas kodu poole sammuma endal peas keerlemas mõtted.Miks nüüd äkki orgid siin,Mebjaris on?Kas teised haldjad on ohus?Kas see on seotus Silviani Haldjakiviga?Myrthel oleks soovinud,et keegigi tema juures oleks,aga haldjate ega muude rasside seas ei olnud tal ühtegi sõpra.Ta teadis küll paljusid nime- ja nägupidi,aga kellegagi sõbrunenud ta polnud...

(Oeh, ma tahaks et Marie juba tuleks.)

(Noh, siin ma olen. Ja Mutsu, Marynia mets ei ole Equusi metsale lähedal, ei suhteliselt ega mittesuhteliselt. Ja Mebjari mets ka mitte. Ja libahunt, põgene nende käest, tule ja tee midagi.)

Ayanna hüppas Gümnastika selga, kui too lendu tõusis. Tee peal ta sättis koti selga, pani vibule noole peale ja tõmbas selle igaks juhuks vinna. Ta sihtis nende endise laagrikoha poole. Varsti sammus puude vahelt välja väike salk orke. Ta pinguldas vibu ja lasi. Üks orkidest langes, kuid musta lendratsut tumedas taevas nad ei näinud. Ayanna küsis seejärel Gümnastikalt: "Kas läheme siis Imantosse?"

(Ma tahaksin Hermione Jane Grangerit aidata, aga ta ei vasta)

(Noh, mina ka ootan Hermionet. See'p see häda ongi, aga pole midagi teha. Ega keegi ei saa kogu aeg arvutis olla.

( Oih jah. Oletame, et see oli mingi võsa. Mul ei tule mõtteid ka hetkel eriti.)

Grape avas uuesti silmad, kuna ta oli kuulnud orkide hääli. See tuluke oligi orkide tuli. Grape tõusis püsti ja jooksis edasi.

(Täpselt . Muuseas kas ma tohin osata libahunte ravida tavalisteks inimesteks või see on võimatu)

(Ma arvan, et võimatu.)

(Ma arvan ka. Aga see on natuke ebaaus minu meelest, et HJG kohe libahundiks sai Äkki teeme nii, et vahetult pärast hammustust saab?)

Myrthel kõmpis kodu poole endal muremõtted peas.Ta oli juba kodu lähedal kui kuulis kaugemal orkide hääli.Ta seisatas ja tegi kindlaks,et hääled tulevad idast,kus on tema kodugi.Ta hakkas kiirel jooksul jooksma teist teed pidi metsast välja.Õnneks orkid teda ei märganud ja 20 minuti pärast oli ta metsast väljas ühel lagendikul.Ta istus kurvalt kivile ja mõtles:Mida nüüd teha?Koju minna ei saa,kedagi pole appi tulemas ka loota!Lõpuks otsustas ta,et kuna hakkas pimenema,siis ehitab ta endale onni ja jääb sinna ööseks...

(Okei ma päästan ta)

Vanir vaatas ringi. Orkid möirgasid ja kaugenesid. Kuid siis nad peatusid ja jäid metsa alla puhkama. Vanir ootas, kuni nad olid magama läinud. Taevast kostus mingit imelikku vihinat, kuid Vanir ei pööranud sellele tähelepanu.

Nool vuhises alla ja tabas orki. Gümnastika võpatas. Ta polnud harjunud et keegi ta seljas on ja noole laseb. Ta tegi kiire pöörde Imanto poole ja vastas:"Jah, aga soovitan lakkast kinni hoida. Mul pole varem keegi seljas istunud ja ma võin järske pöördeid teha." Seejärel kiirendas ta ennast veidi ja lendas põhja poole.

Ayanna vastas: "Jah, ma olen ettevaatlik," kuid ei hoidnud kinni. Tal oli väga hea tasakaal. Ta tõmbas veel kord vibu vinna ja lasi jälle ühele orkile pihta. Siis ta pani vibu ära, et nooli säästa, ja sättis end paremini istuma. "Ee... Gümnastika?" küsis ta. "Mis sa arvad, mida me Imantos siis peale hakkame? Malibraest me jagu ei saa niikuinii."

Vaniri meelest jäid kõik orkid magama, ainult paar tükki pidasid valvet. Vanir otsustas neid rünnata. Ta tõmbas oma erkrohelise teraga mõõga tupest ja uuris ümbrust.

Apple jooksis võsast välja mingisugusele lagendikule. Ta nägi seal haldjat kes ehitas endale onni. Apple lähenes temale vaikselt.

Vanir võttis julguse kokku ja ründas orkisalka. Neid orke oli kümneid. Vanir jooksis edasi ja lõi esimesel orkil, kes valvas pea maha. Siis tappis ta oma heade oskustega ka veel viis järgmist orki. Vanir vaatas ringi ja nägi, et teised orkid on ärganud. Ta mõõk käis vihinal õhus ja tappis orke, kuid neid oli ikkagi liiga palju, aga Vanir võitles ikka edasi. Tema mõõk oli tumeda orkiverega kaetud ja orke oli poole vähem, kuid üks ork, hiilides talle arglikult selja taha lõi talle mõõga õlga. Vanir karjatas valust, kuid ta suutis selle orki tappa, kes teda haavas. Vanir taandus.

(Las see olla seesama orkisalk.)

Ayanna nägi, kuidas üks mees ründas salka orke ja sai haavata. Ta otsustas hetke jooksul appi minna. "Gümnastika! Pööra tagasi!" hüüdis ta mõtetes ja võttis vibu kätte. ta pani noole nöörile, pinguldas ja lasi noole lendu. Üks ork langes. Ta lasi kümmekond noolt ja peaaegu kõik tabasid. Varsti olid kõik orkid langenud.

Gümnastika pööras välk kiirelt ümber. Ta märkas langenud orki salka ja haavatud inimest. Ta teadis et Ayanna tahtis appi minna. Ta lendas veel natuke, tegi järsu liigutuse ja sööstis alla. Ta maandus natuke enne puude vahele ja galoppeeris inimese juurde. see järel peatus ja lasi ayannal sejast maha tulla.

(See mida üleval räägite on üks põhjustest, aga võiksite ikka kirjeldada mida teete, ausalt noh... Mina ei saa siin midagi välja visata, ma olen sellega ka Enawen ja mitte Enix )

Gabriella vaatas hunte. Ta karjus rõõmust, kui nägi et orgid on surm väsinud, ja ei suuda enam huntide rünnakule vastu panna. "Sööge, teie maiuspala." Ja hundid söid. Ainult Gabriella hunt ei söönud. "Sa vajad peenemat toitu, jah? Nii, otsin sulle linnukese. Näe vaata, siin, üks surnud. Söö! " Ta naerisnatukene, ja läks vaatama mis Orkid endaga kandsid. "Ah need siis Orpid. "

(Muu seas, ühes rollikas mängin ma teise inimesega, ja ta kirjutab päris palju isegi kui ta minuga räägib.)

Ayanna hüppas kergelt Gümnastika seljast maha ja läks tolle inimese juurde. Ta küsis pisut kohmetult: "Kas sinuga on kõik korras? Ee... mis su nimi on?"

Gümnastika jälgis neid pinksalt ja vahepeal heitis pilgu ümbrusesse kus ei tundunud orke ega tumehaldjaid olevat. See järel otsustas et inimene on ohutu ja sõi muru.

"Tere ja muide aitäh, ma poleks kaua vastu pidanud" ütles Vanir. "Minu nimi on Vanir, Ardamirieli kuninga Magnaliqua poeg" kostis Vanir vaikselt, sest ta õlg tegi talle valu. "Pegasus ja haldjas, mis teie nimed on?" küsis Vanir, ning kukkus maha.