Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

(Olgu.)

Keegi hüüdis: Tule välja või ma lasen!
Mirdaliel mõtles mida teha. Lõpuks ta otsustas, et läheb. Kes sa oled ja mida sa minust tahad? küsis Tarnalion. Ta kordas seda igaks juhuks ka inimeste keeles.

Freia silmitses tüdrukut.
"Ma tahan, et sa kaasa tuleksid. Keegi tahab sind näha." vastas ta. Freia sihtis ikka tüdrukut.
"Kas tuled niisama või lasen sind viia?"

Miks ma peaksin tulema? küsis Mirdaliel kahtlustavalt. Kes mind näha tahab? Ahjaa, kui sa peaksid laskma, siis võta teadmiseks, et see ei õnnestu.

"Peaksid tulema. Muidu võib sul v ä g a kehvasti minna. Ma ei tahagi sind vibuga lasta, aga kui sa niisama ei taha tulla, siis ma võin sulle mõne "kandja" ka kutsuda." vastas Freia. Ta tõmbas vibu veidi rohkem pingule ja ohkas.
"Kas tuled?"

(Mis see kollane veel on? Sellise värviga keelt ei ole. Olin täna terve päeva linnas, väga kahju.)

Ayanna jooksis edasi. Orkid olid endiselt ta kannul ja aeg-ajalt lendas kuskil mõni nool. Ta ei olnud veel väsinud, aga kartis seda. Orkid on väga vastupidavad. Ayanna nägi järsku midagi musta taevas vilksatamas. Hetkega sai ta aru, et tegu on lendratsuga (mulle meeldib pegasusi nii kutsuda). Lendratsu? Mida ta siin teeb?

(Kogemata läks. Muutsin ära.)

(Ma kah tagasi.)

Grape heitis puu alla pikali. Ta oli väga väsinud. Paari sentimeetri kaugusel Grape'i suust oli ilus võilillepuhmas. Grape ei viitsinud ennast liigutada ja ta vahtis õnnetult seda võilillepuhmast.

Olgu, ma tulen. Aga ainult siis, kui sa ütled, kes mind näha tahab, ütles Mirdaliel. Naine veel ei vastanud. Tarnalion üritas samal ajal Grape'iga ühendust saada. Grape, kas sa kuuled mind? hüüdis ta mõtetes.

Breitha mõtles, et läheb seda kohta avastama. Igaksjuhuks ta võttis ta kaasa kõik enda asjad ja hobuse. Ta ratsutas mööda metsa otsides mõnda elusolendit.

Gümnastika oli üleval taevas ja vaatas alla. Orgid! Ta nägi all jooksvat haldjat ja orke ta kannul. Esimene mõte mis talle pähe tuli minna haldjale appi. Ta pööras otse joones ümber ja maandus otse haldja ette. Gümnastika ajas ennast piisavalt madalale et haldjas talle selga saaks istuda ja hüüdis mõtetes "Roni selga!"

Myrthel jalutas metsas.Ta meel oli rõõmus,kuna oli ilus suvepäev ja linnud laulsid ta ümber.Äkitselt kuulis ta vaikset praksatust kuskil lähedal.Ta seisatas ja kuna ta enam mindagi ei kuulnud suundus ta metsa sees olevasse peidupaika-põõsasse mis oli kasvanud sõõrikujuliselt,aga ülemine osa oli "katusena" peale kasvanud,õnneks olid põõsa lehed suured ja laiad nii,et sealt sisse ei näinud,välja aga nägi-äkitselt kuulis ta enda kõrval uut praksatust.

Naine ikka ei vastanud. Mirdaliel küsis uuesti: "Kes mind tahab?" Naise silmad olid tuhmid, neis polnud üldse läiget.

(Mhh Nüüd pole Mariet siin. ilma temata ei saa ma jätkata!!!)

Brietha hakkas laulma. Ta laulis seda nii:
"Ma laksutan nagu ööbik,
aga alles siis kui on öö pikk.
Mida lühemaks jääb öö,
seda lühemaks minu töö

Ma armastan laulda,
järve kaldal.
Ainult üksinda
mitte teistega.

Täna kuupaistel laulan ma,
just sinust laulan ma.
Ma näen, et päike tõuseb,
ja minu laul lõppeb.

Brietha arvates oli see laul imelik, aga ta muud laulu ei teadnud.

(Saunas käisin. Meil ju kodus saun. Ja kõigile: mitte orgid, vaid orkid. Orgid on pikad teravad pulgad )

Ayanna vaatas imestusega lendratsut, kuid ei viitnud aega. Ta hüppas kergelt pegasuse turjale ja lausus mõttes: "Aitäh!" Kust see lendratsu välja ilmus? Mida ta siin teeb? Kuna lendratsud elasid tema teada vaid Equusi metsas. Nende küsimuste asemel küsis ta: "Mis su nimi on?"

Gümnastika tõusis püsti tegi paar galoppi sammu ja tõusis õhku. "Gümnastika." vastas Gümnastika haldjale."Mis sinu nimi on?"

(Teeme nii, et Ayanna tähendab inimeste keeles ei anna?)

Ayanna kõhkles hetke, enne kui vastas. "Minu nimi on Ayanna," tutvustas haldjas end. Ta mõtles hetke, enne kui küsis: "Miks sa mulle appi tulid?"

Myrthel summutas karjatuse.Ta nägi orki,kes hakkas teda taga ajama.Myrthel pistis jooksu ja tema õnneks komistas ork puuroika otsa,Mythel lidus edasi,kuni leidis end lagendikult,kus asus tundmatu maja,mis kuulus tõenäoliselt haldjale...

"Mida ma oleks siis pidanud tegema? Vahtima kuidas sa orkide eest jooksed? Siis oleks ma sama hästi võinud otse Equusi metsa tagasi pöörduda." vastas Gümnastika Ayannale.

Kummaline naine ei vastanud ikka veel. Ah, ma lähen siis ära! mõtles Mirdaliel ja seadis sammud Marynia poole. Enne, kui ta lahkus, vaatas haldjas korraks naise poole.

( )

(Kuule, ta ei saanud ju mängida.)

Ayanna vaatas natuke pegasust. Ta nägi uhke välja. Süsimust, suurte tiibade ja kauni kehaga ratsu. Ta küsis Gümnastikalt: "Mis nüüd saab? Kuhu me läheme?"

"Ma ei tea" vastas Gümnastika. "Ma ei tunne seda kohta. Ma olen siin esimest korda. Kas sa tead kohta kus me end orkide eest varjata saaksime?"

Äkitselt tundis Myrthel,kuidas ork käe ta suule surus.Myrthel hakkas siplema,aga ork hoidis kõvasti kinni ja sidus Myrtheli käed kinni,aga ork ei märganud Myrtheli mõõka,ning kuna Myrtheli käed olid painduvad võttis ta mõõga näppude vahele ja lõi sellega orkile pähe...

"Ma arvan, et ma ei tea," vastas Ayanna. "Muidugi, nad ei saa meile õhus järgneda, seega ma arvan, et me leiame mõne orkivaba koha." Ta sättis end ratsu seljas mugavamalt istuma. Järsku tuhises tema juurde järgmine kiri. Ayanna püüdis selle jahmunult kinni ja luges:

Ayanna!

Siin jälle mina, ema. Mind viidi orkidega kaasa ja nad on ühinenud Malibraega. Me suundusime Imanto poole ja Malibrae kukutas meie Kuninga troonilt. Ta on end nüüd valitsejaks kuulutanud. Ära mingil juhul Imantosse mine. Seal on nüüd Kurjus. Ja m-

Selle koha peal oli kiri vääratanud ja edasi see ka lõppes. Äkki emalt rebiti see käest ja ta viimasel hetkel saatis selle ära. Ayanna silmi tikkusid pisarad, kui ta emale mõtles. Ta neelas need vapralt alla ja teatas Gümnastikale: "Kuningas kukutati troonilt. Mu ema, kes püüti hetk tagasi orkide poolt kinni, saatis mulle teate. Mis sa arvad, kas me saame aidata?" Sest Ayanna oli otsustanud, et ta just nimelt läheb Imantosse. Püüab oma ema päästa ja kuningaga rääkida. Äkki ta saab aidata.

"Pea kinni!"
Freia jooksis teisele järele. Ta oli saanud sõnumit Isandalt. Nüüd hakkas ta naist taga ajama.

Naine oli äkitselt teda taga ajama ei hakanud. "Pea kinni!" karjus Mirdaliel. "Miks sa ei vastanud mulle? Sa olid nagu teises kohas ja ajas!

(Ta ei saanud ju rollikasse tulla.)

Freia irvitas.
"Pole sinu asi, mida ma mõtlen või teen. Nii - kas tuled või mitte?" ütles ta.

"Ma ei tea. See oleks võimalik ainult pimedas. Aga tänaei jõua me sinna. Ja homme on täis kuu nii et see valgustab." Ta väristas ennast mõeldes samal ajal mis Equusi metsast saanud on ja jätkas: "Kõige turvalisem oleks minna kuu varjutuse ajal. Siis oleks pime ja me saaks Imantosse hiilida. Kas maandun sinna?" Gümnastika viipas peaga kohta kus ei tundunud orke ega tumehaldjaid olevat.

Ayanna vastas: "Äkki on pilves? See on ka võimalus. Sa oled ju musta värvi. Aga mida me teha saame? Muidu, mu ema on ka Imantos, ta võeti vangi. Ma püüan teda päästa." Ayanna polnud tähelegi pannud, et hakkas juba pimenema.

Läks pimedamaks. Freia niutsatas. Lõpuks ometi! Ta hakkas muunduma.

"Variant oleks ka minna uduga. Pimedas näevad meid tumehaldjad. Pilvisel ajal näeks isegi urgalid meid kui me maandume. Me peame lootma et on pilvine ja pime. See oleks kõige parem" sõnas Gümnastika samal ajal maandudes ja madalamale laskudes et Ayanna maha saaks tulla.

Ta keha kiheles ja valutas. Ta riided rebenesid ja nahk muutus siniseks. Tekkis karvkate. Ta ulgus pikalt. Ning hakkas teise naise poole liikuma.

Ayanna noogutas ega vastanud. Kui nad maandusid, hüppas haldjas Gümnastika seljast maha ja ütles: "Ma teen midagi süüa." Ta võttis kotist oma toidumoona. Ta kogus lagendiku äärest väikesi kive ja ladus need ringi, puhastades ringi sisu taimedest. Sinna ta kandis oksi ja natuke kuiva sammalt. Seejärel ta tegi tuld (mitte tikkudega, paluks tähele panna) ja varsti praksus väike lõke lõbusasti pimedas. Ayanna soojendas sellel toitu ja sõi.

Gümnastika heitis lõkke äärde lamavasse asendisse, näksis muru ja vaatas kuidas haldjas toimetas.

Kui Ayanna söönuks sai, tõusis ta ja summutas lõkke. Seejärel pani ta oma asjad kotti tagasi. Ta kraamis kotist välja teki ja heitis samuti pikali. Enne uinumist küsis ta pegasuselt: "Gümnastika? Mida me homme teeme?"

Gümnastika tõusis ja heitis haldjale lähemale pikali ning see järel vastas: "Lendame Imantosse." Siis heitis valvsa pilgu ümbrusesse, pani pea maha ja uinus.

(Ma arvan et ma lõppetan. Nii lühikesed postitused ja nii kiire edasi minek, noh aitäh... REEGLITES ON KIRJAS et te peate panema juttumärgid kui räägite. REEGLITES ON KIRJAS et te peate palju kirjutama. Mina mõtlesin välja laulu salme, ja see võttis päris kaua aega, nii et, kas mõtlete luuletust välja, või teete pikkemalt! )

Gabriella vaatas hunti. Ta mäletas, et mees oli tulnud hobuse peal. Miks mitte hundi peal ratsutada, ta oli piisavalt suus Gabriellale. "Avastama maailma... Kust ma seda tean juba? Ah, jah. Aga nümfi mets on neutraalne riik, keegi ei tohi siia tulla. Ja miks peaksin avastama maailma, las maailm tuleb ise minu juurde. " Gabriella kuulis jooksu samme. "Orpid, orpid on siin, mida mee teeme? " "Misasjad? " "Orpid, uuedtulnud soovivad vallutada. " "Kas nad hunte kardavad? " "Oota, ma lähen küsin. " See järel kadus teine nümf puude taha.

(Orpid, sest nümfid ei kuulnud sõna õigesti ^^)

Vanir kõndis Marynia metsa ja Imanto lähedal. Ta vaatas ilusaid puid, milles oli nagu võlujõud sees. See oli väga ilus. Kuid siis ta kuulis mingit häält, mis lähenes. Vanir vaatas korra ringi ja jooksis kiiresti ettevaatlikult puude taha, mis metsas kasvasid. Temast möödus orkisalk, kellel oli vangis mingid haldjad. Need suundusid Imanto poole. Vaniri käsi kiheles mõõga käepideme peal, kuid ta ei hakanud võitlema, sest ta teadis, et orke on liiga palju. Nii ta vaatas neid ja hakkas orke jälitama.

Freia lõrises ja hakkas teise poole liikuma. Ta suust pritsis sülge ja silmad hiilgasid. Ta küünised olid ründevalmis. Ta ise oli valmis ründama.

(Marie, ma tahtsingi nii. )

Naine oli muundunud. Mirdaliel taipas- See on libahunt! Mida ma nüüd siis teen? mõtles ta meeleheitlikult. Ma ei tea, kas ta suudab ennast talitseda, või pean ära jooksma. Haldjas sundis enda hääle rahulikuks ja sõnas: "Olgu, ma tulen, kui sa mind ei hammusta. "

Freia peas kumisesid sõnad imelikult. Libahundina oskas ta üsna kehvasti rääkida. Rääkimise asemel läks ta naise juurde ja hakkas toda varrukast tirima, kutsudes samal ajal meeltega Isanda teenreid.

Hunt tiris teda varrukast. Tarnalionile jõudis kohale, et ta ei saa hundina sõnadest aru. "Ära tiri mind!" ütles ta, võlus ennast lahti ja hakkas jooksma.

Freia ulgus ja tormas naisele järele. Jõudnud lähemale, ta vihastas ja lõi hambad naisele jalga, sundides toda libahundistuma. Freia itsistas ja taganes, oodates, et naine muunduks. Ta kutsus ikka Isanda teenreid. Ning Shreker vastas talle.

Libahunt oli teda hammustanud. Ma muutun! tundis ta. Talle hakkasid kiirelt kasvama karvad, nina muutus pikemaks, tuli saba ja hambad läksid teravaks. Enne kui ta arugi sai, oli temast saanud sale hunt. Ma pean põgenema ja täiskuu lõppu ootama! Endalegi üllatava kiirusega hakkas ta Marnyia poole jooksma.

Freia ulgus ja hakkas samuti metsa poole jooksma. Ta üritas teha nii, et teine libahunt jookseks kagusse, sinna, kus ta pidi olema. Tuleme. käis Freia peast läbi. Shreker oli teel. Kogu oma orkikambaga.

Gabriela ootas natuke, ja siis tuli tagasi sama nümf : "Kuule, ma ei saa nendest aru, nad rääkisid mingit imeliku keelt, see ei ole inim- ega haldjakeel. Mida me siis teeme? " "Ma toon oma hundi, siis vaatame. " Ta istus hundi selga ja proovis teda käsutada. Hunt hakkas jooksma, Gabriella andis käske, ja hunt läks suunda, kus Orgid olid. Kui Gabriella ja hunt olid peagu orgide juure, käskis ta hundil peatuda. Hunt peatus. "Ründa! " sosistas ta hundile kõrva. Hunt hiilis maas orgide poole, ja hakkas neid ründama, õnneks oli neid ainult kaks. Orgid hakkasid hunti ründama. Gabriella käskil ta kutsuda teisi. Hunt ulus kõvasti. Teisi hunte hakkas tulema. Orgid olid varsti surnud, aga nad ei tahtnud alla panna...

Teine hunt proovis teda teiselt poolt püüda. Teeks õige petteka, et nagu läheksin Marnyia metsa, tegelikult Nümfimetsa, tuli tal pähe. Ta läks puude vahelt ja pööras otsa ümber Nümfimetsa suunas. Ta ei teadnud, kas teine hunt teab, või mitte. Kui nüüd veel Nümfimetsa puude vahele peitu saaks!