Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

"Äkki läheks nüüd magama?" katkestas Tarnalion. "Haldjad saavad küll käigu pealt magada, kuid ka nemad vajavad vahetevahel korralikku und."

Freia noogutas. Ta taipas alles nüüd, et on väga unine. Endamisi mõtles: ma tean kust Sallyt leida..., ning jäis siis magama, samamoodi istudes nagu enne.

Cal jooksis hingeldades järele . ''Tere , jäin natuke hiljaks!'' Ütles ta hingeldades. Kuna ta nägi et kõik magasid puges ka tema magama.

Kidaia ärkas poole ööpealt ülesse ja vaatas ringi kõik oli nii vaikne. Ta läks teistest veidi eemale ja sõi veidi marju. Tal oli imelik tunne võibolla, et ka veidi elevil. Kuid ta ei suutnud seda mõista ta istus künkale ja vaatas päikese tõusu se oli väga ilus.

Mirdaliel ärkas Kidaia sammude peale üles. Ta jälgis, kuidas too marju sõi ning künkale läks. Ta läks vaikselt inimese järel ja ronis käbedalt puu otsa. Tarnalion jäi enda keepi silmitsema. Varruka serval olev pisike vapp tähendas, et ta on Haliri kojast. Selle kohal olevad kolm tähte aga, et ta oli sõdalane. Ma olin sama vana, kui Kidaia, mil ma esimest korda lahingusse läksin. Hoolimata minu noorusest, olin ma mõõgavõitluses osavam, kui paljud teised haldjad. Kaks aastakümnet hiljem kohtusin ma Syltaga. Tema õpetas mulle võlukunsti. Selle peale olin ma armees veelgi suurema au sees. Sain üheks haldjateväe pealikuks. Kaks sajandit tagasi oli Viimne Lahing. Malibrae sai Silvani Haldjakivi ja võitis. Päev hiljem sai Pegasuseratsanik Evanna selle temalt kätte. Malibrae oli maruvihane. Tema kantsi ümber möllasid pool aastat äikesetormid. Haldjakivi on nüüd taas kadunud. Ta vaatas ringi. Enda teadmata oli haldjas enda mõtted valjusti välja õelnud,

Lärmi peale ärkas Cal üles. ''Tere , mmis kell on? '' Ta võttis kella kätte . See näitas pool 6 öösel. ''Ah , jään uuesti magama.'' ütles Cal ja vajus uuesti unne.

[Hm. Natuke imelik, kas teised ei märka, et keegi on nendega liitunud? ]

[Irvv , mina ei tea ]

Kidaia ärkas oma mõtetest hetkel kui keegi kella küsis ja ta vaatas selja taha, See oli üks uus inimene. Kidaia vaatas teda viivuks ja jälgis silmapiiri edasi.

Myrthel jätkas rännakut ja olles vaid umbes 100 meetrit liikunud komistas ta puujuure taha ja kukkus põlve lõhki. Haavast tuli kõvasti verd ja haav oli maapinnast mullane. No oli seda nüüd veel vaja! mõtles Myrthel ja hakkas tusaselt kotist puhast riiet otsima,et haava kinni siduda. Leidnud kaasapandud puhta särgi rebis ta selle pikaks,laiaks ribaks ja sisdus haava ümber.

Kidaia heitis pikali ja vaatas taevas liikuvate pilvede kuju, üks pilv oli hammastavalt sarnane lohele ja tul puhus seda kiiresti mägede poole. Ta tõusis küünarnukkidele ja vaatasseljatagant teisi keegi polnud veel ärganud või vähemalt temas eda ei märganud. Ta vilistas korra teravalt ja Seth sörkis kohe tema juurdem, Kidaia võttis ta turjalt kinni ja hüppas talle selga.Nad ratsutasid ümber salga ja veidi eemalegi lpuks peatusid nad ühe puuall Seth jäi puualla rohtusööma ja kidaia ronis puu alumisele suurele oksale ja uinus.

"Tervist!" hõikas Mirdaliel puu otsast Kidaiale. "Varsti on päeva kaheksas tund." Haldjas hüppas nõtkelt saare otsast alla. Ta pani sellesama kivi peale, kus enne oli kaart, hommikusöögi. Millal teised ometi ärkavad?, mõtiskles Tarnalion.
Mirdaliel hõõrus enda meelekohti. Ta üritas ühe kotkaga ühendust saada."Oled see sina?" küsis ta mõtetes ettevaatlikult ning selgitas kotkale kogu loo. "Nad jõuavad tunni aja pärast," ütles ta Kidaiale lõpuks.

Oh tere. Jah ja nad ei ärka veel! Loodetavasti on nad selleks ajaks ärganud kui kotkad tulevad.Ka Kidaia tuli puuotsast alla ja ütles veel Mirdaliel'ile: Sa ei pea minuga inimese keeles rääkima, ma saan ka sinu keelest eduliselt aru.

[Teeks siis nii, et kui kotkad tulevad, on nemad ka ärkvel ]

Freia ärkas üles. "Hommik." tervitas ta teisi.

Mirdaliel kuulis, et Freia oli ärganud. "Kena hommikut ka sulle," naeratas ta. "Kas sa süüa tahad? Seal kivi peal on. Ahjaa, kotkad tulevad umbes tunni aja pärast."

"Ahh, tore." noogutas Freia. "Aga Sally jõuab teistest natuke hiljem, tall on pojad kaasas."

"Mõni minut ees või taga ei muuda midagi," arvas Mirdaliel. "Peaks tulema umbes kakskümmend kotkast." Haldjas lõikas viilu leiba ja määris moosi peale.

"Mhm."pomises Freia täis suuga. Tal oli kõht väga tühi.

Sandy ärkas. Üritades tõusta, tajus ta paremas jalas tugevat valu. See on see kõva maa peal magamine. Sandy vaatas ringi. Eemalt, mägede vahelt paistis paar puud, mis tähendas, et tumehaldjas hakkab mägedest välja jõudma. Sandy noogutas vaikselt ja läks edasi. Natuke aega hiljem, umbes veerand tunni pärast, jõudis Sandy Hadoni mägedest välja. Tüdruk naeratas. Lähim puu oli õunapuu. Sandy ronis puu otsa ja hakkas õunu korjama. Lõpuks oli ta kott neid pungil. Sandy viskas veel natuke õunu alla maha. Ja tuli ise alla. Maas istus Sandy ühele kivile, olles enne õunad kokku korjanud, ja hakkas oma hommikusööki sööma. Õunad maitsesid imehästi, küllap seetõttu, et tumehaldjatüdruk polnud juba kaks päeva midagi söönud. Muidu need õunapallid Sandyle ei maitsenud. Kui söök äbi, arvutas ta välja, et kotti korjatud õunteks jätkub vähemalt nädalaks, aga enne lähevad need mädanema. Sandy jõudis selgusele, et need kõlbavad umbes neljaks päevaks, ja läks edasi, teadmata oma sihtpunkti.

Kidaia laks Freia ja Mirdaeli juurde: Hommikust Freia. Ta istus nende kõrvale maha ja hakkas oma taskuid tühjendama. Ta ladus murule kogu oma raha ja see oli kolm münti. Ta urgitses taskust välja veel ühe risti, Kida keeras selle lahti ja seal sees oli midagi, kuid ta pani selle kiiresti kokkutagasi ja murule, Edasi võttis ta taskutest veel mõned kulinad, paar tükkikest teeleiba. Ta pani asjad tagasi tasku ja võttis oma relvad välja testid oma kääpeal nende teravust Veendunud, et need on piisavalt teravad puhastas ta need ka ära ning pani tagast sinna kust võttis.

Mirdaliel äratas teised ka üles. "Kotkad tulevad varsti. Te ei jõua muidu süüa." Ta läks teiste juurde tagasi. "Homme õhtul oleme juba Hadroni mägedes."

Kidaia vaatas talle otsa ja lausus: See on tore.

(Õhtul? Me pidime paar/kolm päeva edasi aega lükkama ju.)

(

Hermione kirjutas:

(Õhtul? Me pidime paar/kolm päeva edasi aega lükkama ju.)

)

(Mida? Vabandust, ma kirjutasin valesti. Ma tahtsin kirjutada homme õhtul. See sobib või?)

(Pole midagi. See oli lihtsalt väike märkus.)

(Ma muutsin ära.)

[Ok, mis te arvate, et me Gümnastikaga läheme lendama ja satume õhus teiega kokku?]

(Sobib. Siis saame jälle kokku. Aga Vanir?)

Dwarf lukustas oma toa ukse ning vantsis trepist alla, reisikott jälle seljas. Ta kavatses jälle lahkuda, kuna tahtis näha uusi huvitavaid paiku. Olles trepist alla jõudnud, ulatas ta laua taga igavlevale kõrtsmikule võtme.
"Aitäh."
Kõrtsmik võttis võtme vastu ning pobises omale nina alla hinna. Dwarf naeratas ning maksis ära. Ta suundus ukse poole ning ütles:
"Head aega!" Kõrtsmik ei vaevunud vastama.
Päkapikk suundus linna teise serva poole, ta kavatses maanteed mööda edasi liikuda ning ka pealinnas ära käia. Edasi ta ei teadnud, mida ta kavatseb. Ta lootis, et satub ise millegi otsa.

[Äkki ma ka saaksin teiega kokku?]

[HJG - mulle tundub, et tal onb endal plaanid, kuid ta pole ammu välja ilmunud. Ning Pf - äkki näed neid (meid) taevas?]

Galeran peatus korra puhkamiseks pärast pikka kõndimist . Taevas oli hakanud juba hämarduma . Veel poolepäeva teekond Solena'sse,mõtles tüdruk . Ta istus suure kuuse alla.
Ah , pole mõtet täna edasi kõmpida , mõtles Galeran loiult . Ta sättis end kuuse alla lamama , tähtsamad asjad külje alla peidetud , et kellegi ahned näpud nende järele ei saaks küünitada . Tüdruk vaatas läbi okste taevas säravat kuud .
Veel nädal , kuni on täiskuu

Kidaia puhkas ja vaatas jälle taevast.

Freia lebas mõtlikult murul ja vahtis pilvi. See oli lapsest saati ta lemmiktegevus. Kujundite otsimine. Vahepeal oli ta leidnud krokodilli ja pegasuse. Nüüd leidis ta lausa terve pildi. Veejooned olid näha, kõrkjatutid välja joondunud, keset seda aga part koos poegadega. Vaikselt aga hajus see laiali. Ning äkki lendles taevas kolm pilvelohet. Üks lohe napsas teise sbast kinni, teine kom,anda ja kolmas esimese sabast. Freia naeris. Ja siis ilmus mkdagi pruuni. Kulus hetk, kuni Freia mõistus, mis need olid. Ta kargas püsti. "Kotkad tulevad!"

Ayanna avas vaikselt ukse ning läks õue. Ta oli pikkadest raamatukogus veedetud tundidest grammi võrra kahvatumaks muutunud, kuid ta oli väsimatu ning ikka rõõmsameelne. Ta oli üsna hästi arenenud, ta suutis võlukunsti iseseisvalt kasutada, oskas võlukunsti abil võidelda, ravida ja niisama trikke teha. Ning vabal ajal oli ta Dorianiga pisut vehelnud. Ta oli väga tugev, Ayanna ei osanud öelda, kumb oli tugevam, kas Dorian või Vanir. Nüüd oli ta juba palju tugevam ning edestas enamikke inimesi, kuna ta oli siiski haldjas ning õppis väga kiiresti.
Oodates istus haldjas vana tamme alla ning jäi mõtteis üle kordama kõike, mida ta oli õppinud.
Uks avanes ning Dorian tuli välja tema juurde. Tal oli mõõk käes, ilus inkrusteeringutega käepide ning särav kullaka tooniga mõõk. Ayanna vastas samaväärse mõõgaga, mille ta oli Vanirilt saanud. See veikles päikese käes. Ta vajus mõtteisse ning avastas, et ta pole Vanirile ega teistele kaaslastele ammu mõelnud. Talle tuli jälle meelde ema, kes oli ikka veel orkide käes vangis samal ajal, kui Ayanna siin võlukunsti õpib. Ning Silvani Haldjakivi...
Dorian segas ta mõtteid.
"Ayanna? kas me võitleme?"
Ayanna väljus kohe mõtetest ning viskas need kõik kõrvale. Hetkel tuli keskenduda vehklemisele. Dorian pani oma mõõgale kaitse peale. Ayanna tegi sama. Nad seisid mõlemad üksteise vastu ning ootasid, kumb enne liikuma hakkab.
Tavaliselt oli alustajaks Dorian, kuid täna otsustas Ayanna proovida. Ta hüppas Doriani poole ning sähvas mõõgaga küljelt, kuid enne, kui mõõk jõudis Doriani puudutada, vahetas kohta ning ründas selja tagant. Haldjaliku kergusega pareeris ta lööke ning ründas, kui Dorian puhkas. Kuid mees oli tugev ning ta tõrjus vaevata kõik haldja löögid.
Lõpuks ütles Dorian:
"Stopp."
Ayanna langetas kohe mõõga ning Dorian tegi sama.
"Peaaegu võrdväärsed," ütles Dorian naeratades. "Sa oled äärmiselt osav, Ayanna."
Haldjas ei osanud midagi vastata, ta oli pisut kohmetu, kuid samas enda üle uhke. Talle tuli jälle meelde see, millest ta ennist mõtles ning äkki ta küsis ettevaatlikult:
"Dorian? Mida sa tead Silvani Haldjakivist?"

Freia jälgis võlutult, kuidas mitu suurt kotkast alla maapinnale laskus. "Tere tulemast."
"Tere ka teile." vastas kõige suurem kotkas, juhtemane Marla. "Ja sina..." uuris kotkas naist, "sina Freia! Rõõm taas kohtuda."
"Samad sõnad."

Sandy kõndis otsesihis, teadmata sihtpunkti. Ent ta oli kuulnud et kui mina otse, kõrvale vaatama, pööramata, leiab õige asja. Sandy kuulis vihinat ja vaatas üles. Taevas ledas suur kotkas koos kahe pojaga. Tumehaldjas ehmatas. Kotkad laskusid alla. Tundus, et nad tahtsid puhata. Sandy arvas, et kotkaliha pole kuigi hea, ja katsus edasi minna. Aga siis - kotkad ei lasknud. "Sina, tume haldjas."
"Mis on? Laske mööda."
"Ei." tegi kotkas pahase näo. "Sul kotis õunad, eks ole?"
Sandy vahtis seda kõiketeadjat. "Jah, mis siis?"
"Ära söö neid. Need on mürgised."
"A-aga, ma juba sõin!" kogeles tumehaldjas. Nüüd oli kotkaste kord ehmatada.
"Sa sõid neid? Halb. Need on väga mürgised õunad."
Kotkas mõtles natuke ja ütles siis: "Tule meiega kaasa. Ma tean, kust sa vastumürki saad."
Sandy sisises. "Ja kust ma tean, et ma sind usaldada võin?"
"On sul muud valikut?"
Sand raputas pead. "Siis tule."
Natuke pahuralt ronis tumehaldjas kotka selga. Just siis, kui ta üleval oli, tundis ta nõrkust ja kukkus kokku. Ta tajus veel mingeid sõnu: "Marla, mul läheb veel natuke, leidsin hädalise. Toon ta sinna"
Sandy tajus veel nõusolekut ja minestas siis.

Mirdaliel tervitas kotkaid. "Tervist, Marla. See on siis Tarkan, see Kanon ja see..." Tarnalioni silmis süttis üllatunud tuluke. "Serena! Me pole ammu kohtunud."
"Täpsemalt neli ja pool kuud, Särasilm."
Siis märkas ta ühe kotka seljas olevat kogu. Tarkan, see oli üks Marla poegadest, ütles: "Ta sõi mürgitatud õunu." Mirdaliel vangutas pead. "Niimoodi ei jõua me iialgi Haldjakivi juurde." Ta võttis allikast külma vett, poole pani kruusi keema. Kruusi pani haldjas ühe teatud taime lehed tõmbama, külma vee sisse kastis ta puhta lapi ja niisutas sellega tumehaldja laupa. "Ärka!" käskis Tarnalion. "Sa oled maa peal. Tõuse pimedusest!"
Kui ka see aidanud, pani haldjas enda käe tema laubale ja saatis talle pisut tervendamisväge.

Sandy ärkas võpatades. "Miskeskus?" pomises ta tobedalt. Dandy vaatar ringi. Seal oli terve meri kotkaid ja ka inimrahvast, kelest mõni oli kindlasti haldjas. "Eee, tere. Mina olen Sandy."

Mirdaliel vaatas tumehaldjale silma. "Praegu oled sa Nümfimetsas. Me hakkame kotkastega mägedesse lendama." Haldjas naeratas. "Minu nimi on Mirdaliel Tarnalion. Mida sa nüüd teha tahad?"
Ta mõtles veidi. "Sul on vedanud. Tavaliselt tumehaldjad siia ei saa."

Freia vaats uut. Tmehaldjas nagu tumehaldjas ikka, aga valgete juuste asemel punased, see oli ebatavline. Freia mõtles natuke ja leidis, et kõik tumehaldjad ei priuugu ohtlikud olla.

Sandy ole segaduses. "Ämh... vedanud? Okeii."
Pärast mõtlemist lisas: "Mida ma teha tahan? Mul on oma siht olemas, aga kui te nõus olete tulen kaasa, äkki leain ka siis selle, mida otsin."

Mirdaliel ohkas. "Mida sa otsid?" tahtis ta teada.

Sandy ägas vaikselt. Talle ei meeldinud sellest kõigile rääkida. Näost natuke õhetama lüües ütles ta siiski: "Oma vanemaid. Ma kasvasin kasuperes."

Õhh , see maa peal magamine ei ole hea ,mõtles Galeran hommikul tõustes kibedalt . Esimesed paar sammu pidi ta tegema puu najale toetudes . Ta võttis kõik oma asjad üles , kortrollis , et kõik on olemas ja jätkas oma teed Solena poole .

Mirdaliel kergitas kulmu. "Ma arvan, et sellest pole midagi," ütles ta teiste poole pöördudes. "Pealegi, siin on juba üks tumehaldjas."

Põõsastest uurides tseeni, tahtis Gvin (Evanna isa) valjusti naerda, kuid hoidis naeru kinni. Nad on idioodid, nad ei usu ometi, et tappavad lohed... Hullumeelsus. Mees ei liikunud, kuigi tuul rapputas lehti, ei paistaks võib olla välja, et tema istus põõsas. Kas saadan neid minema? mõtles ta veidi, vastus tuli kergelt. Ei, nad ei ole seda väärt, kui esimene lohe on surnud, ründab neid teine, vihane kui kull, kelle pesa on leitud. Teine on ju esimese ema. Kuidas nad saavad uskuda, et nad ei sure... Nad peavad ründama esimest koos, siis kiiruga kaduma, leidma uusi liitlasi, ning asuma teele teise tappmiseks. Nende seast surevad kindlasti pool. Seda aga vaid siis, kui viimane lohe tabab neid, ning põletada proovib. Ta vaatas edasi. Kotkad? Mida nemad siin tegid? Ta kuulas veidi hääli, mida polnud proovinud kuulata. "Praegu oled sa nümfi metsas" Ta kortsutas kulme, nad ei olnud ju nümfi metsas, see oli nümfimetsa ja Roweli järve vaheline osa, rohkem nümfimetsa pool. Äkki tahtis ta põõsast välja ilmuda, ning lausuda, et nad polnud enam nümfimetsa mõnusatest puudest ümbritsetud, kuid hoidis suu kinni. Ta kuulas edasi. Pärast mõtlemist oli ta veidi juttust puudunud. "... tulen kaasa, äkki leian ka siis selle, mida otsin. " Gvinil oli raske aru saada, mida tähendas see lause, kuid sai mõnest sõast aru. Tulen kaasa, leian, otsin... Võib olla Tulen kaasa, otsin, leian? Oh, sellest pole mul vaja aru saada, see pole huvitav, kuid tekkitab uudishimu. Teda haaras mõttetest välja kellegi sõnad : "...otsid?" Ta kuulas siis tähelepanelikult, proovides tuua kokku kogu oma tumehaldja keele, ning kuulas järgmist lauset. "Oma vanemaid. Ma kasvasin kasuperes. " Ta oli pettunud. Tuhandeid asju oli veel otsia, ja tema otsis oma vanemaid? Ta pani tähele punakaid juukseid. Tumehaldjatel on vahel punased juuksed? Kas mitte pole ta pool tumehaldjas, pool teine rass? Arvatavasti... Naine ei tundunud olevat lühikest kasvu, kuid ta ei teadnud tema vanust, äkki oli ta vaid 7-me aastane, ja tema esivanemates olid hiiglased, kes teab? Hiiglaseid Ardamirielil polnud. Nii et hiiglasest isa tal kindlasti polnud. Tulid järgmised laused, kuid mees oli ametis tumehaldja uurimisega, ning ei kuulanud järgmiseid lauseid.
Suur tuule hoog tuli, Gvin ligutas siis natukene kangeks jäänud jalgu, ta oli siin kükitanud ööst saadik, ning valu oli terav.

Ayanna kuulas Doriani juttu Haldjakivist. Ta sai samuti teada, et on kaks lohet ning neelatas. See ülesanne tundus peaaegu võimatu. Dorian arvas, et lohed on peidus Hadroni mägedes, kuna ta polnud kindel. Kui mees jutu lõpetas, küsis Ayanna:
"Dorian? Kuidas on võimalik lohet tappa?"
Dorian vaatas talle otsa ning sai aru, et haldjas mõtleb seda tõsiselt.
"Ära sa seda tee, Ayanna. Lohed on võitmatud. Sa ei saa Haldjakivi kätte."
"Aga ma tahan proovida!" vaidles haldjas vastu.
"Üksinda sa ei suuda seda kindlasti."
"Minuga koos on Gümnastika! Ning me kavatseme seda teha koos teistega!" vaidles Ayanna. "Freia, Kidaia, Vanir, Tarnalion, Gabriella ja teised!"
"Vanir? Ardamirieli kuningas?" küsis Dorian.
"Jah, just tema! Tema mulle selle mõõga andiski," ütles Ayanna ning näitas oma mõõka. "Ta õpetas mulle pisut mõõgavõitlust ning me reisisime tükk aega koos! Käisime ka Cloudhawenis ja-"
"Cloudhawenis? Kas tõesti?" küsis Dorian. Ta oli tõesti jahmunud. Ayanna imestas väga, kuidas ta oli saanud muidu nii rahuliku ja häirimatu Doriani niimoodi endast välja.
"Ja ma kavatsen need lohed hävitada Ja haldjakivi oma õigele kohale tagasi asetada, maksku mis maksab!" lõpetas ta.
Dorian ohkas. Pärast hetkelist mõtlemist ta ütles:
"Tule kaasa. Ma õpetan sulle, kuidas lohet tappa."

Freia kuulas tähelepanelikult. Ta sai aru vaid mõnest üksikust sõnast, ent sai aru, et tumehaldjas otsib midagi. Kas Haldjakivi? Väga võimalik. Tumehaldjas polnud päris nagu teised, tal olid erepunased juuksed. Oli väga võimalik, et tumehaldjas oli vaid pooleldi tumehaldjas. Ta tundus umbes 15-aastane. Tuhanded nõtted kihutasid läbi libanaise (mõttekuse pärast selline sõna) pea.