Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

(Ok, aga kas keegi kirjutaks siis midagi rollikasse. Kahelauselisi on igav lugeda. Mul on nii igav!!! Õnneks lähme kohe hobuseid vaatama. Muide Marie. Ma tulen täna tagasi koos Chandra ja Roniga)

(Ämmm ma ootan Enaweni.)

[Ronald on seal siis? Aah, veab tal. Sul ka, muidugi. Ja kas te lähete siis kuhugi mägedesse?]

(Vist mägedesse jah.)

(Jah, Ron on seal. Ilmselt mägedesse jah.)

(Mida asja? Sa ootad Mind? Mida MINA peaksin tegema, kui sinu kaunis ühe lauselises postis pole rääkimist? Mida sa minult ootad? )

Mees ohkas. "Ma arvan, et Ei-Anna või kes ta on, pole minu lapse laps, ma oleks sellest teada saanud muidu. " Ta ohkas jälle, ta ei suutnud mõelda, et tal oli järglasi, ilma et ta oleks seda teadnud. Ta oli ju Evannale öelnud, et too tuleks siis, kui tal suured uudised on. Nad olid koos nuttnud, nad olid koos kannatanud. Kaua, väga kaua. Miks polnud ta kunagi tulnud, kas ta oli surnud? Kindlasti. Tal ei saanud siis järglasi olla. Mehe mõtted tõid talle pisarad. Pisarad hakkasid vanal nahal veerema, alla, sinna kus oli maa. Pisarad kukkusid aeglaselt, nagu oleks nad maagilised. Kui nad maa peale kukkusid, imbusid need kohe mulda. Muld oli kuiv... Kuiv? Ei, sest vihma hakkas sadama. Mees ei liikunud, vihm peitis ta pisaraid, ja seda parem oligi.

Mirdaliel vaatas seda jahmunult pealt. Ta andis mehele puhta taskurätiku ja sõnas: "Ära kurvasta! Evannat ülistatakse kõikides suurtes haldjalauludes ning ka edaspidi." ja hakkas vaiksel häälel laulma. Ta laulis kaua.

"...ja nõnda oli Ardamiel
päästetud taas,
kuid kui kauaks,
seda keegi ei tea.

Evanna on kadunud
ja koos temaga ka
Haldjakivi.
Koos temaga kadusid
Lohetapja Elacastar,
Osav Helmes ja
paljud teised suured...

See oli haldjate ajaloolaul. Iga suurema sündmuse puhuks lisatakse sellele uued salmid."
Tarnalion kortsutas kulmu. "Kus Vanir on? Me peaksime edasi rändama." Ta laotas Ardamirieli kaardi ühe kivi peale laiali. "Minu ettepanek on, et kõigepealt suundume Hadroni mägedesse."

Mees ehmus, seda kuuldes. "Mida te kavatsete teha?! Tappa need kaks lohe? HULLUMEELSUS! Evanna peitis ISE kivi sinna, lohed tulid hiljem koopasse. Tema ei pidanud tapma selle lohe. Me olime kõik plaaninud nii, et kui Orkid teda jahtima hakkavad, peidab ta kivi kõige lähemasse peidu paika. Pegasus lendas kiiresti, nii et tal oli aega. Me olime plaaninud kolm peidukohta. Nümfimets kõige parem peidukoht, sest sellest sai nümfidega rääkida, et nad kivi kellelegi ei annaks. Teine oli liiva alla, kõrbes, aga sealt ei olnud kindel, kas me selle kätte saame, ja viimane oli Hadroni mägedesse, sinna koopase, kus see praeg on. Me olime mõelnud kaua, viimaste pakkuuste poole, sest need olid tõesti ohtlikud. Lõppuks jëtsime nad meelde, ja Evanna sõitis minema. Orkid nägid teda, ning nad hakkasid teda nooltega laskma. Algul suundus ta nümfi metsa poole, kuid siis läks üks nool ta Pegasuse pihta, ning too ei suutnud enam lennata, nüüd algavad muidugi rahva juttutd, mina seal kohal polnud, kuid nii rääkisid seal kandis elavad inimesed, et nool läks talle pihta, ning et ta lendas siis Hadroni mägedesse. Milleks? Sest ta teadis, et nümfi metsa ei jõua ta ilmaski, ja et kõrb oli veel ohtlikum. Ta lendas siis arvatavasti sinna, et peita kivi sinna. Ma proovisin levitada sellise juttu, et kivi oli ühe talumehe käes, sest ma ei suutnud uskuda, et lohed olid sel, ja ma tahtsin pimedust eemaldada sellest, kogu orki karjaga tappaksid nad ühe lohe, hiljem tuleksid uuesti, ja tappaksid teise. Ma ütlesin seda, kuid kuidagi levis õige vastus. Sellega järeldasin, et Evanna on elus, kuid nüüd... Ma ei tea... Salaja otsisin lohe kütte. Need keda sa laulus mainisid, need läksid proovima tappma lohet, nii otse kohe pärast Evannat, suundusid nad siis sinna, kuid lohed olid liiga võimsad. Kui nemad seda ei suutnud teha, siis teie kindlasti mitte. " Mees ohkas. Ta oli omadega läbi, kas tõesti ei saanud enam tagasi rõõmsust, ja kõike head mis maailmas oli. Võib olla saaks ta siis veel Evannat näha.

"Elacastar tappis ühe teise lohe. Ja lohed saab mujale meelitada. Vahest mingi suure varandusega..." Mirdaliel vaatas enda särasilmadega mehele otsa. "Evanna on võimas, kuna ta on pegasuseratsanik. Isegi, kui ta on Malibrae käes, koheldakse teda kindlasti hästi. Ja kui ta on surnud... siis ülistatakse teda veel rohkem. Sellest, mis sul on, saad aru alles siis, kui seda enam pole."

[Muide, Ayanna on ka nüüd pegasuseratsanik Ja muide, Enawen, mis su nimi on?]

[Ma vabandan mõttetute postituste pärast, kuid mul pole Ayanna õpingute kohta midagi erilist kirjutada. Kui te otsustate kuhugi liikuma hakata, siis võiks päeva või paar edasi lükata, eks?]

Tagasi teiste juurde jõudes märkas Kidaia, et vanamees jutustas ikka veel midagi ja nüüd juba lohedest. Ta ei viitsinud seda kuulata ja läks puhkama.

Apple tundis imelikku kutset. See tungis tema sisse. Ta jooksis teistest kõrvale ja jooksis ja jooksis. Ta jõudis terava kuristikuni. Ta ei märganud seda ja kukkus sealt alla. Ta suri.

(

[Kahju, et sa lahkusid. ]

[Minu nimi? Minu nimi on Siann. Ei, tegelase nime ma ei tea, kui aus olla, siis on see sinu perest, ja see on sinu määrata, mis ta nimi on. ]

(Siann Kruusatee. Kõlab päris klassikaliselt )

(Kruusatee? Misasja? Mul algab perekonnanimi C-ga!)

(Kusagil oli sul nii kirjas. *punastab*)

(Kruusatee on mul teine kasutaja nimi. .)

(Nii kahju, et Apple ära suri.)

(Ta ei tulnud väga tihti, mina küll temasse eriti kiindunud ei olnud. )

(Ta oli tore ikkagi.)

Mirdaliel tundis imelikku jõnksatust. "Ei!" karjus ta ja jooksis kaua, kuni jõudis kuristiku servale. Pisar jooksis üle põse. Ta ronis ettevaatlikult alla ja tõstis ta võlujõuga üles. "Ta on surnud," ütles Tarnalion teistele ja siis hakkas ta auku kaevama, kulus kaua aega, enne kui see valmis sai. Haldjas tõstis ükssarviku ettevaatlikult auku. "Kasvagu siin igavesti haljas rohi," ja kohe võrsusidki seal tillukesed rohulibled. Mirdaliel ümises vaikselt laulu igavikust.

(Enawen - mina ka aga ikka kurb kui keegi sureb.)

(Seda küll, et kurb, aga mul polnud aega sellesse tegelasse kiinduda.)

Kidaia kuulis, et Applee oli kuristikult alla kukkunud ja surnud.Tal oli sellest väga kahju, sest Apple oli olnud alati rõõmsameelne.

Freia vaatas nukralt, kuidas Mirdaliel Apple maha mattis. Kuigi ta ükssarvikut ei tundnud, oli too siiski väga tore. Ja Freia oli alatis loomi armastanud. Üksik pisar veeres üle ta põse.

[HAAAA! Kes ütles, et ma lahkusin. Ma hakkan nüüd hoopis aktiivsemaks. No selle postiga küll mitte, aga....]

(Kuidas? Teed uue tegelase???)

[Ei. ]

Apple'i vaim vaatas kuristiku ääres oma matust. Ta kõndis seal, kus ta oli maetud ja mõned pisarad voolasid ta põskedel.

(aa)

[Ihhhhiiii. Mulle meeldib see.]

[Midaiganes. Meie maailmas pole vaime olemas!]

(Polegi vaim, vaid lahkunud hing.)

[Aga lahkunud hinged lähevad kuhugi mujale, vaim on ta ikka, kui ta maa peale asju vahtima jääb.]

[Edit: Aga kas te jääte siis veidikeseks ajaks paigale (surma pärast) või hakkate vaikselt liikuma?]

Pärast seda läks Liliana tagasi oma ajutisse laagrisse puu otsas.päris
igav oli siin üksi olla.Tal oli küll üks hea pisihaldjast sõber,kuid ta
oli kahe kuu eest ära Nümfimetsa kolinud,kus elas ta üle-jäänud perekond.Ta nimi oli Meriliin.Meriliin oli enne Ka Nümfimetsas elanud ja kuna ta oli tahtnud maailma näha,siis tuli ta Marainjasse
Kas oleks mõttet minna nümfimetsa?

Ei oleks!Nii rikukkud sa oma tavalist režiimi! Ütles üks tobe hääl ta peas.

Mull ei ole "tavalist režiimi!

On küll!!

Milline!?

Nädalaks cloudhavenisse,nädalaks Marainjasse,nadalaks Cloudhavenisse...

Mmmmm

Lõpuks otsustas ta et läheb homme Nümfimetsa.Siis läks ta magama.

(Minu arust võiks juba liikuma hakkata. Ma ei kannata enam seda Mebjari metsa. Seal on igav ja seal pole midagi teha.)

(Mmmmm....Vahest jah.)

[Või jääte ööseks paigale. Igatahes, siis aeg liigub edasi ning Ayanna saab oma õpingud lõpetada. Mul on igaav!]

[Sama siin.]

[Miks te siis edasi ei liigu? Minu tegelane jääb siia, ja tal pole aimugi, et te lähete, pärast tema sõnu seda otsima. ]
Mees vaatas mattust, kahju oli tal küll, üksarvikuid ei olnud eriti palju, ja kui kõik surema hakkaksid, ja neil paaritumis aega ei oleks, siis ei oleks enam seda imelist looma, kuid isegi sellepärast ei hakkanud ta nuttma. Milleks, kui ta seda looma ei tundnud? Kindlasti oli see Malibrae vemp. "Te jääte vist siia? " Küsimus oli natukene imelik, sellise kurbuse ajal, kuid mida kiiremini nad end sisse seadsid, seda parem oli. Päike oli aeglaselt alla laskunud, ning aega oli vähe, enne kui pimedaks läheks. " Te peate kiirustama, kui te ei taha vaid kõva maa peal magada. " Rohtu oli siin küll, kuid see ei muutnud mulda pehmeks, ning vastik oli magada.

Myrtheli kõht oli juba tühi,aga kuna toitu oli vaid niipalju kui ta kanda jõudis ja ta ei teadnud kui kaua ta selle koormaga veel pidi elama,siis ei tohtinud ta päevas üle kahe korra süüa. Niisiis otsutas ta,et kuna kindlat sihti polnud,siis istub ta maha ja hakkab marju korjama. Ta istus maha ja otsis kotist tühja kausi,kuhu sisse ta hakkas marju korjama. See aasta oli marja saagiga vedanud ja umbes poole tunni pärast oli Myrtheli kauss ja joogiklaas mustikaid ja maasikaid täis.
(Pole eriti aega kirjutada,aga püüan,siis järgi jõuda.)

Liliana suundus järgmisel hommikul nümfimetsa.Enne minemist täiemdas ta oma vee varusid.lennates tegi ta väikseid pause.vahepeal tegi ta väikse uinaku...
Lõpuks jõudis ta kohale.Taotsustas homme Meriliini otsima minna.Siis ta uinus.

(Chandra - Sa oled täiesti ees meist. Sul jubajärgmise päeva õhtu, me pole veel magamagi keegi läinud. Sa kirjelda ka kuidas ta sinna läks. ära tee kohe hommikut. Oota veidi teisi ka järele. )

(Mul pole midagi hetkel kirjutada aga, et pärast ei peaks jälle ülelugema. Ja kuulge kas me tõesti ei võiks lõpuks liikumas hakata?)

(Lets go!)

"Kuulge," ütles Freia. "Kui tahame kivi kätte saada, peaks liituma hakkama."
Talle tundus, et mõnedel lendas üle näo imelik vari. Kaasa arvatud tal endal.

"Seda minagi," ütles Tarnalion. "Võiksime ööbida siin ja hommikul mägedesse minna. Kuid me peame kiiresti sinna saama. Malibrae võib haisu ninna saada. Iga hetkega jääb aega vähemaks." Kerge naeratusevine libises haldjal üle näo. "Kotkad."

(emnn , kas võib liituda teiega)

(Ma arvan küll.)

Freia lõi särama. "Ma lendasin kunagi kotkaga. Me oleme ikka sõbrad, vahel kohtume, kui ta Roweli äärde lendab. Tal on seal sugulasi."
Freia mõtles korraks. "Ta nimi on Sally."

Mirdaliel kibrutas kulmu. "Kas tema ema nimi oli Marala?" Ta mõtles veel natuke. "Nad on mulle teene võlgu."