Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

Cal oli vestlust vaikselt pealt kuulanud ja siis ta ütles jonnkalt '' Mina tahan ka võidelda.''

Kidaia kuulas ja pidi kogu selle jutuajal vahepeal peaaegu naerma hakkama.

Jooksen, võitlen, jooksen, võitlen ... Need kaks mõtet käisid pendlina Galerani peas ringi . Järsku jäi suurim orkidest seisma . Ta nuusutas ninaga õhku ja käratas midagi teistele orkidele . Orkid võtsid relvad välja ja hakkasid ümbrust läbi kammima . Kaks orki hakkasid Galerani peidupaigale lähemale jõudma . Heh, jooksen,mõtles Galeran võitlemisele käega lüües ja jooksis elueest minema .

Ayanna itsitas, kuna jutt oli ka talle kuuldav. [Ma tahan lihtsalt ühte asja lisada. ] "Jah, üksinda suure orkisalga keskel," lisas ta. Ta taipas alles nüüd, et ilma tema ja Gümnastikata oleks Vanir surnud ja Ardamiriel nüüdsest kuningata. Ehk Malibrae arvabki nii? Ja haarab võimu, öeldes rahvale, et vanir on surnud? Haldjas edastas oma mõtte kohe teistele ja päris murelikult:
"Mis te arvate, äkki levitaks arvamust, et Ardamirieli vastne kuningas kogub vägesid?" ütles ta ja irvitas. "See paneks nad juba mõtlema."

"See võib päris hea mõte olla." lisas Kida Ayanna jutu peale hääletult narérdes.

Cal kuulas huviga ja ajas oma silmad pungi '' Mhmm , tõesti võiks , ja Ayanna , kas su ema nimi on Evanna?'' lisis Cal mõttes.

Ayanna üllatus Cali küsimuse peale, kuid vastas täiesti rahulikult:
"Jah. Mis siis? Kust sa seda tead?" küsis ta pisut uudishimulikult.
Ta pöördus teiste poole, otsustades edasi rääkida häälega, aga vaikselt, kuna talle tuli meelde, et nümfid vist mõttesuhtlemist ei oska.
"Nii, jääb ainult see, kuidas me seda teeme. Küllap jääb meie teele mõni kõrts. Keegi tähelepandamatum, eelistatavalt inimene, võiks seal seda juttu levitada."

''Vaata . '' lausus Cal ja ohkas '' Mu ema teadis sinu ema , ta oli haldjas , pärast ema surma ulatas ta mulle paberitüki , kuhu olid kirjutatud nimed 2 sõna ; Evanna ja igavesti. '' Calil tulid pisarad silma . '' Mul on see paberitükk siiani alles '' Ta ulatas Ayannale juba auguliseks ja kollaseks läinudpaberitüki , kuhu oli kiiresti kritseldatud Evanna ja igavesti.

Mirdaliel vaatas vaikides seda pealt. Midagi oli toimumas.

Tunks mossitas selle pärast et teised ei tahtnud teda lohega võitlusesse kaasa võta ja sellepärast et temaga ei räägitud.

[Nad lihtsalt hoiatasid teda.]

Ayanna vaatas paberitükki ja temas keerlesid segased tunded. Ta ei osanud midagi öelda. Kes võis selle kirjutada? Miks? mida ta ema oli teinud? Ta oli oma ema täiesti tavaliseks haldjaks arvanud. Nüüd ta teadis...
"Tead," sõnas ta, pisarad kurgus kipitamas ja ulatas paberitüki Calile tagasi. "Mu ema on hetkel Malibrae käes vangis. Ma jäin üksi ja pidin lahkuma ja niiviisi ma teie juurde sattusingi. Siiamaani ma mõtlen talle..."

Cal oli imestunud.Malibrae...ta on seda sõna kuskil kuulnud. Siis meenus talle , mida isa talle ütles : Päästa ta Malibrae küüsist ! Cal pani käed näe ette ja mõtles. Cali peas tärkas midagi! '' Mu isa ütles mulle midagi sellist : Su ema ja veel üks haldjas E tähega haldjas .... rohkem ma ei mäleta. Ta ütles mulle seda kui mu ema ära kadus '' Ütles ta Ayannale mõtte teel.

[ma tean et nad hoiatasid aga ta lihtsalt hakkas mossitama]
Trunksil hakkas igav ja mõtles mida teha.

Car, kes oli kogu seda sagimist pealt vaadanud, leidis korraga, et tal olid käed rusikas. Tal tulid külmavärinad, kui ta mõttessevajunud Ayannale võõra häälega ütles: "Parem suren vabatahtlikult võidedes kui hakkan Malibre orjaks! Ma tulen kaasa!" Car urises ja võpatas siis. Üks väike hääl tema peas oli kindel, et tema vanemad oleks tema üle uhked. Car ohkas ja tõmbas vastikusega ühe safiiridega kaunistatud hõbedast mõõga välja. Ta vaatas seda ja ohkas. See oli minu ema oma... mõtles ta kurvalt ja teritas oma õhukest ja kerget mõõka.

Cal oli niii mõttes , et kukkus pikali. ''Oih!'' ütles ta vaikselt ja roomas püsti tagasi.

Vanir vaatas Gümnastikale otsa ja ütles "Aga te ju oleksite võinud mind surema jätta, nagu mina oleksin võinud teid jätta, kui orkisalk teid täna ründas. Ega minust pole tõesti kasu olnud. Oleksin pidanud ikka oma vägede juurde jääma ja Imantot vabastama" ütles Vanir veidi pahuralt. Ayannale vastas ta "Aga seda ei pea ju lihtsalt levitama. Ma lähen tõesti ja kogun suure väe ja ründan Malibraed tema Pimeduse kuningriigis" lausus Vanir surmrahulikult.

Galerani õnnetuseks üks ork märkas teda . Ork möirgas midagi oma keeles ja tormas Galerani poole . Ma pole selleks valmis !mõtles tüdruk . Galeran üritas küll ära joosta, kuid jäi hiljaks . Ork tõmbas mööga välja ja lajatas sellega tugevalt Galerani poole . Tüdruk põikles viimasel hetkel eemale .

"Oi, tore!" hüüatas Gümnastika silmi pööritades. "Ja ma oleks võinud Equusi metsast ka otse kurjuse poolsaarele minna ja Malibraele peale karjatada et ta metsa vabastaks. Siis kui ma seda oleks teinud oleks võib olla Ayanna vangis ja sina surnud. Ma oleks võinud palju asju teha, Vanir. Aga vaat ma ei teinud. Ma ei tea mis ma sel hetkel mõtlesin kui ma alla sinu juurde maandusin. Ma lihtsalt tegin seda. Ma võin ennast noomida selle otsuse eest. Ja võin ka leppida sellega. Vahet pole. Muuta ma seda ei saa." Gümnastika vaatas teravalt Vanirile silma.

"Need orkid tulidki tänu teile, sest ma tean, et neil oli kaasas Ayanna ema Evanna. Ja ma oleksin võinud surra. Vähemalt väärikalt, ja Ardamirieli kuningaks oleks saanud Malibrae. Siis oleks teil ilmselt uue kuninga üle hea meel olnud" ütles Vanir tõsiselt.

"Tee mis tahad. Soorita kas või enesetapp. Mina sind ei takista. Siis saan rahulikult "rõõmustada" nagu sina seda ütled ja ei pea sind rohkem kannatama." ütles Gümnastika nüüdseks tuli vihaselt.

Vanir mõtles veidi ja ütles "Palun vabandust, ma ei tahtnud sind tegelikult ärritada, mul on lihtsalt halb tuju." lausus ta vaiksel pea maas.

Teised orkid tulid lähemale . Varsti võitles Galeran terve orkisalgaga . Kuidas ma nüüd ennast sellesse mässisin?mõtles tüdruk meeleheitel ja virutas oma möögaga ühel orkil pea maha . Orkide pealik möirgas ja trügis teistest ette, et saada ka korra Galeraniga võidelda . Galeran tõstis mõõga, et teha üht keerulist lööki, kuid järsku tundis ta tugevat lööki kuklas ja kaotas teadvuse .

Gümnastika vaikis hetke ja üritas maha rahunes. "Vabandus vastu võetud." sõnas ta vaikselt kui ta oli natuke maha rahunenud. Ta vaatas korra taevasse ja siis pärast lühikest pausi lisas: "Ma ei mõelnud seda tõsiselt." Rohkem ta midagi ei öelnud ja vaatas ikka veel tähti mis taevas särasid.

Mirdaliel vaatas taevasse. "Hakkame parem ruttu minema. Mul on tunne, et tunni-paari pärast hakkab sadama. Mida pikema maa me selleks ajaks läbime, seda parem. "

"Parem oleks. Kuigi pean tunnistama et vihmaga on kaa päris mõnus lennata. " ütles Gümnastika.

"Olgu, lähme siis, kuid kas me teised ka kaasa võtame?" küsis Vanir vanadelt olijatelt meeltes.

"Mis muud meil üle jääb." vastas Gümnastika.

Mirdaliel nõustus paratamatult. Gümnastikale vastas ta: "Jah, aga sa oled pegasus. Mõnikord on vihmaga lendamine üpris ebamugav." Haldjas istus Serena selga. "Tulge!"

"Võib olla siis kaa kui keegi seljas on. Pole veel proovinud." arutles Gümnastika. Ta ütles seda rohkem endale kui Mirdalielile. Gümnastika lasi Ayannal selga ronida.

Ayanna ronis lõbusalt Gümnastikale selga. Ta ütles mõttes vaid Vanirile ja Gümnastikale kuuldavalt:
"Kui lapsikud te olete! Mõlemad. Hetkel on meil muud teha kui mõttetult vaielda."
Ta ütles Vanirile:
"Aga mis puutub sellesse, et sa kavatsed väed kokku koguda, vastan ma sulle, et pole suuremat lollust veel kuulnud. Kas sa pole juba piisavalt kaua meiega olnud, et aru saada, et meil on ainult üks võimalus tast jagu saada."

Gümnastika vaid mühatas Ayannale ja tõusis esimesena lendu. Ta vaatas alla kuidas teised ka kotkaste selgaronisid ja lendu tõusid.

Peale Gümnastikat oli ka Serena lendu tõusnud. Peagi jõudsid teised neile järgi.

Trunks vaatas et teised tõusid õhku ja jooksis metsa kus tema kotkas ootas.Ta tõusis õhku ja nad lendasid teiste juurde.Trunks ütles Ayannale"Mul oli mu isa kotkas koguaeg metsas peidus ma ei julgenud seda lihtsalt teistele näidata."ütles Trunks piinlikusega."Mu kotka nimi on Chi-Chi.Ta on emane."Ütles Trunks lisaks.

Mirdaliel kergitas kulmu. "Kotkad pole kellegi omad."

"Küllap siis tema sõber," pakkus Ayanna. Ta vaatas Gümnastikat enda all ja temast uhtus üle soojuselaine. Pegauss oli talle väga kallis. Ma ei tohi teda kaotada, teatas ta endale, samas teadvustades, et see oleks peaegu juhtunud.

[Ma ju ütlesin, et Trunksile ei olnud see mõttevestlus kuuldaval.]

[Ja need mõttevestlused, mida sina teed Malibraega, peavad olema samuti mingis keeles, ehk siis mingit värvi, mitte värvitud nagu tavalised mõtted. Ning peavad olema jutumärgid.]

"Kotkad on metsikud olevused ja neid ei saa kodustada," teatas Ayanna. "Nad aitavad sind, kui nad seda ise tahavad."
Ta pani tähele, et Trunksi pilk klaasistus hetkeks ja oli kohe jälle normaalne. See käis tavaliselt kaasas mõttevestlustega. Aga sa ei saa kindel olla! tuletas ta endale meelde. Vahel jäävad inimesed lihtsalt mõttesse. Pealegi, Trunks oli noor haldjas. Haldjad ei töötaks Malibrae heaks iialgi, oli Ayanna kindel.

Vanir lendas jälle sama kotkaga, kellega enne. Ta kahtlustas kõiki uusi tegelasi. Ta usaldas ainult Ayannat, Gümnastikat, Mirdalielit ja ennast. Vanir ei imestanud, et ka Trunks oli nendega kaasa tulnud. Aga mida ikkagi Trunks ja teised siin meie lähedal tegid mõtles Vanir omaette.

Galeran hakkas vaikselt ärkama. See koht, kuhu ta oli löögi saanud, valutas hirmsasti. Tüdruk proovis küll silmi avada, kuid need lihtsalt vajusid iseenesest kinni. Ta tundis end nii väsinult, et oleks tahtnud magada võimalikult kaua, kuid ta hoidis end meelega ärkvel. Lõpuks sai ka Galeran silmad piisavalt lahti, et näha, mis toimub. Ta märkas, et ta on ka kinniseotud, mida ta polnud unisena märganud. Ta lebas maapeal ja külg, millepeal ta oli maganud andis valusalt tunda. See ei ole normaalne, jälle ma ärkan tundmatus kohas,mõtles tüdruk vihaselt. Ta nägi ka eemal teist inimest lebavat .

[Aga see oli orgi keel.Ja need on jutu märkides.]

[Ja ta ei kuulnud mõttevestlust. Jutumärke ma tähele ei pannud, aga sul on terve tekst musta värvi ja Malibrae sõnad isegi ei ole. ]

Ayanna vaatas alla. Nad lendasid üsna madalalt üle Haldjakivi varjupaiga ja seal ta nägi ühte kaunist sädelevat kaljut, mille esiküljel oli püsti asetatud pisara kujuline auk. Sinna vist Haldjakivi käibki, mõtles Ayanna. Kogu sellel metsalagendikul oli muru maha trambitud. Orkid olid siin elanud. Kuid ikkagi nad polnud suutnud rikkuda selle metsa määratlematut ilu, mis oli ka siis, kui mets on rüvetatud.

Kidaia ronis kotka selga ja hakkas temaga rahulikult ilmast ja nende uusest külalisest rääkima. Õhku tõustes vahetasid nad teemat ja hakkasid lohedest rääkima.

Eliza ja teised olid juba ammu haava ära puhastanud ja magama heitnud. Ainult Eliza oli üleval. Tal lihtsalt ei tulnud und. KUigi pisihaldjal oli väga igav ei tahtnud ta sõprade und häirida. Tüdruk teadis, et linnud ja Clarya tahavad nii väga kaasa tulla, aga Eliza ei saanud seda lubada. Hmm, ma peaks plaani välja mõtlema. Äkki hiiliks praegu minema? Mul ei tule ju nii kui nii und. Jah, nii ma teengi. Jätan neile pisut toitu ja asun teele. Eliza lükkas vahtralehe enda pealt ära ja avas enda koti. Seal põhjas oli pisut marju. Ta võttis lehe mille peal oli ta maganud ja kallas marjad sinna peale. Eliza viskas koti üle õla ja asus teele.

[Mis värvi ma siis Malibrae sõnad pean tegema?]

[Musta. Ta võib ju kaa orki keelt rääkida.]

[Ma arvan ka et musta ta ju kamandab orke koguaeg midagi peab külge ka jääma.]

Kidaia ja Fredy ( nii oli kotka nimi) lendasid vahepeal pilvedest läbi, et vaadata mis seal sees on.

[Uuuuhhh, pilvedes on ju küüülm ja määärg. *lõdiseb*]

[ Nad on ju noored, neile teeb see nalja ja hästi on nad kärastatud kah]

Trunks muutus Malibrae sõnade pärast kurvaks ja küsis Malibraelt "Kui suure armeega te tulete?"

[Värv ja ital.]