Ardamirieli rollimäng!

"Ma arvan ,et minge magama." sõnas Gümnastika. "Te ei saa muidu eriti magada. Mirdaliel, ma äratan su kahe tunni pärast."

Trunks ütles Ayannale"Ma luban et ma ei räägi sellest mitte kellelegi."

Põõsast kargas välja haldjas, kes oli ennem Galerani päästnud. Haldjas vaatas tüdrukut näoga, nagu oleks ta kedagi muud tahtnud leida. "Sa ehmatasid mind! "kisendas Galeran talle vihaselt näkku. " Oih, minu viga, vabandust siis, "ütles haldjas kõrgilt.

Ayanna kõhkles veel hetkeks, vaatas ringi (mingil imelikul viisil), leidis, et Trunks mõtleb seda tõsiselt [ma eeldan, et see on nii] ja lahkus. Ta tuli sügava ohkega täielikult reaalsusesse tagasi.
Esiteks ta istus natuke vaikselt olukorda uurides. Ta ei tahtnud eriti kahtlast muljet jätta. Ta otsustas üle vaadata, kas kõik on koopas ja hakkas neid hajameelselt üle vaatama.
"Kuulge, nümfid on puudu!" leidis ta murelikult.

Ka Kidaia vaatas ringi ja märkas äkitselt nende puudumist. Ta mõtles sellele millal ta neid viimati nägi ja tuletas meelde kas äkki polnud ta näinud neid maandumis paigas.

[Muide, miks mitte teha, et see ongi lohede koobas? ]
Tuhanded hääled naersid valjult. "Ega te ometi meile nalja trikki ei tee? Hetkeline olukord pole eriti hea. Meil pole üldse naermise tuju, rändame oma kuninga käsul mingitesse Haldjoni mägedesse või nii. Meie kuningas, Vanir, on juba tagasi tulnud, ning ta käsutab meid. Hetkel on ta ikka veel oma lossis. Mis tõeline laiskvorst. Me pole teda isegi näinud! " "Tõeline Vanir on seal, kuhu te lähete. Vanir (, elagu ta igavesti ) on läinud koos oma sõpradega Sylviana Haldjakivit otsima. " "Ah soo? See siis see kivi ongi, mida me orkidelt ära pidime võtma. Ega meie ei teadnud, et see imeline kivi on, mida pidime võtma, meie arvasime, et suvaline kalliskivi. " Goldreinele sai nüüd taedavaks, et nad on inimesed, kes on saadetud mägedesse ühe Vaniri soosiku tahtel. Ise, arvas ta, et see oli Malibrae, kuid ta ei saanud eriti loota. "Meie peaksime sammuti sinna kiirustama, me võiks koos teiega reisida. " Inimesed pomisesid ühe jah. Tee peal rääkisid nad sellest, mis oli toimumas, kuidas Malibrea neid kasutada tahtis, ning sellest, et arvatavasti oli neid saadetud heatahtliku olendite gruppile vastu astuma. Inimestel oli keeruline uskuda, et nende Kuningas oli nende seas, kuid nümfid aina kordasid seda, ning lõppuks pidid nad seda uskuma. Tee kond oli külm, udu polnud veel haihtunud, kuid hommikune päike soojendas kergelt külmunud nümfe, ning siis selgusid vâlja nûmfide, ning inimeste näod. Mõned inimesed ei suutnud varjata imestust nähes nümfide ilu. Nümfid olid nüüd rahunenud, Gabriella sammus nüüd sirgelt Goldreine taga. Ta teadis nüüd, et Goldreine oli temas palju targem. Goldreine aga polnud veel sellele mõelnud. Ta teadis, et targad nümfid vananesid kiiremini, ning seda mottet ei suutnud ta taluda. Grupp sammus kiiresti, ning nad jõudsid kiiresti ühe mäe juurde. Goldreine mäletas kohta, kus nad olid Gabriellaga maandunud mõned tunnid tagasi. Inimesed vaatasid nende ees olevat mäge, ning proovisid midagi nupputada, et üles saada. Gabriella vaatas inimesi, neid polnud tegelt rohkem kui sada, ning nad tegid siis kõige tõelisema ette paneku.

''Oeh '' ohkas Cal ja istus tule äärde. Ta vaatas tulle ja mõtles. Kus ON mu ema? MIKS teda kodus pole. KAS ta on surnud? Viimase mõtte juures voolasid ta silmist pisarad.

[See oleks vahva. Meie seal rahulikult puhkame ja siis tuleb hiiglasuur lohe melie külla, kuid sell juhul oleksime pidanud ju mingeid aardeid või midagi leima või mis?]

[Öeldi ju, et see koobas uuriti läbi. >.< Muidu oleks see täitsa hea idee. ]

Ayanna noogutas murelikult ja vaatas veel ringi. Puudu olid veel päris mitmed.
"Tundub, et paljud ei leidnud siiski koobast üles," nentis ta. "Peaks nemad omakorda üles otsima."

Ka kidaia vaatas ringi ja ütles:"Jah kuid selle vihmaga on neid lootusetu leida."

Vanir üritas uuesti ja ta tõusis lõpuks ometi, vaatamata valule püsti. Ta vaatas korra ringi, ning jäi seinale toetudes seisma. Siis ta küsis "Kus me oleme?"

Miseria vaatas Ayanna poole:,,Sa mõttes nendega rääkida ei saa või midagi taolist?"küsis ta muretseval häälel ja vaatas Kidaia poole. Tüdrukul oli õigus, kuid nad pidid ju kuidagi ka nümfid ülesse leidma.
Hetke pärast viis ta pilgu Vanirile ja kehitas vaikselt ohates õlgu:,,Kindlat asukohta ei tea, aga koopas. Vihma sajab hullult ja nüüd tuleb loota, et see läheb üle," ütles ta tõsisel toonil, mustad silmad pöördumas taaskord koopasuu poole.

"Ma võiks proovida neid mõtete teel kätte saada aga kas nad ka mulle vastata oskavad." ütles Gümnastika.

"Ma mõnedega saan kontakteeruda," ütles Ayanna aeglaselt. "Aga minu teada nümfid mõttesuhtlemist ei oska."
Ta vaatas ringi ja mõtles, kes võis veel puudu olla. Ehk oli keegi koos nümfidega. Muidugi! leidis ta, olles peaegu turtsatanud. Trunksi polnud. Kuigi see tegi ta ühtlasi ka murelikuks. Ta hüüdis mõttes:
"Trunks? Kus sa oled? Me oleme teistega hetkel ühes koopas. Täpsemalt ei oska öelda. Kas sa nümfe oled näinud?"

Miseria tõusis püsti ning toetas selja vastu seina. Ta jäi rahvast jälgima.

Mirdaliel ütles murelikult: "Ma võin minna. Ma olen varem siinkandis käinud." Haldjas rullis Ardamirieli kaardi lahti. "Näed. Me oleme selle mäe loodeosas," näitas ta Vanirile. Seejärel küsis Mirdaliel teistelt: "Kas ma siis lähen?"

Miseria vaatas Mirdalieli kaarti ja õhkas:,,Ma tulen sinuga kaasa," ütles ta püsti tõustes . Pikkuses oli ta natuke Mirdalielist lühem, kuid ta oli siiski ka mitu-mitu sada aastat noorem ka . See mõte pani haldjatari muigama.

Mirdaliel rullis kaardi kokku ja toppis selle enda pauna. "Lähme. Kui midagi on, võtame ühendust." Siis pöördus haldjas Miseria poole. "Tule." Mõne hetke pärast oli ta juba koopast väljas.

Miseria asetas kaks väikest pudelit Vaniri käeulatusse:,,Kui sa veel verd köhima hakkad, siis võta need kiiresti sisse!"soovitas ta ning jooksis kiirelt Mirdalieli järele vihma kätte. Mustad juuksed, mis olid niiseks muutunud, muutusid nüüd järjekordselt märjaks ja Miseriat oli väga kerge eristada ainult kahvatu naha pärast, mis väga hästi silma paistis. ,,Kuhu edasi?" küsis ta Mirdalielilt ja tõmbas juuksed kõrva taha.

Mirdaliel krimpsutas nägu ja tegi endale pea kohale kaitsekilbi. "Ma ei taha märjaks saada. Ma arvan, et peaksime sinnapoole minema," sõnas haldjas mõne üksiku puu poole osutades. "Me tulime sealtpoolt. Ilmselt on ka nemad kuskil sealkandis."

Cal vaatas kes veel koopas on. Ta vaatas hädist Vaniri ja see pani ta ohkama.

Miseria tegi omale samuti kaitsekilbi ja noogutas, astudes nüüd edasi. ,,Tore oleks neid leida," arvas ta,olgugi,et ei tundnud neid nümnfe, siis hetkelise ilmaga oleks ta valmis igaühele appi tõttama. Noh, väljaarvatud sellele kurjale valitsejale, kes üritab Ardamirieli endale saada.

Mirdaliel kortsutas kulmu. "Mäed on ees. Ma valisin võimalikult otsese kursi, kuid sellega ma ei arvestanud. Lähme veidi sinnapoole." Kui haldjad olid veidi vasakule liikunud, nägi Mirdaliel üht mägede vahel olevat auku. "Ahhaa! Lähme siit."

Miseria vaatas auku ja kergitas kulmi. ,,Siit?" küsis ta, tundes, nagu südames kripeldaks, kuid ta ei näidanud seda välja, kartes, et Mirdaliel võib arvata, et Miseria on juba araks löönud. ,,Olgu," sõnas ta lõpuks ja astus augu poole.

Mirdaliel märkas Miseria pilgumuutust. "Oota, meil on valgust vaja." Haldjas võlus õrnalt kumava kera. "Nii," sõnas Mirdaliel. "Alguses peame veidi kummarduma. Aga lõpupoole saab juba normaalselt kõndida." Ta astus sisse. Mõne aja pärast oli näha juba valguslaiku.

Miseria oli tänulik Mirdalielile, kui ta valguse välja loitsis. Oh, tal on veel väga palju õppida! ,,Sa tead teed?" küsis ta igaks juhuks Mirdalielilt kui kummardudes edasi astus ja lähenevat valgust vaatas. Kummargil käia oli häiriv, kuid neil ei jäänud muud üle.

Vanir noogutas, võttes pudeli vastu, ning pistis selle paunakesse. Siis hakkas ta mõtlema, ja küsis teistelt "Aga kes siis ikkagi reetur oli?" Vanir mõtles ikkagi Trunksi peale.

Gümnastika vaatas Mirdalielile ja Miseriale järgi. Siis pöördus ta
Vaniri poole: "Ära seisa. Praegu pole aeg näidata oma kangekaelsust. Su keha ei kannata seda. Minge parem magama üldse. Hommikul peame edasi minema. Ja homme tuleb raske päev." Selle all mõtles ta lohet.

Trunks küsis Ayannalt mõtetes"Kus koopas te täpsemalt olete?Ma ei tea kus nümfid on.Ma olen mingi koopa suu ees."

Kidaia ei kavatsenudki oma aega raisata sellele kes võis reetur olla ja võttis oma väikesest kotist veidi süüa.

Cal tundis kuidas ta sisemus krampi tõmbus. Ta võttis kotist saia , näksis seda natuke ja pani saia kotti tagasi. Siis leidis ta puunolgi , pistis selle tulle , niiet puunolgi otsa tekkis tuli. Cal tegi paar ettevaatlikku sammu koopasse sisse. Siis , ta komistas millegi otsa. Kui ta jälle püsti tõusis vaatas ta mille otsas ta komistas. See oli kellegi kont! Ta tõstis selle ettevaatlikult silmade kõrgusele ja ütles hämmeldunult teistele ''Ma leidsin siit luu!''

[Muideks võib olla nii et Mirdaliel juhtis valesse koopasse. nt. See tundus talle väga sarnane. Ja nüüd ilmub lohe.]

[Nüüd võik küll lohe ilmuda ]

[see oleks hea ajastus:).]

[Kas me peame nii kähku lõppu jõudma? >.< Aga tegelikult võib ka. Ma mõtlesin, et võiks enne päkapikkudega kokku puutuda ^^.]

Ayanna astus Cali juurde.
"Kas ma võiksin seda konti näha?" [Oletame, et ta siis andis. Ma ei viitsi oodata, vabandust kannatamatuse pärast ^^.]
Olless kondi kätte võtnud, uuris haldjas seda iga nurga alt. Sellel olid selged närimisjäljed, mis olid imelikult sügavad ja suured. Ayannal hakkas tekkima väike näriv kahtlus. Ta ulatas kondi sõnatult tagasi Calile ja toetus uuesti pealtnäha sundimatult vastu seina.
Ta libistas pilgu üle koopa, uurides tähelepanelikult selle seinu ja soppe.

" Kus me oleme? " küsis Galeran haldjalt ettevaatlikult. " Ma ei tea, " vastas haldjas ausalt. Tore, palju õnne mulle, ma olen eksinud,mõtles tüdruk vihaselt .

Mirdaliel nägi valgust. "Vaata!" Mõne aja pärast olid nad juba käigust väljas.

[Muide, teeks nii, et me ikka veel ei satu lohe otsa? Mulle ei meeldi see eriti. :/ See on ebaloogiline, et kohe sinna satume, muidu oleks keegi juba ammu ta leidnud (muide, ehk keegi ongi. Ega sellest "kellestki" midagi järele jää). Aga ikkagi see on ebaloogiline. Igatahes, ärme veel leia teda? Mis te arvate?]

[Ma arvan ka. See lohe võis lihtsalt vahetevahel selles koopas käia. Ma ei tahaks tema otsa komistada, kuna nümfe pole.]

[Mul on tegelt suva, leiame lohe või mitte, seega ma oma arvamust eriti ei avalda. ]


Miseria väljus koopast ja vaatas segaduses ringi. Millest Mirdaliel vaimustuses oli?,,Mida?" küsis ta kulmi kortsutades, kuna hetkel ei märganud ta midagi.

Miseria jälgis kaaslaste liigutusi ning astus koopa avause juurde. Tumeda koguna jäi ta vihma vaatama.

Freia istus tule ääres ja vaatas seda. Tuli oli teda ikka köitnud, nagu ka vesi. Tule sees oli midagi imelikku... Siis ilmus leekidest kujutis jälle. Lohe. Freia raputas pead. Lohe kadus. Siis ilmus fööniks ja siis inimesed. Freia tundis neis ära Ayanna ja Miseriad, teisi ta silm ei seletanud. Freia vaatal seda lummatult. Pilt vahetus, muutudes koopaks... Ja koopas oli ka tuli ja inimesed. Freia jäi suu ammuli vaatama, kuidas ta ise tules tule ääres istus. See oli veider.

Miseria sulges silmad ning avas enda meeled, vaid natukene. Temasse jõudis sõnum - "Miseria, sa tead mida teha...!" Miseria sulges meeled ning sirutas käe välja, olles silmad avanud. Sõrmed sõhestasid vihmakardinat, tekkinud vahest nägi ta kogusid. Kõveralt muiates läks ta koopa seina äärde ning istus.

Siis muutus pilt. Seal olid Ayanna, Miseriad ja lohe. Suur lohe. Ja nad olid lohe ninasõõrmes.

OT: Ninasõõrmes?!

Miseria tõstis ühe käe enda ette ning asetas teise selle peale. Pomisenud paar sõna, hakkas käte vahelt valgust kiirgama ning aeglaselt eraldas tüdruk ühe käe teisest. Tema ette tekkis läbipaistev, ent värviline pilt, või tabel. Kerge muigega puudutas tüdruk paari kohta ning pilt muutus.

"Aga ma ei teagi kus Maranja on ma tulin sealt agama ei mälata..."Siis torkas talle see pähe "Kust teie tulite?"

OT: to Murtagh - Saad aru. Ainult kujutluspilt.

OT: Ma tean

Ta silmitses tähelepanelikult pilti ning puudutas all ääres ühte kohta ning pilt muutus suureks ning arusaamatuks tabeliks. umbes kümme kiiret puudutust ning tabel oli nii täis, et isegi piirjooni ei olnud näha. Miseria ohkas ning jäi tabelis olevat infot lugema.

[Sorri, vahepeal oli kiire, ei saanud käia. Kas ma olen ka seal koopas :o?]

[Vist küll.]

Kidaia vaatas ringi ta oli väsinud ja jäi vaikselt vajudes magama.