Ardamirieli rollimäng!

Ayanna muutus murelikuks.
"Kus te olete?" küsis ta Mirdalielilt. Ta ei suutnud muretsemisele vastu panna. ja Trunksi polnud ka siin... Ning mõtterünnak kindlasti oli noore haldja ära kurnanud, nagu Ayannagi...
"Trunks? Kus sa oled?" hüüdis ta mõtetes poisile.
Ma pean talle appi minema, otsustas Ayanna.

Mirdaliel ütles üllatunult: "Ayanna!" Saatnud Miseriale kerge noogutuse, alustas ta rääkimist. "Me läksime ühe mäe alt läbi, säästes sellega hulga aega. Nümfe pole me veel leidnud."

"Olgu," vastas Ayanna lühidalt, suutmata varjata murelikkust oma hääles (mingil imelikul mõttelisel kombel). Millegipärast tekitas see koobas, tihe vihm ja kaaslaste eemalviibimine temas ärevust.

Galeranil viskas juba üle. Ta vaatas korraks mõtlevalt ringi ja hakkas suvalises suunas minema. " Sa hakkad suvalises suunas siis minema või? "küsis haldjas imestunult. Galeran lihtsalt noogutas vastuseks ja kõndis edasi. Haldjas kehitas õlgu ja hakkas vastassuunas minema.

Myrthel ärkas varahommikul külma peale. Ta oli öösel ühe puu alla magama jäänud,aga nüüd ei mäletanud ta enam kustpoolt ta tuli. Ta ei tahtnud orkidega kokku pärgata,aga ta oli magama jäänud diagonaalselt ja ta ei mäletanud enam kas ta oli magama jäänud jalad orkide poole või vastupidi.

Trunks lendas siiamaani ühe koopa suu ees aga ei julgenud sisse minna kuna ta arvas, et äkki on see vale koobas ja lohe on seal sees. Ta vastas Ayannale"Ma olen ühe koopa suu ees aga ei julge sisse minna kuna võibolla on see vale koobas ja seal on lohe."

Miserial jäi hing kinni, kui ta oli lugemisega peaaegu lõppu jõudnud. Ta tõmbas suure sõõmu õhku ning kerge viipega kadus tabel õhust.

[Aga lohet seal ei ole, eksju?]

"Ära siis sinna mine," sõnas Ayanna murelikult. "Me oleme ka hetkel ühes koopas, aga siin on koopasuust kohe näha, et meie siin sees oleme. Katsu meid üles leida."
Talle tuli mõte ja ta lippas korraks koopast välja, tekitades enda ümber nõrga kilbi vihma eemalhoidmiseks. Ta uuris läbi tiheda vihma koopa ümbrust ning tänu oma haldjalikult teravaile silmadele suutis üht-teist eristada. Ka Trunks oli õnneks haldjas.
"Me oleme ühes väikeses koopas ühe kaheharulise mäe kõrval," teatas ta ning kirjeldas pisut täpsemalt koopa ümbrust. Seejärel läks ta ise koopasse tagasi, istudes koopasuu lähedale ja uurides läbi tiheda vihmakardina koopaesist, lootes, et ta näeb seal tuttavlikke kujusid ega pea enam muretsema.

Miseria jälgis Ayannat ning ohkas kergelt. Seejärel ta tõusis ning läks Ayanna juurde ning istus tema kõrvale. "Kas sa juhatad Trunksi?" uuris ta mõtete teel, kuna ei sõandanud seda kõvasti välja õelda.

Miseria vahtis hetke üllatunud Mirdalieli ja vangutas seejärel vaikselt pead ning kõmpis vaikselt, võis öelda, et ka tite sammudes edasi, hoidudes igasugustest üllatustest mis võisid teepeal ette sattuda.

[Miks vahepeal on mõned postitused kaduma läinud?]

[Forumotioni errori tõttu]

[Kahju mul oli nii pikk jutt ja nüüd ei ole :'( Ma kirjutasin seda niigi kaks korda nuuks.]

Cal. kükitas vaikselt. Siis lõi ta silmad kissi ja proovis koopas midagi eristada. Kuid varsti ta lõpetas , sest tema jaoks oli seal ainult pimedus.

(Täiesti jura värk.... )

Vanir istus ja mõtles ikka endamisi, kes reetur on. Lõpuks otsustas Vanir teisi, kadunud liikmeid otsima minna, ning ta pani uuesti mõõga vööle, mille ta vahepeal oli ära võtnud. Ta tõusis püsti ja kõndis koopasuu juurde, valmis lahkuma.

Gümnastika pööritas silmi. "Kas sa kavatsed oma murdunud roietega minna? Sa oled siis õige peast segi. Juba ühe kõhuli kukkumise pärast hakkab sul jälle valus ja hakkad uuesti verd köhima. Kas sa kordgi elus võiksid näidata et sa suudad paigal olla? " ütles ta väga rahuliku häälega ja silmitses koopasuud. "Võta aru pähe. Kas sa kavatsed veel halvemas seisus lohele vastu hakkata? Su hing võib olla suursugune ja vastupidav aga su keha lihtsalt ei ole seda niivõrd. Järjekindlus on hea asi vaid nii kaua kui see sind surmavalt ei vigasta. " lisas ta. Viimase lause juures pööras ta pea Vaniri poole ja vaatas talle rahulikult silma.

Kidaia ärkas unest higiga laubal ja värisedes, kuna ta oli näinud unes lõike oma minevikust.

Miseria vaatas ringi ning sulges silmad.

[Oeh. Tehke vähemalt kolmlauset kui te siia postitate. See nii nõme kui ainult 3, kuus sõna.]

Ayanna tõusis püsti ning sõnas:
"Gümnastikal on õigus, Sa ei tohi veel minna. Pealegi, sa ei leia neid enam üles, iseasi on, kas nemad meidki leiavad ning kui sa üksi murtud roietega kuhugi ära eksid, oled hommikuks kadunud, Ardamiriel on ilma kuningata ja seega Malibrael poole lihtsam."
Ta võttis asja lihtsalt rahva seisukohalt kokku, jättes mainimata, et temalgi oleks kurb, kui see tuisupea ära kaoks.

Miseria nõustus kergelt pead noogutades Ayannaga ning avas silmad. Ta käsi kumas punaselt ning tüdruk tõstis selle. Jällegi ilmus tema ette õhku tabel. Kegrelt ohates luges ta uue info läbi.

[Millal nümfid mängu tulevad? ]

Mirdaliel haaras Miserial käest ja tiris ta ühe põõsa juurde. "Vaata," sosistas ta. "Seal on keegi."

Miseria ohkas vaikselt kui Mirdaliel teda tõmbas ja hingas sügavalt sisse ning vaatas osutatud suunas ja kortsutas kulmi. ,,Trollid?" küsis ta imestunult, kui neid uurida pilguga oli saanud. ,,Ongi!" sosistas ta Mirdalielile otsa vaadates ja alahuult hammustades.

Mirdaliel pomises siis endamisi midagi. "Räägime mõtetes. Siis nad ei kuule meid. Praeguse saju juures ei näe isegi haldjad hästi." Mirdaliel jäi pingsalt mõtesse. "Lähme siit põõsaste tagant."

Miseria noogutas tuhmilt . ,,Tõesti pole eriti soovi trollide kätte langeda.." vastas ta Mirdalielile ning hakkas vaikselt edasi minema, vältides igasuguseid oksakesi, et ta nende peale ei astuks.

Mirdalieli põsk puutus vastu kivi ja haldjas võpatas. "Mida sa mäetrollidest tead?"

Miseria astus ettevaatlikult edasi, kuid otsustas pikemalt viivitamata siiski vastata:,,Ma tean, et mäetrollid aretati esimestena ning nad on teistest kõige tugevamad, olgugi, et neil on liiga vähe oidu ja tahtekindlust. Kui ma ei eksi, siis nad kuulevad vist sama hästi kui Metstrollid, kuid ma pole päris kindel!" vastas ta haldjale ning hammustas alahuulde.

"Just," vastas Mirdaliel. "Kui nad päikeseloojangu ajaks enda koobastes pole, siis nad kivistuvad. Siin on üks näide." Ta kahtles veidi, ja lisas: "Haldjad pidasid nendega kunagi ammu pikki lahinguid. Nüüd on neid väheks jäänud. Ka mina osalesin mõnes."

Miseria vahtis Mirdalielile otsa ja noogutas seejärel, tuletades meelde haldja vanust. ,,Me peaksime vaiksemaks võtma ! Ma kardan, et neil on vist aimu, et me oleme siin!" vastas ta Mirdalielile. Vaikselt edasi astudes, kuulis ta korraks raksatust ning just siis kui ta tahtis Mirdalileli poole pöörduda, kukkus ta pikali, murdes mingil viisil enda käeluu.

Mirdaliel pööras ruttu pead. "Miseria!" Haldjas aitas ta püsti. "Sa oskad seda ise ravitseda, eks? Mina juhin nende tähelepanu kõrvale." Mirdaliel läks trollide juurde, napilt nende käeulatusest välja. "Hei, paksmaod," karjus ta. "Ma olen siin!" Haldjas pidi nõnda jätkama kuni hommikuni, et nad kivistuksid.

Miseria tõusis istuli ja vaatas oma kätt. ,,Pagan!" sisistas ta vihaselt ja võttis kiiresti needsamad asjad välja mida ta kasutas Vaniri ravimiseks. Pomisenud vaikselt endaette, sai ta joogi kiirelt valmis ning jõi selle ära. Tundes vaikset valu käes, paranes luu ära ning tüdruk pistis asjad kiiresti kotti, tõmmates oma vibu välja ja sättis nooled nöörile.,,Arvan, et nüüd saan ma aidata!" lausus ta sihtides trolle, olles valmis neid iga sekundi murdosa tagant laskma.

Mirdaliel nägi Miseriat ja raputas pead. "Neil on liiga paks nahk." Üks troll sirutas käe tema juurde, kuid Mirdaliel tantsiskles kiirelt kõrvale.

,,Sellest hoiatusest piisas.." pomises ta kiirelt ning pani noole ja vibu ära . ,,Hommik võiks saabuda..." lausus ta venitades kui ta löögi eest kõrvale kiiresti põikles. ,,Nad on tõesti ikka nii juhmid ja tapavad igat ühte !" lausus ta , jõudes enda pikkade hüpetega Mirdalileli kõrvale.

Gümnastika muutus murelikuks Mirdalieli ja Miseria pärast. Nad olid enam kui tund ära olnud. Koidik polnud kaugel. Vihm ei peksnud enam nii hullusti. Aga see polnud piisav et midagi näha. Ta sulges silmad ja pühendus mõtete teel otsingusse. Ta tunnetas iga pisikest hunti, rebast, taime ja kõiki elus olendeid. Ta hakkas aina kaugemalt sirvima kuni tunnetas Miseria ja Mirdalieli meeli. Ta mõtles kas ta peaks ühendust võtma. Nad aga liikusid ja kiiresti ebamäärases suunas. Ta otsustas siiski ühendust võtta. "Kas kõik hästi?" küsis ta. Tal oli kahtlusi ,et ei olnud.

"Gümnastika," sõnas Mirdaliel. "Me põrkasime mõne trolliga kokku." Haldja hääletoonis oli irooniat. [i]"Me õrritame neid, kuni koidik saabub. Siis nad kivistuvad."[/i] Mirdaliel jätkas trollide eest kõrvalepõiklemist.

Ta Ajas ennast ülesse endalväsinud ilme näol ja otsis veidi süüa.Ta sõi veidi kuivikuid ja lahjat veini. Söönuks saanud läks ta koopa suu ette ja vaatas ringi, või palju kui sai. Ta mõtles selle üle mida ta oli unes näinud ja miks ta ültse on tahtnud teada saada kes ta oli.

"Trollidega? Olete kindel et saate hakkama?" imestas Gümnastika.

[Sorry, mul oli arvuti keeld. :/ Ma arvan, et edasi veel nii päris kaua. Sorry! Ma arvan, et saan harva siin käidud, arvatavasti natuke nädalavahetusel. ]
Nümfid tõstsid inimesi tiibade abil üles. Kogu töö võttis kaua, inimesed olid rasked, ning nende kande kottid veelgi raskemad. Nende rüüd olid terasest, ning iga inimese mäe tippu pannemiseks võttis rohkem kui viis minutit (arvutage, kui kaua kokku võttis ^^). Kui kogu raske töö tehtud oli, olid nümfid väsinud, ning inimesed, nähes väsimust, ning saades aru, et selliselt edasi ei saanud, hakkasid kottides välja tõstma suured haamrid, ning peksid kõvasti kivi. Inimeste töö oli hea, varsti oli trepp loodud, ning sellest sai kergesti üles. Nümfidel lasti ees minna, ning inimesed nende järel. Treppidest üles saamine võttis kaua, mitte nii kaua, kui nümfidel oli võtnud, et inimesed mäele tõsta, aga kaua. Nümfid olid saanud selle ajaga päikese käes puhata, ning kõige viimased inimesed, püsti seismisest kanged, pidid kannatama oma valusid. "Kuhu me üldse läheme?" küsis Goldreine, kes oli äkki aru saanud, et nende tööst pidi kasu olema. Inimesed pomisesid, vaatasid üksteist, ning küsisid siis endalt sama : Kuhu nad läksid? Vale Vanir oli neid käsutanud, ning nad olid hakkanud minema sinna, kuhu ta tahtis, aga nüüd polnud sellel enam mõttet. Nad said ometi aru, et kogu nende töö oli olnud jõu raiskamine. Kuid ainult nende kapten jäi sirgelt nümfidele otsa vaatama. "Me läheme Vaniri juurde. " Nümfid said aru, et nende töö oli neid sinna juhatada, kus asus Vanir, kuid samas, ta teadis, et nende kaugelt kõnelemis viis oli mõttetega suhtlemine, ning ükski nümf ei osanud seda. Vihm alustas uuesti. See oli vaid kerge, ning isegi mõnus vihm. Kui nad ometi uuesti edasi liikuma hakkasid, leidsin nad koopa, koopa sees oli tuld, ning seda oli selget näha. Inimesed sisenesid kiiruga, ning nümfid said kuulda rõõmu hüüdeid. Kui inimesed olid sisse sammunud, läksid nümfid sisse. Sees oli inimesi tihedalt, kuid siin ja seal istusid teised olevused, ning inimesed olid teinud ringi oma kuninga juures. Nümfid hakkasid rõõmust naerma, nad olid ometi leidnud teised. Naeratades vaatasid nad kõikidele otsa. Neil oli liiga tore, et midagi öelda.

Ayanna kargas teist korda püsti.
"Ometi te olete tagasi!" hüüdis ta õnnelikult. Ta pilk peatus meestel, kes seisid kaugemal koopa ees. Ta pidi nende kohta küsima, kui talle tulid meelde Mirdaliel ja Miseria. Ta saatis neile kiiresti mõtete teel:
"Nümfid on siin. Nad leidsid ise siia tee. Katsuge ohutult minema hiilida." Ta oli üsna murelik nende trollide pärast.
"Kes need on?" küsis ta seejärel nümfidelt pisut vaiksemalt, noogates peaga meeste poole.

Miseria noogutas peaga nümfidele tervituseks ning viipas tabeli olematuks.

Nümfid vaatasid mehi. Nad hakkasid mõtlema kes need tõesti on. "Las Vanir nendega veidi arutab, ta kindlasti ütleb teise, kes need on. Ega meie eriti ei tea, nad juttustasid mingi asja Vaniri kohta, et ta oli Imantos, ja käskis neil mägedesse minna, ja siis ütlesime, et just Vanir ongi mägedes, ja mitte Imantos, aga ega ma Imatost eriti ei tea, ainult, et kaardi peal oli see kindlasti mitte mägedes, " ütles Goldreine. Nümfidel oli hea meel, et said ometi rääkida nümfi murdes, inimestel oli keerulisem kui haldjatel nümfi murde aru saamiseks, kuid kuna nad oskasid ka inimkeelt polnud neil häda. Gabriella juttustas nende lugu alates hetkest, mil nad maandusid, lisades sellele igasuguseid kaunistusi, ja liialdades silma nähtavalt nende lühikesi seiklusi. Eriti pani ta end loosse tähtsaks. Goldreine naeris rõõmsalt, tal oli ometi hea meel, et nad olid taas kokku saanud, ning teades, et ta oli neid näinud vaid päev tagasi, oli ta veidikene häbine, kuid seda ta ei näidanud.

Trunks jõudis õige koopasuu juurde ja hüüdis nendele kes koopa sees olid"Ma jõudsin lõpuks siia!" ta lendas koopasse ja nägi teisi ning oli silmapilk rõõmus. Kuid selle rõõmu ajas ära Malibrae kes karjus Trunksile mõtetes"Kus te olete?!Ma olen juba ammu oodanud!Kas sa valetasid?Kui jah siis lasen ma su ema tappa!Selle eest et sa praegu valesse kohta juhtisid saad natuke piinelda!" Trunks kukkus pikali ja hakkas siplema.

Kidaia oli õnnelik, et nümfid kohale jõudisid. kuid õnnetuseks oli tal tekinud kohutav pea valu ning ta läks tagasi kõõpa taga nurka ja istus sinna maha hoides kätega peast kinni, tundes justkui hakkaks ta pea lõhkema.

Ayanna märkas Trunksi valu ja sai ainukesena aru ka selle põhjusest. Ta läks poisi kõrvale ja puudutas tema rannet. Jalamaid tajus ta Malibraed tolle julma kunstiga ning kaitses Trunksi. Noore haldja keha lõtvus, kui Ayanna kindlalt Malibraed eemal hoidis. Ta tajus selle olendi viha ja kuulis teda ütlemas inimkeeles:
"Sa arvad, et sa suudad teda kaitsta? Sa arvad, et sa saad minust jagu?" Ayanna ei teinud häältest välja ning tõrjus Malibrae minema. Ta oli nõrgem, palju nõrgem, aga meelekindel ning talle tuli kasuks Malibrae kaugus. Tema oli poisi vahetus läheduses.
Ayanna sai hakkama ning lasi ohates haldjapoisi käest lahti. Ta sõnas mõttes:
"Ma tõrjusin ta eemale. Kui sa oled kord Malibrae võimu alla sattunud, ei saa sa temast kunagi lõplikult lahti. Ainuke võimalus on, nagu ikka välja tuleb, Haldjakivi."
Ta tajus endal teiste pilke. Ohjaa, muidugi. Nüüd pidi ta kõigile selgitama, kuidas ta poissi kaitses, kuid ta ei saanud, ei, ta ei saanud sellest rääkida. Ohates jäi ta küsimusi ootama, püüdes neile juba ette mingeid vastuseid leida.

Nümfid vaatasid sõnatult siplevat haldja poiss. Nendes tekkis hirmus, nad olid halvatud. Mis oli poisiga juhtunud? Goldreine hingas kiirelt, ning kindlasti pandi seda tähele. Gabriella sammuti, kuid veidi tugevamalt, ning tema silmadest tulid välja pisarad. Nümfid ei liigutanud, nad ei suutnud, nende silmad vaatasid poissi, ning täitusid pisaratega. Nad ei teadnud mis poisiga juhtus. Ayanna tegi midagi, ta suundus poisi juurde, ning hoidis tal käest. Poiss siples aina vähem, ning väsimusest peagu surnud, oli tema ilme kõige vastikumaga täidetud. Ayanna oli teda kuidagi rahustanud, kuid nümfidele jäi teadmata mis oli juhtunud. Nad nägid Ayanna ilmest vaid seda, et ta rääkis poisiga mnottete teel.

Tänu Ayannale sai piin läbi ja Trunks ütles talle"Aitäh!Ma arvan et ta oleks mind surnuks piinanud."Trunks tõusis püsti ja kloppis tolmu oma riietelt.

Miseria hüppas trolli eest kõrvale ja hingas sügavalt sisse. ,,Me peame minema , kohe!" lausus ta eriti rõhutades viimast sõna. Hetk hiljem rabas temast kinni üks troll, kes surus Miseria tugevasti vastu maad. Haldjas tundis nagu vajuks ta peale kogu tonn ning troll asus teda kägistama. ,,Idiootne elajas!" hingeldas ta raskelt, üritades trolli käed enda kaela juurest eemale tõugata, olgugi, et tal hakkas juba hapniku puudus tulema.

Mirdaliel lõi trolli vihaselt vastu jalga. Äkitselt trolli silmad muutusid śuurenesid, ta lasi Miseria lahti ja hetke pärast oli ta juba kivistunud. Haldjas sirutas Miseriale käe, ise kergelt hingeldades.

Miseria hingas sügavalt sisse, kui trolli käed ta kaela juurest eemaldusid ning ta võttis Mirdalieli käest kinni ja tõmbas end toetades püsti. ,,Aitähh.." pomises ta oma kaela hõõrudes,nagu tehes kindlaks, et luud on ikka terved. ,,Ayanna teatas, et nümfid on kohal. Me peaksime tagasi siis minema.." ütles ta tõsiselt.

Vani nägi inimesi ja tema imestus oli suur. Ta muidugi tundis neist paljusid, eriti nende juhti. Ta ütles "Tekmatek, mu rahvas. Miks te siia tulite?" küsis Vanir, kuid samal hetkel hakkas Trunks visklema, ning Vanir sai sellest midagi aru. Kui Trunks jälle normaalseks jäi, küsis Vanir temalt jõuliselt mõtetes Kes sa oled, ning mis ülesandega sa siin oled? Ta jäi vastust ootama.